Aja müra. Julian Barnes
sunnil, arvas ta hiljem, ja ei puudunud ka teatav folie à deux’ element. Samuti aitas kaasa temas pesitsev vastuhakkamise vaim. „Ema, see on Rozalia, minu naine. Ega see sind ometi ei üllata? Kas sa ei lugenud mu päevikut, kuhu ma olin kirjutanud: „Abielu prostituudiga.”? On ju parem, kui naisel on mingi elukutse, eks?” Lisaks oli lahutust kerge saada, nii et miks mitte? Ta tundis tolle näitsiku vastu nii suurt armastust, paar päeva hiljem oligi juba temaga abiellumas, ja veel paar päeva hiljem põgenes tema eest läbi vihma. Samal ajal istus vana Gauk hotelli London restoranis, püüdes jõuda otsusele, kas tuleks süüa üks kotlet või kaks kotletti. Ja kes oskab öelda, mis oleks kõige parem olnud? See selgub alles pärast, siis kui on juba hilja.
Ta oli introvertne mees, keda veetlesid ekstravertsed naised. Ehk oli see üks tema hädade põhjusi?
Ta läitis uue paberossi. Kunsti ja armastuse vahel, rõhuja ning rõhutute vahel olid alati paberossid. Ta kujutles Zakrevski mantlipärijat tema laua taga, käsi Belomori pakiga välja sirutatud. Ta keelduks ja pakuks vastu oma Kazbekki. Ülekuulaja keelduks omalt poolt ja kumbki asetaks valitud margi lauale, ning tants oleks lõppenud. Kazbekki suitsetasid kunstnikud, paki kujunduski viitas vabadusele: kappav hobu ja ratsanik Kazbeki mäetipu taustal. Räägiti, et Stalin olevat selle kujunduse isiklikult heaks kiitnud; kuigi Suur Juht suitsetas oma marki, Hertsegovina Flori. Neid toodeti eraldi tema jaoks, võis vaid kujutleda, missuguse halvava täpsusega. Ega Stalin tegelikult ei rahuldunud millegi nii lihtsaga nagu paberossi huulte vahel hoidmine. Ei, tema eelistas papptorukese katki murda ja tubaka piibukahasse pudistada. Stalini kirjutuslaual, nagu teadjad vähem teadjatele rääkida võisid, vedelesid täielikus segaduses laialiloobitud paberid, papptorukesed ja tuhk. Ta teadis seda – või pigem oli talle seda rohkem kui ühel korral jutustatud –, sest mitte midagi, mis puudutas Stalinit, ei peetud liiga tühiseks, et edasi rääkida.
Mitte keegi ei suitsetanud Stalini juuresolekul Hertsegovina Flori – kui seda just ei pakutud; sel puhul üritati paberossi salamisi alles hoida, et seda hiljem uhkusega teistele näidata kui püha reliikviat. Neil, kes täitsid Stalini käske, oli enamasti kombeks tõmmata Belomori. Selle pakil oli Venemaa kaart; punasega oli tähistatud Valge mere kanal, mille järgi paberossid olid oma nime saanud. See Nõukogude Liidu kolmekümnendate aastate algupoole suursaavutus oli ehitatud sunnitööliste kätega. Seda fakti kasutati ohtrasti propagandas. Väideti, et kanalit ehitades ei aidanud sunnitöölised mitte üksnes kaasa kodumaa arengule, vaid ühtlasi „sulatasid end ümber”. Nojah, sunnitöölisi oli olnud 100 000, niisiis polnud võimatu, et mõne moraal tõesti paranes; samas räägiti, et veerand neist olevat surnud, ja need olid ilmselt jäänud ümber sulatamata. Nemad olid lihtsalt laastud, mis lendasid, kui metsa raiuti. Ja NKVD süütas oma Belomori ning visandas tõusva suitsujoa taustal mõttes uusi kirvelööke.
*
Polnud kahtlustki, et ta oli suitsetanud ka sel hetkel, kui Nita tema ellu tuli. Nina Varzar, vanim kolmest Varzari õest, otse tenniseväljakult, õhkudes lustakust, naeru ja higi. Sportlik, enesekindel, populaarne, nii kuldsete juustega, et mõnikord paistsid ka tema silmad neist kuldseks muutuvat. Kõrgharidusega füüsik, suurepärane fotograaf oma isikliku pimikuga. Oli tõsi, et majapidamine teda kuigivõrd ei huvitanud; kuid see ei huvitanud ka Dmitri Dmitrijevitši. Romaanis oleks kogu tema elu äng, tema nõrkusega põimunud jõud, tema hüsteerikupotentsiaal – kõik see oleks minema uhutud armastuse keerises, mis viinuks ta abielu õndsalikku rahusadamasse. Ent üks elu paljudest pettumustest oli see, et see polnudki romaan, ei Maupassanti ega ühegi teise autori looming. Kui, siis mõni Gogoli lühisatiir.
Ja nii kohtusid tema ja Nina, neist said armastajad, kuid tema üritas ikka veel Tanjat tolle abikaasalt tagasi võita, ja siis jäi Tanja rasedaks, ja nii panid tema ja Nina oma pulmapäeva paika, kuid viimasel minutil käis see talle siiski üle jõu, ta põgenes ja varjas ennast, kuid nende suhe oli visa, ning mõni kuu hiljem nad abiellusidki, ja siis võttis Nina armukese ja nad otsustasid, et nende probleemid on nii suured, et neil tuleks lahku minna ja lahutada, ning ta ise võttis armukese, nemad Ninaga kolisid lahku ja andsid lahutusavalduse sisse, ent selleks ajaks, kui lahutus jõustus, olid nad aru saanud, et on eksinud; niisiis abiellusid nad kuus nädalat pärast lahutust uuesti, kuid oma raskustest üle siiski ei saanud. Ja keset seda kõike kirjutas tema oma armukesele Jelenale: „Ma olen täiesti tahtejõuetu ja ei tea, kas suudan üldse kunagi õnne leida.”
