Minu võitlus 4: Tants pimeduses. Karl Ove Knausgard
aastates lähevad, aga silmad prillide taga olid väikesed ja kuidagi terava pilguga, mis ei olnud ülejäänuga päris kooskõlas, käis mul peast läbi, kui ta lähenes.
„Knausgård?” ütles ta ja sirutas mulle silma vaatamata käe.
„Jah,” ütlesin ma ja võtsin käe vastu. Väike ja kuiv nagu looma käpp. „Ja teie olete Korneliussen?”
„Mina’p see olen,” ütles ta ja naeratas, seisis, käed rippu, ja vaatas kaugusse. „Kuidas paistab?”
„Håfjord või?” küsisin ma.
„Kas meil on siin ilus?” küsis ta.
„Vapustavalt ilus,” vastasin ma.
Ta keeras ringi ja näitas teed pidi edasi.
„Teie hakkate elama seal,” ütles ta. „Nii et oleme naabrid. Mina elan kohe sealsamas kõrval, näete? Kas viskame pilgu peale?”
„Jah,” ütlesin ma. „Kas te teate, kas mu asjad on saabunud?”
Ta raputas pead.
„Minu teada mitte,” ütles ta.
„Ju nad siis tulevad esmaspäeval,” ütlesin ma ja hakkasin tema kõrval mööda teed astuma.
„Te hakkate koolis õpetama mu nooremat poega, nagu ma aru saan,” ütles ta. „Stigi. Ta käib neljandas klassis.”
„Kas teil on palju lapsi?” küsisin ma.
„Neli,” ütles ta. „Kaks elavad kodus. Johannes ja Stig. Tone ja Ruben elavad Tromsøs.”
Silmitsesin kõndides küla. Arvatavasti poe ees, kuhu oli pargitud ka paar autot, seisid mõned inimesed. Ja ühe putka ees lähema tee ääres olid mõned jalgrattaga poisid.
Taamal fjordil lähenes paat.
Sadamas kisasid kajakad.
Muidu oli kõik vaikne.
„Kui palju siin elanikke on?” küsisin ma.
„Nii kakssada viiskümmend,” ütles ta. „Sõltub sellest, kas arvata koolilapsed hulka või mitte.”
Peatusime seitsmekümnendatel aastatel ehitatud ja mustaks värvitud maja esimese korruse ukse ees, mille juurde viis tuulekoda.
„Siin ta on,” ütles ta. „Astuge sisse. Uks on lahti. Aga te võite otsekohe võtme saada.”
Avasin ukse ja astusin esikusse, panin kohvrid käest ja võtsin võtme, mille ta mulle ulatas. Lõhn oli nagu majas, kus pole tükk aega elatud. Õhkõrn rõskuse ja kopituse uits, nagu viibiksid õues.
Lükkasin paokil ukse lahti ja astusin elutuppa. Põrandal oli oranž vaipkate. Tumepruun kirjutuslaud, tumepruun diivanilaud ja väike komplekt pruuni-oranži katteriidega pehmet mööblit, ka see tumedast puust. Kaks suurt vaheliistudeta akent, mis avanesid põhja poole.
„See on ju väga kena,” ütlesin ma.
„Köök on seal,” ütles ta ja näitas ukse poole väikese elutoa tagaseinas. Ta keeras ringi. „Ja magamistuba on seal.”
Köögitapeet oli kullaka, pruuni- ja valgekirju, tuttavliku seitsmekümnendate aastate mustriga. Akna all väike laud. Külmkapp, üleval väike jääkamber. Väikesel laminaattööpinnal kraanikauss. Põrandal hall linoleum.
„Ja lõpuks magamistuba,” ütles majandusjuhataja. Ta jäi lävele, kui mina astusin tuppa. Põrandavaip oli tumedam kui elutoas, tapeet hele ja tuba täiesti lage, kui mitte arvestada madalat pööraselt laia voodit, mis oli samast materjalist nagu ülejäänud mööbel. Tiikpuu või selle imitatsioon.
„Suurepärane!” ütlesin ma.
„Kas teil on asemeriided kaasas?”
Raputasin pead. „Need tulevad kraamikoormaga.”
„Võite minult laenata, kui tahate.”
„See oleks küll hea,” ütlesin ma.
„Ma toon kohe ära,” ütles ta. „Ja kui teil veel mõni mure on, ükskõik milline, siis tulge julgesti minu poole. Siin ei maksa küllatulekut peljata!”
