Vaimude labürint. I raamat. Карлос Руис Сафон
Fermín kergitas üllatusest kulmu.
„Kes on nii öelnud? Sokrates? Mina ise?”
„Ei. Kordki elus on nii öelnud Daniel Sempere Gispert, seesinane homo pardicus siin – just mõni hetk tagasi.”
Fermín naeratas rahulolevalt, kooris paberist välja lagritsapastilli ning pistis suhu.
„Läks aega, mis läks, aga viimaks hakkate meistrist eeskuju võtma, te igavene kelm. Soovite ka üht pastilli?”
Võtsin pakkumise vastu, sest teadsin, et see on mu sõbra Fermíni hinnalisim vara ning et seda minuga jagades teeb ta mulle suurt au.
„Kas olete juhtunud kuulma seda ülearu pruugitud väljendit „sõjas ja armastuses on kõik lubatud”, Daniel?
„Eks ikka. Peamiselt ikka nende suust, kes on pigem sõja kui armastuse poolt.”
„Täitsa tõsi, sest kui asja juurteni tungida, osutub see muidugi jultunud valeks.”
„Aga kummast see lugu siis on – kas armastusest või sõjast?”
Fermín kehitas õlgu: „Mis vahet seal on?”
Ja nõnda siis hakkaski Fermín öö katte all, toeks paar lagritsapastilli ja ajahämus kaduda ähvardavate mälestuste lummus, kokku sõlmima niite, millest lõimusid meie loo algus ja lõpp…
Katke Julián Caraxi „Vaimude labürindist”
(„Unustatud Raamatute Surnuaed”, IV köide).
Éditions de la Lumière, Pariis, 1992.
Toimetaja: Émile de Rosiers Castellaine
DIES IRAE
1
Ta ärkas lainete rullumise peale. Silmi avades adus laevajänes pimedust, mis sulas kokku lõpmatusega. Õõtsumine, soolalehk ja laevakere krigin lainete haardes tuletasid meelde, et ta ei viibi kuival maal. Ta lükkas kõrvale kotid, millest oli endale aseme meisterdanud, ja ajas end aeglaselt püsti, uurides laevaparda kaugusse kaduvat talade ja kaarte rivi.
Avanev vaade näis unenäoline, meenutades vee alla vajunud katedraali, mida asustav kraam tõi meelde lõpututest muuseumidest ja lossidest kokku röövitud sõjasaagi. Terve rea skulptuuride ja maalide vahel märkas silm luksusautode kolonni piirjooni poolläbipaistva kanga all. Suure kappkella kõrval seisis puur, mille varbade vahelt uuris laevajänest – justkui tema seisundi kohta aru pärides – ühe vaimustava sulestikuga papagoi range pilk.
Veidi kaugemal märkas ta Michelangelo Taaveti koopiat, mille keegi oli seletamatu uitmõtte ajel krooninud sandarmi kolmnurkse peakattega. Selle taga näis terve viirastuslike mannekeenide armee, kõik vanaaegseis rõivais, lõputu Viini valsi voogudesse tardununa. Ühel küljel nõjatus vastu luksusliku klaasseintega surnuvankri keret – isegi kirst oli sees ja puha – terve hulk vanu raamitud plakateid. Üks neist andis teada härjavõitlusest ennesõjaaegsel Plaza de las Arenasel.
Ratsahärjavõitlejate nimekirjas seisis kellegi Fermín Romero de Torrese nimi. Sellal kui ta pilk üle tähtede libises, vormis salapärane reisija, kes toona kandis ikka veel nime, mis pidi temast juba üsna pea tolle sõja tuhaväljadele maha jääma, oma huulil sõnad:
Fermín
Romero De Torres.
Hea nimi, arutas ta isekeskis. Meloodiline. Ooperlik. Eluaegse jänese heroilise lõhestatud eksistentsi vääriline. Fermín Romero de Torres – ehk siis see hiiglasliku nina küljes tilpnev kleenuke kuivetunud mees, kes üsna pea pidi selle nime üle võtma – peitis end kaks päeva tagasi Valenciast väljunud kaubalaeva trümmis. Imeväel oli tal õnnestunud pardale hiilida ja peita end suurde vanade vintpüsside kasti, mis end kogu muu träni vahel varjas. Muist püsse oli niiskuse eest kaitseks mähitud sõlme seotud kottidesse, ülejäänud aga lebasid katmata kujul üksteise otsas hunnikus ja nägid välja pigem sedamoodi, et nende läbi võiks kogemata viga saada mõni õnnetu maakaitseväelane (või hooletu liigutuse korral tema isegi), kui et nendega annaks vaenlasi maha niita.