Ja siis jäi Nita rasedaks ning kõik asetus paratamatult paigale. Välja arvatud see, et kui Nital jõudis kätte neljas kuu ja algas liigaasta 1936, siis otsustas Stalin selle aasta kahekümne kuuendal päeval minna ooperisse.
*
Esimene asi, mis ta tookord pärast Pravda juhtkirja lugemist ette võttis, oli saata telegramm Glikmanile. Ta palus sõbral minna Leningradi peapostkontorisse ja lehtedest välja otsida kõik tema ooperit kajastavad artiklid. Glikmanil oli üldiselt tavaks need talle iga päev koju tuua ning neid temaga koos lugeda. Ta ostis paksu kaustiku ja kleepis selle esimesele leheküljele artikli „Segapuder muusika asemel”. Glikman pidas seda mõttetuks masohhismiks, ent tema ütles: „See peab seal olema, see peab seal olema.” Hiljem kleepis ta kaustikusse iga uue ilmunud artikli. Kunagi varem polnud ta arvustuste alleshoidmisega vaeva näinud; aga nüüd oli teine lugu. Nüüd ei arvustatud üksnes tema muusikat; nüüd kirjutati juhtkirju tema olemasolu teemal.
Ta märkas, kuidas kriitikud, kes kahel viimasel aastal „Mtsenski maakonna leedi Macbethile” järjekindlalt kiitust olid jaganud, äkitselt selles enam midagi head ei leidnud. Mõned tunnistasid avameelselt oma minevikueksimusi, selgitades, et Pravda artiklit lugedes oli neil kui kae silmadelt langenud. Kuidas muusika ja helilooja neid küll olid tüssanud! Lõpuks ometi mõistsid nad, missugust ohtu vene muusika tõelisele olemusele kujutavad endast formalism, kosmopoliitsus ja pahempoolsus! Ta pani tähele sedagi, kes muusikutest tema teoste kohta avalikult sõna võtsid ning kes sõpradest ja tuttavatest eelistasid temast nüüd eemale hoida. Samasuguse näilise rahuga luges ta kirju tavalistelt avalikkuse esindajatelt, kes – enamasti „puhtjuhuslikult” – teadsid tema aadressi. Paljud neist andsid talle teada, et tema eeslikõrvad tuleks koos peaga maha raiuda. Ja siis ilmus ajalehtedesse vähehaaval fraas, mille juurest polnud enam tagasiteed; see leidis tee kõige tavalisematesse lausetesse. Näiteks: „Täna on kavas rahvavaenlase Šostakovitši helitööde kontsert.” Niisuguseid sõnu ei kasutatud iial juhuslikult ega kõige kõrgema instantsi heakskiiduta.
Miks, imestas ta, oli Võim nüüd keskendanud tähelepanu muusikale ja temale? Võim oli alati tundnud huvi pigem kirjasõna kui nootide vastu: kirjanikud, mitte heliloojad oli kuulutatud inimhingede insenerideks. Kirjanikke mõisteti hukka Pravda esimesel leheküljel, heliloojaid kolmandal. Vahet oli kaks lehekülge. Siiski polnud see tühiasi: sellest võis oleneda elu ja surm.
Inimhingede insenerid – külm, masinlik väljend. Ja ometi … mille muuga oli kunstnikul asja kui mitte inimhingega? Kui kunstnik ei tahtnud olla lihtsalt iluasi või rikaste ja vägevate sülekoer. Tema ise oli alati olnud aristokraatia vastane, seda nii tunnete, poliitika kui ka loomingupõhimõtete poolest. Tol optimistlikul ajal – tõepoolest, vaid mõne aasta eest –, mil ümbersulatamisel oli kogu maa, kui mitte terve inimkonna tulevik, oli tundunud, et kõik kunstiliigid võivad lõpuks ometi kokku saada ja põimuda üheksainsaks kuulsusrikkaks projektiks. Muusika ja kirjandus ja teater ja filmikunst ja arhitektuur ja ballett ja fotograafia moodustaksid dünaamilise partnerluse, ja mitte üksnes ühiskonda peegeldades ning selle pihta kriitikat ja satiiri pildudes, vaid seda luues. Kunstnikud aitaksid omast vabast tahtest ja ilma igasuguste poliitiliste suunisteta kaasinimeste hingedel areneda ja õitsenguni jõuda.
Miks mitte? See oli kunstniku kõige ammusem unistus. Või nagu ta nüüd arvas, kunstniku kõige vanem fantaasiapilt. Sest peagi olid saabunud poliitilised bürokraadid, et projekt üle võtta ning nõrutada sellest välja kogu vabadus ja kujutlusvõime, keerukus ja nüansirikkus, milleta kunst nüristub. „Inimhingede insenerid.” Oli kaks põhilist probleemi. Üks oli see, et paljud inimesed ei tahtnud oma hingi inseneridele monteerida anda – tänan väga. Nad olid rahul, kui nende hinged jäeti niisuguseks, nagu need sellesse ilma tulles olid olnud; kui neid suunata prooviti, hakkasid nad vastu. Tulge sellele vabaõhukontserdile, seltsimees.