Eesti ravimtaimed. Mikk Sarv
külgsibulaid (küüslauguküünt – Allii sativi bulbus) või nende kuivatatud pulbrit ja sellest toodetud tööstuslikke preparaate.
Euroopa farmakopöa sätestab kvaliteedinõuded küüslaugupulbrile (Allii sativa bulbi pulvis), mis saadakse külmkuivatatud või temperatuuril kuni 65 °C kuivatatud küünte pulbristamisel. Droog peab sisaldama vähemalt 0,45% allitsiini, niiskusesisaldus peab jääma alla 7% ja üldtuhka võib droog anda kuni 5%. Euroopa farmakopöa esitab ka nõuded homöopaatiliste preparaatide valmistamiseks kasutatavale küüslaugule (Allium sativum ad praeparationes homoeopathicas): selleks kasutatakse värsket küüslauku, mis tohib sisaldada kuni 55% niiskust. Sellisest lähteainest valmistatakse piiritusega nn ematinktuur, millest omakorda toodetakse lahjendamise teel homöopaatilisi potentse ehk lahjendusi.
Küüslauk sisaldab 0,1–0,4% taimerakkude purustamisel eralduvaid aineid, mille põhikomponent alliin laguneb ensüümide mõjul allitsiiniks, allüülpropüüldisulfiidiks, diallüüldi- ja dialüültrisulfiidiks.
Alliin
Allitsiin
Euroopa Ravimiamet ei ole küüslaugu toimete osas veel lõplikku seisukohta võtnud. Vaatamata paljudele uuringutele ei saa seda pidada veel tõenduspõhiseks ravivahendiks. Tuginedes traditsioonilisele kasutamisele, mida omakorda toetavad üsna rohked teadusuuringud, peetakse küüslauku, selle pulbrit ning värsketest küüslauguküüntest valmistatud rapsiõliekstrakti, samuti 34% alkoholiga valmistatud kuivekstrakti heaks vahendiks ateroskleroosi ennetamisel ja külmetushaigustega kaasnevate sümptomite leevendamisel.
Alliini lagunemisel tekkivatel ainetel on tugev antibiootiline toime. Peale bakterite aitab küüslauk mõningate seente, viiruste ja parasiitide vastu. Rahvameditsiinis tuntud gripivastast mõju võib seletada otsese gripiviirusevastase toimega, kuid tuleb silmas pidada, et see avaldub vaid teatud gripiviiruste korral. Küüslaugu sageli väidetav immuunsüsteemi tugevdav toime ei ole teadusuuringutes kinnitust leidnud, see põhineb vaid rahvameditsiini tarkustel. Seevastu on hästi tõestatud küüslaugu kolesteroolisisaldust vähendav toime, mistõttu võib küüslauku pidada südame-veresoonkonnahaigusi (eriti ateroskleroosi) ennetavaks vahendiks. Samuti kasutatakse seda seedetegevuse soodustamiseks, see vähendab soolestikus käärimis- ja roiskumisprotsesse.
Limaskesta ärritava toime tõttu on küüslauk vastunäidustatud mao ülihappesuse, haavandtõve, ägedate mao- ja soolepõletike, neeru- ja maksahaiguste ning tundliku mao limaskesta korral. Raseduse ja imetamise ajal võib küüslauku tarvitada väheses, toiduga saadavas koguses. Koostoimete kohta ravimitega andmed puuduvad, kuid koos vere hüübimist vähendavate preparaatidega peaks seda ettevaatlikult tarvitama. Küüslauku soovitatakse vältida 7 päeva enne kirurgilist operatsiooni, sest ta võib suurendada lõikusjärgseid verejookse.
RETSEPT Hakkida 2 küüslauguküünt peeneks ja süüa koos leivaga ateroskleroosi ja viiruslike külmetushaiguste ärahoidmiseks.
Lepp
Lepp on kaseliste sugukonda kuuluv puude perekond, mis on Eestis esindatud kahe liigiga. Ravimtaimena on vanarahval olnud kasutusel mõlemat liiki lepad, ravimisel erilist vahet ei ole tehtud. Sangleppa (Alnus glutinosa) kui parema puiduga puud on nimetatud emalepaks ja ebatammeks, halli leppa (Alnus incana) aga isalepaks ja puidu viletsuse tõttu pasklepaks.
Mõlemat liiki lepad kasvavad vesistes paikades. Juurevõsusid andev hall lepp levib hästi kiiresti põldudele ja karjamaadele, sellest ka tema nimi põllulepp. Sanglepp armastab pigem kõrgeid veekogu kaldaid.