„Jah,” ütlesin ma. „Suur tänu.”
Saatsin teda pilguga elutoaaknast, kui ta läks mööda teed oma maja poole, mis asus minu omast ehk kahekümne meetri kaugusel.
Minu oma!
Kurat küll, mul oli oma korter!
Käisin korterit pidi edasi-tagasi, tõmbasin sahtleid lahti ja vaatasin kappidesse, kuni majandusjuhataja tuli tagasi, asemeriiete virn süles. Kui ta oli ära läinud, hakkasin ma oma kaasatoodud varanatukest lahti pakkima. Riided, käterätik, kirjutusmasin, natuke raamatuid, pakk masinakirjapaberit. Nihutasin kirjutuslaua elutoa akna alla, tõstsin kirjutusmasina lauale, tõmbasin põrandalambi ligi, paigutasin raamatud aknalauale, nagu ka kirjandusajakirja Vinduet numbri, mille olin Oslost ostnud ja otsustanud seda tellima hakata. Nende kõrvale ladusin paarkümmend kassetti, mis olin kaasa võtnud, ning lauale paberipaki kõrvale panin pleieri ja selle varupatareid.
Kui kirjutamispaik oli valmis, paigutasin ma riided magamistoa kappidesse, lükkasin tühjad kohvrid ülemisele riiulile, seisatasin natukeseks keset tuba ega teadnud, mida peale hakata.
Tundsin vajadust kellelegi helistada, öelda, kuidas siin on, aga korteris ei olnud telefoni. Kas ma peaksin minema välja taksofoni otsima?
Kõht oli ka tühi.
Peaks vaatama seda kiirtoidukoha moodi putkat. Äkki minnagi sinna?
Korteris ei olnud igatahes midagi teha.
Väikeses vannitoas, kuhu pääses esikust, sättisin peegli ees pähe musta bareti. Seisin paar silmapilku ukse ees trepil ja vaatasin ringi. Küla ja kõik selle elanikud võis ühe peapöördega ära näha. Seal ei olnud end kuhugi peita. Kui ma hakkasin astuma mööda teed, mida servas kattis killustik ja keskel asfalt, siis tundsin, et paistan läbi.
Burgeriputka juures hängisid mõned viieteistaastased poisid. Kui ma sinna jõudsin, vestlus soikus. Läksin poistest neile pilku heitmata mööda, sammusin trepist üles veranda moodi terrassile ja astusin luugi ette, mis säras pastelses hõljuva valgusega hilissuveõhtus erekollaselt. Aken oli rasvaga läbipaistmatuks mäkerdatud. Luugiavasse ilmus umbes sama vana poiss nagu nood, kes seisid mu selja taga. Tema põsel kasvas paar pikka musta karva. Silmad olid pruunid, juuksed mustad.
„Hamburger friikartulitega ja koka,” ütlesin ma. Kuulatasin hoolega, kas jutupomin selja taga käib minu kohta. Aga ei. Panin suitsu ette ja lonkisin terrassil oodates edasi-tagasi. Poiss kukutas kopataolise riista, mis oli täis kartulilipse, keevasse rasva. Pani hamburgeri küpsetusplaadile. Kui mitte arvestada vaikset särinat ja innukaid hääli mu selja taga, valitses täielik vaikus. Üle fjordi saarel helendasid majade aknad. Taevas, mis seal oli madal, aga avamerel seda kõrgem, oli sinkjashall ja pisut looritatud, aga kaugeltki mitte tume.
Vaikus ei olnud rusuv, vaid aval.
Aga mitte meie suhtes, mõtlesin ma millegipärast. Vaikus oli seal alati olnud selline, ammu enne inimeste olemasolu, ja on samasugune ka kaua pärast seda, kui neid enam pole. Mäekausis mere kaldal.
Kus see õigupoolest lõpeb? Ameerikas?
Jah, ilmselt küll. Newfoundlandil.
„Palun, siin on sinu hamburger,” ütles poiss ja asetas vahtplastist aluse, millel olid hamburger, paar salatiriba, tomativeerandik ja kuhi friikartuleid, luugi ette riiulile. Ma maksin, võtsin aluse ja keerasin selja, et ära minna.
„Kas sina oled uus õpetaja?” küsis üks jalgrattaga poistest.
„Jah,” ütlesin ma.
„Sa hakkad meid õpetama,” ütles ta, sülitas ja tõukas nokatsi laubalt üles. „Meie käime üheksandas. Ja tema käib kaheksandas.”