Minu võitlus 4: Tants pimeduses. Karl Ove Knausgard
ja vaatas Remile otsa.
„No ei! Ma olen rohkem jah või ei tüüpi.”
Jälle võttis maad vaikus ja mõlemad lonksasid kohvi.
„Kas sul lapsi on?” küsis Remi.
„Lapsi?” ütlesin ma. „Kurat võtaks, ma olen alles kaheksateist!”
Lõpuks ometi repliik, mis kandis.
„Ajaloos on seda ennemaltki ette tulnud,” ütles Remi.
„Kas teil siis on lapsed või?” küsisin ma.
„Frankil mitte. Aga minul on. Üheksa-aastane poeg. Ta elab emaga.”
„Tollest korrast, kui oli „jah”,” ütles Frank.
Nad naersid. Siis vaatasid mõlemad minu poole.
„Noh, ärme teda esimesel päeval rohkem piina,” ütles Remi tõustes. Ka Frank tõusis. Nad panid jaki selga ja läksid esikusse.
„Mõtle õhtuse peo peale,” ütles Remi. „Me istume Hege man, kui sa ümber mõtled.”
„No aga ta ei tea, kus Hege elab,” ütles Frank.
„Kui sa lähed mööda ülemist teed. Siis on see pahemat kätt neljas maja. Sa saad kohe aru. Maja ees seisavad autod.”
Ta sirutas mulle käe.
„Ma loodan, et sa tuled. Aituma kohvi eest!”
Kui ma olin nende järel ukse sulgenud, läksin magamistuppa ja heitsin selili voodisse. Ajasin käed-jalad laiali ja panin silmad kinni.
Üks auto venis mäkke ja peatus maja ees.
Tegin silmad lahti. Kas tuleb veel külalisi?
Ei. Majas paugatas uks. Mu naabrid, kes nad ka ei olnud, saabusid koju. Ehk olid käinud Finnsnesis osturetkel.
Oo, kui tuline kihk mul oli helistada ja rääkida mõne omainimesega!
Magada tahtsin ma ka, et pääseda kõige juurest pakku, aga ma ei saanud und. Selle asemel läksin vannituppa, võtsin riidest lahti ja käisin veel kord duši all. Sel viisil oli võimalik endale puru silma ajada, et see on millegi uue algus. Mõistagi ei olnud see niisama hea kui magamine, aga ikka parem kui eimidagi. Seejärel, pea märg ja särk turjale liibunud, võtsin istet ning kirjutasin edasi. Lasksin kahel kümneaastasel poisil metsas ringi hulkuda. Nad pelgasid rebaseid, mõlemal oli rebaste peletamiseks käes tongipüstol, juhuks kui nood peaksid välja ilmuma. Korraga kuulsid nad laske. Nad silkasid sinnapoole, kust lasud olid kostnud, ja sattusid keset metsa prügimäele. Seal oli pikali maas kaks meest, kes kõmmutasid rotte. Kui see juhtus, tõmbus miski minus vinna, rõõmu ja jõu vibu, ma ei suutnud äkki küllalt kiiresti kirjutada, tekst jäi kogu aeg jutustusest pisut maha, ja see oli imeline tunne, puhas ja helendav tunne.
Rotikütid läksid oma teed, lapsed vedasid metsa alla kaks tooli ja laua, istusid seal ja lugesid pornoajakirju; üks, kelle nimi oli Gabriel, toppis noku pudelisuhu ja tundis äkki kohutavat pistet; kui ta noku välja tõmbas, oli selle otsas mardikas. Gordon naeris nii kohutavalt, et lendas kanarbikku pikali. Nad unustasid, mis kell on, ja kui see Gabrielil meelde tuli, oli juba liiga hilja, isa oli tema peale maruvihane, kui ta koju jõudis, lõi talle rusikaga näkku, nii et huul hakkas verd jooksma, ja lukustas ta elektriboileri konkusse, kuhu ta jäi üksi terveks ööks.
Kui ma lõpetasin, oli kell juba peaaegu pool kaheksa ja kirjutusmasina kõrval laual oli väikeses virnas seitse tihedas kirjas lehekülge.
Minu võidurõõm oli nii suur, et hing lausa kisendas vajadusest sellest rääkida. Ükskõik kellele! Ükskõik kellele!
Aga ma olin ihuüksi.
Lülitasin kirjutusmasina välja, tegin paar võileiba ja sõin neid köögiakna all püstijalu. All teel ruttas keegi hahkja, aga endiselt sinetava taeva all mööda. Tunnelist väljus järjest kaks autot. Ma pidin välja minema. Ma ei suutnud enam tuppa jääda.