Et jalgu sirutada ning laevaseintest õhkuvast niiskusest ja külmast kohmetanud ihuliikmeid soojendada, suundus Fermín iga poole tunni tagant konteinerite ja kanistrite vahele söögipoolist otsima – või kui see ei õnnestunud, siis vähemasti midagi niisugust, mis aitaks aega surnuks lüüa. Ühel säärasel ekspeditsioonil seadis ta sisse sõprussuhted pisikese hiirega, kellel olid neis tingimustes pikaajalised kogemused ning kes pärast esialgset usaldamatuseperioodi hakkas talle arglikult lähenema, ja kui loomake oli end mugavalt Fermíni süles sisse seadnud, said talle osaks purukesed juustukamakast, mille Fermín oli ühest toidukastist leidnud. Juust – või mis see sitke ja rasvast nõretav ollus ka ei olnud – maitses nagu seep, ja niipalju kui Fermíni gastronoomiaalased teadmised võimaldasid oletada, ei leidunud ainsatki märki selle kohta, et mõne lehma või mis tahes mäletseja käsi, sõrg või mõni muu kehaosa oleks selle tootmise protsessis mängus olnud. Aga nagu iga tark inimene teab, siis maitse üle ei vaielda, ja kui ka vaieldakse, siis muutis tol ajal valitsenud puudus päris kindlasti selle mõttetera tähendust, nii et nad mõlemad nautisid oma pidusööki vaimustusega, mida võib esile kutsuda üksnes kuude pikku vaigistamata jäänud nälg.
„Armas närilisest sõber, üks selle sõjavärgi eeliseid on see, et ka seasulp võib üleöö tunduda jumalate väärilise roana ja lihtsalt mingi osavasti varda otsa aetud sõnnik vallandada Pariisi boulangerie’de meelierutava lõhnabuketi. See poolsõjaväeline rokaleeme ja saepuruga segatud leivapuru dieet karastab vaimu ning teritab maitsemeelt niisuguse määrani, et lõpuks võib isegi korgitükk hädaga maitsta nagu serrano-sink.”
Hiir kuulas kannatlikult, sellal kui nad laevajänese näpatud toiduvarudel hea maitsta lasid. Mõnikord vajus küllastunud näriline tema jalge ees unne. Fermín uuris seda pisikest olevust ning juurdles selle üle, kas nende sõprus võis tuleneda asjaolust, et neid ühendab tegelikult suur sarnasus.
„Meie sinuga oleme ühesugused, vennas, talume stoiliselt seda kahel jalal kõndiva ahvi tekitatud nuhtlust enda ümber ning katsume nii hästi-kurjasti kui võimalik ellu jääda. Loodame Jumala nimel, et selleni pole enam palju jäänud, kui kõik primaadid maa pealt ainsa ropsuga minema pühitakse ning koos diplodookuse, mammuti ja drondiga looja karja saadetakse, et teie, töökad ja rahumeelsed olevused, kes lepivad rahumeeli vaid söömise, sigimise ja unega, võiksite pärida maa või vähemasti jagada seda prussakate ja muude mardikatega.”
Kui hiireke ka eriarvamusele jäi, siis välja ta seda igatahes ei näidanud. Sellest kujunes sõbralik kooseksistents, milles kumbki ei püüdnud haarata juhtrolli; härrasmehelik kokkulepe. Päeva jooksul kuulsid nad laevapõhjal kõmisevaid madruste samme ja häälekaja. Neil harvadel juhtudel, kui mõni meeskonnaliige sinna alla tuli – harilikult selleks, et midagi varastada –, puges Fermín tühjaks tõstetud vintpüsside kasti, kus ta lainemühast ja püssirohuhõngust suigutatuna uneuimale alla vandus. Teisel pardaloleku päeval avastas Fermín, moodne Joona ja poole kohaga vabamõtlejast pühakirjauurija, seda suure kala kõhus peituvat imede paraadi uudistades kastitäie kaunilt köidetud piibliraamatuid. Pehmelt väljendudes rabas see avastus teda oma pöörasuse ja maalilisusega, aga kuna käepärane kirjanduslik menüü oli kasin, laenutas ta sest kogust siiski ühe eksemplari ning hakkas samuti laevalastist hangitud küünla valgel sealt endale ja oma reisikaaslasele valjusti ette lugema huupi valitud lõike eelkõige Vanast Testamendist, mis oli talle alati tundunud Uuest märksa mahlakama ja võikamana.
„Pange nüüd tähele, härra intendant, ma avan oma suu sügavmõttelistest sümbolitest tulvil õpetussõnadega, mida vürtsitavad üpriski sagedased verepilastus- ja sandistamisjuhtumid, nii et isegi vennad Grimmid