Vaimude labürint. I raamat. Карлос Руис Сафон
aidata – ehk siis kohe, kui mu sugunäärmed ja püha abielutalitus (sine qua non), mida mu südamedaam minult nõuab, seda võimaldavad, ning järgnema teile sel vastutusrikkal teekonnal, mida isadus endast kujutab; seega pean ma kuulutama ja kuulutangi, et teie, Daniel Sempere Gispert, õrnas eas nooruk, kes on jõudnud küpsuse lävele, saate eeskujulikuks isaks ning oletegi seda juba, kuigi te ise selsinatsel hetkel enda kui paterfamilias’e võimetesse ei usu ja olete üldiselt alles paras kollanokk ja märgade kõrvatagustega tatikas.”
Juba poole epistli pealt oli mu mõte end välja lülitanud, kas siis plahvatusliku mikstuuri või selle verbaalse tulevärgi mõjul, mille mu hea sõber oli valla päästnud.
„Ma pole kindel, Fermín, et saan päris täpselt aru, mida te öelda tahtsite.”
Fermín ohkas.
„Ma tahtsin öelda seda, et muidugi mõista sõeluvad teie püksid praegu hirmust püüli ja et kindlasti on seda kõike teie jaoks liiga palju, ent nagu teie pühakust abikaasa teid juba informeeris, ei maksa siin karta midagi. Lapsed – vähemasti teie oma küll, Daniel – toovad inimese ellu rõõmu, ja nagu öeldakse: annab jumal kanakese, annab ta ka terakese, nii et kuni teie südames on piisakegi sündsustunnet ja peas pisukenegi aruraas, leiate alati viisi, kuidas mitte nende elu ära rikkuda ning olla lapsevanem, keda võsukestel ei pruugi iial häbeneda.”
Mõõtsin silmanurgast seda mehikest, kes oleks olnud valmis minu eest oma elu andma ja kellel oli alati varnast võtta paar sõna – või siis kümme tuhat –, millega lahendada iga minu mure ja minu puhutine kalduvus eksistentsiaalsele pidetusele.
„Loodame, et see on tõesti nii lihtne, nagu teie seda kirjeldate, Fermín.”
„Ükski väärt asi siin elus ei ole lihtne, Daniel. Noorena olin arvamusel, et kui tahad oma elust mõnusasti läbi purjetada, on tarvis osata kolme asja. Esiteks: korralikult kingapaelu kinni siduda. Teiseks: naisterahvast korralikult lahti riietada. Ja kolmandaks: lugeda iga päev lõbu pärast paar lehekülge sääraseid sõnu, mis on kirja pandud oskuslikult ja sisemise põlemisega. Arvasin, et mees, kellel on kindel samm, kes oskab kallistada ja mõistab kuulata sõnade muusikat, elab kauem, ja mis peamine, paremini. Ent aeg on mulle õpetanud, et sellest jääb väheks ning et vahel pakub elu meile võimaluse püüelda sihi poole, et meist saaks midagi enamat kui kahel jalal kõndiv karvane elukas, kes üksnes sööb, roojab ja võtab sel planeedil ajutiselt ruumi. Ja just täna on saatus oma piiritult pillavas muretuses võtnud nõuks teile üht säärast võimalust pakkuda.”
Noogutasin kõhklevalt.
„Mis siis, kui ma ei osutu selle vääriliseks?”
„Kui meis on midagi ühist, Daniel, siis see, et meid mõlemaid on õnnistatud naistega, keda me ei vääri. On päevselge, et sel teekonnal otsustavad just nemad, millist pagasit me vajame ja milliseid kõrgusi me vallutame, meie peame ainult vaatama, et me neid alt ei veaks. Või mis teie arvate?”
„Arvan, et tahaksin teid pimesi uskuda, aga lihtne see pole.”
Fermín kõigutas pead, nagu tahaks meie jutuajamisele veidi kergemat värvingut anda.
„Olge mureta. Rüübe, mis ma teie jaoks kokku segasin, varjutab teie niigi vähest vastuvõtlikkust minu peene kõnekunsti suhtes. Aga te ju teate, et sedasorti dispuutides on mul märksa pikem kilometraaž seljataga kui teil ja et enamasti on mul samavõrd õigus kui veoautotäiel pühakutel.”
„Selles osas ma ei vaidle.”
„Ja õigesti teete, sest saaksite kohe esimeses raundis pähe. Kas te usaldate mind?”
„Muidugi, Fermín. Läheksin teiega kas või maailma lõppu, te ju teate.”
„Siis võtke mind kuulda ja usaldage ka iseennast, nii nagu mina iseend usaldan.”