Siis kostis koputus.
Tegin lahti. Ukse taga seisis T-särgi ja pükste väel umbes kolmekümneaastane naine. Tema nägu oli pehmete joontega, nina suur, aga mitte domineeriv, silmad pruunid ja soojad. Juuksed olid tumeblondid ja krunni keeratud.
„Terekest!” ütles ta. „Ma tahtsin ainult tere öelda. Me oleme naabrid, ma elan sinu peal. Ja me oleme kolleegid. Ma olen ka õpetaja. Mu nimi on Torill.”
Ta andis mulle kätt. Sõrmed olid peenikesed, aga käepigistus tugev.
„Karl Ove,” ütlesin ma.
„Tere tulemast,” ütles ta naeratades.
„Aitäh,” ütlesin ma.
„Kuulsin, et sa saabusid eile?”
„Jah. Bussiga.”
„Jah. Me hakkame tihti kohtuma. Tahtsin ainult seda öelda, et kui sa midagi vajad, siis anna julgesti uksekella. Näiteks suhkrut või kohvi või asemeriideid või ükskõik mida. Kas sul näiteks raadio on? Meil on vähemalt üks kindlasti üle!”
Ma noogutasin.
„Mul on pleier,” ütlesin ma. „Aga suur tänu. See oli väga lahke, et sa tulid tervitama!”
„Väga lahke.”
Ta naeratas.
„Nägemiseni siis,” ütles ta.
„Jah, nägemiseni,” ütlesin ma.
Kui naine ära läks, jäin ma esikusse seisma. Mis toimub?
Iga kohtumine oli siin nagu hoop hinge.
Ei, nüüd tuli minna välja.
Panin riidesse, kulutasin paar sekundit vannitoapeegli ees, et barett õigesti pähe sättida, keerasin ukse lukku ja seadsin sammud mäest alla. Tükike maad kaugemal avanes vaade kaljuservast mööda merele, nugateravale silmapiirile taeva taustal. Seal rippus õhus liikumatult kaks suurt lumivalget pilve. Fjordi vastaskaldal podises väike kalapaat ranna poole. Fjordi nimi oli Fugleøyfjorden. Saarel siis loomulikult Fugleøya[1.]. Olgu peale, mõtlesid ilmselt siinsed esiasukad. Mis me fjordile nimeks paneme? Fiskefjorden? Ei, nii nimetasime ju eelmise. Kuidas oleks Fuglefjorden? Täpipealt! Hea mõte!
Läksin teed pidi edasi, mööda kalatehasest, kus polnud ühtki hinge, välja arvatud kajakad, kes kössitasid katusel, ja edasi küla ülemisse poolde viiva käänaku suunas. Viimase maja juures sööstis kalju järsult taevasse. Polnud mingit üleminekut, nagu ma oma kodukohas olin harjunud, hajusaid raskesti piiritletavaid paiku, mis ei olnud ei eramaa ega loodus. Siin oli loodus, ja mitte madal, pehme Lõuna-Norra loodus, vaid metsik, karm ja kõle polaarloodus, mis algas otse ukse tagant.
Kokku ehk sadakond maja?
Kaugel serva peal, kaljujalamil, merepiiril.
Mul tekkis tunne, et ma kõnnin mööda maailma äärt. Et kaugemale ei pääse. Veel üks samm, ja ma olen sellest väljas.
Oh, aga pagan võtaks, kui maru oli siin elada!
Siin-seal nägin majade akendes, millest möödusin, liikumist. Teleka hüplev helk. Kõik just nagu mattunud kohinasse, mida tekitas lainete laksumine allpool vastu randa, või sellest läbi põimunud, sest meremüha oli nii ühtlane ja pidev, et mõjus eelkõige õhu omadusena, nagu võiks see olla mitte ainult külmem või soojem, vaid ka valjem või vaiksem.
Minu ette ilmus maja, kus pidi elama naine, kelle nimeks oli öeldud Hege, igatahes seisis maja ees sissesõiduteel mitu autot, lahtisest verandauksest kostis muusikat ja suurte seitsmekümnendatest aastatest pärit akende taga silmasin ma lauas istuvat seltskonda. Mul tekkis kiusatus minna ja koputada uksele, vaevalt nad minult midagi ootasid, ma ei tundnud ju kedagi, pisuke ujedus oli igati loomulik, nii et sellest ei oleks lugu, kui ma seal ainult istuksin ja sõnagi lausumata jooksin, kuni alkohol hakkab mõjuma ja päästab kõik valla, ka südame, mis oli praegu nii pisike