Vaatasin talle silma ja noogutasin aegamisi.
„Kas mõistus on uuesti pähe tulnud?” küsis ta.
„Tundub küll.”
„Siis pühkige näolt see valulik ilme, veenduge, et teie munandimass on seal, kus ta olema peab, ja minge sisse tagasi, et kallistada proua Bead ja lapsukest nagu mees, kelleks nad teid just tegid. Ei mingit kahtlust: see poiss, keda mul mõne aasta eest ühel ööl oli au Plaza Reali võlvide all kohata, poiss, kes on mind sestpeale nii mitmeid kordi muretsema pannud, peab jäämagi selle seikluse sissejuhatavasse ossa. Meid ootab veel pikk lugu ees, Daniel, ja see ei ole enam lapsemäng. Kas olete ikka minuga? Kuni sellesamuse maailmalõpuni, mis, mine sa tea, võib olla käega katsuda?”
Mul ei tulnud muud pähe kui talle kaela langeda.
„Mida ma küll teieta teeksin, Fermín?”
„Esiteks muidugi märksa rohkem vigu. Ja kui me kord juba mõistuse teele oleme asunud, siis pange tähele, et üks selle äsja tarvitatud segu levinumaid kõrvalnähte on häbitunde ajutine pärsitus ning emotsionaalse südikuse üleküllus. Seega, kui nüüd proua Bea näeb teid sisse astumas, siis vaadake talle otse silma ja näidake talle, et armastate teda tõeliselt.”
„Ta teab seda niigi.”
Fermín vangutas kannatlikult pead.
„Tehke, mis ma ütlen,” käis ta peale. „Te ei pea seda sõnadesse panema, kui häbenete, sest meie, mehed, oleme kord sellised ja testosteroon kõneosavust ei soosi. Aga vaadake, et ta seda tunneks. Neid asju tuleb pigem tunnetada kui pelgalt öelda. Ja mitte ainult kord aastas, vaid tõesti iga jumala päev.”
„Ma püüan.”
„Paljast püüdmisest jääb väheks, Daniel.”
Ja nõnda – tänu Fermíni sõnadele ja tegudele oma noore ea igavesest ning haprast kookonist välja rebituna – sammusin tagasi tuppa, kus mind ootas mu saatus.
Palju aastaid hiljem meenus see öö mulle jälle, kui ma kuni koidikuni Santa Ana tänava raamatupoe tagaruumi varjunult püüdsin taas kord tühja valge paberilehega rinda pista, vähimagi ettekujutuseta, kust otsast hakata endale jutustama oma perekonna tõelist lugu – ülesanne, millele olin pühendanud kuid ja aastaid, kuid polnud seniajani suutnud kirja panna ainsatki rida, mis väärinuks jäädvustamist.
Kasutades ära unetust, mille põhjuseks võis olla poole kilo friteeritud seakamarate nahkapistmine, oli Fermín otsustanud mind sel varajasel tunnil külastada. Nähes mind valge lehe ees vaevlemas, käes sulepea, mis lekkis nagu vana autologu, võttis ta minu kõrval istet ja heitis pilgu mu jalge ümber kõrguvaile kokkukägardatud paberinutsakute kuhjadele.
„Ärge pange pahaks, Daniel, aga kas te ise ka aru saate, mida te teha tahate?”
„Ei saa,” tunnistasin ma. „Äkki oleks abi sellest, kui ma kirjutusmasinale üle läheksin. Ega siis reklaamid asjata väida, et Underwood on professionaalide valik.”
Fermín kaalus endamisi reklaamide lubadust, kuid raputas siis jõuliselt pead.
„Trükkimine ja kirjutamine on kaks ise asja – teineteisest valgusaastate kaugusel.”
„Tänan julgustuse eest. Aga mida te ise sellisel kellaajal siin teete?”
Fermín patsutas kõhtu.
„Terve rohkes õlis küpsetatud sea seedimine paneb mu sisikonna tõsiselt proovile.”
„Äkki soovite tilga soodavett?”
„Parem mitte, see ajab mul alati hetkega kõvaks, vabandage mu väljendusviisi, ja siis ei saa ma tõesti enam üldse sõba silmale.”
Panin sulepea käest ja loobusin jumal teab mitmendast katsest moodustada kas või ükski kõlblik lause, ning vaatasin oma sõbrale otse silma.
„Kas kõik on ikka korras, Daniel? Kui muidugi jätta kõrvale see teie edutu tormijooks kirjanduslinnusele…”
Kehitasin õlgu. Nagu tavaliselt, oli Fermín saabunud kui jumalikust ettenägevusest juhitult,