Sanglepa võra meenutab tamme, halli lepa oma pigem kaske. Sanglepp on sagedamini kõrge puu, võib kasvada kuni 30-meetriseks, hall lepp jääb talle kümmekonna meetriga alla. Mõlemat liiki lepad on noorena sileda halli tüvega, vanemate puude korp on neljakandiliste tükkidena krobeline.
Talvel on leppasid lihtne ära tunda selle järgi, et nende pungad on lühikese varre otsas. Talv läbi püsivad puul ka tema viljad, pisikesed pruunid „käbid”, millest varakevadel pudisevad lumele pähklikesed. Isasurvad on pikad ja peenikesed ning tolmlevad siis, kui lumi on veel maas.
Lepa lehed on noorelt pehmed ja isegi veidi karvased, hiljem muutuvad nahkjaks. Sanglepa noored võrsed, pungad ja lehed on tugevasti kleepuvad, sellest on puu saanud ka oma ladinakeelse nime: Alnus glutinosa ehk kleepuv lepp. Mõlema puu tikutoosisuurused lehed on piklikovaaljad, hallil lepal terava tipuga. Vanarahvas arvas, et sanglepal on vanakurat lehe tipu ära hammustanud.
Eesti rahvas on tervise turgutamiseks kasutanud peaaegu kõiki lepa osasid: urbi, vilju, lehti, noori võrseid, mähka, pahka ja lepast pulkasid. Urvateed joodi kollatõve vastu, koorest tehtud teed tiisikuse puhul. Lepakäbidest keedeti teed, mida emad jõid lapse rinnast võõrutamisel. Ürti söödi kõhuvalu ja seedehäirete korral. Mahlale hõõrutud lepavõsusid pandi ussihammustuse kohale, varvaste vahele, haavadele, paisetele, sammaspoolikule. Eriti hästi mõjus just noorte lehtede kasutamine, kui jalad läksid suvel vesistel heinamaadel niites hauduma. Tules kuumaks aetud lepapulgaga hõõruti sügelevaid kohti ja külmamuhkusid. Lepaviht aitas saunas peletada sügelisi. Lehti pandi sokkidesse jala alla – see tegi väsinud jalad kergemaks. Hambavalu korral näriti kuuma toorest lepapulka.
Kevadel närisid karjalapsed ka lepapulkade ümbert mähka, mis oli suure suhkrusisaldusega ja magus, andes nii jõudu kõige toiduvaesemal ajal. Lepamähk muutus õhuga kokku puutudes kiiresti oranžiks ning värvis suu pruuniks, nii käisid lapsed kevaditi murjanitena ringi. Lepa koorealusest mähast valmistati vanasti ka püsivat värvi, millega kirjutati leppeid. Sellest võib olla tekkinud ka puu nimi.
Lepapuu rusket mahla on peetud hundi vereks. See mahl on kummalise, veidi mõrkja maitsega ja teeb suu paksuks, seetõttu ei saa kevadel temast mahlatila voolida. Lepapuidul on tugev ainuomane lõhn, seda tundes ei ole võimalik teda teiste puudega segi ajada.
Käbisid koguti sügisel ja talvel, need aitasid seedehäirete puhul. Puitu on ikka kasutatud liha ja kala suitsutamiseks – see annab toidule hea maitse ja ilusa värvi. Seebi puudumisel pesti riideid vees, kus oli leotatud lepavihtu.
Ravimtaimede andmebaasist Herba leiab, et leppa on kasutatud ligi 60 haiguse või vaevuse ravimisel.
● Laiuse kandis raviti lepaga ülemöödunud sajandil tuulerõugeid: „Kui tuulerõuged külles on ja neist tahetakse lahti saada, siis võetakse eha valgel üheksa urblise lepa küllest ja iga lepa küllest kolm oksa, see on 27, ja viheldakse nende okstega, siis kaovad tuulerõuged ära.” H III 21, 362/3 (31) < Laiuse khk. – Karl Taras (1895)
● Muhus oli ta paiseravim: „Lepapuu kasvajaga muljuti paiset. Ühe kasvajaga võis ainult ühte paiset muljuda, siis pidi kasvaja ära viskama.” RKM II 111, 90 (279) < Muhu khk., Võlla k. – Eda Aer < Kata Mölder, s.1879 (1961)
● Haudunud jalgade ravimise kohta teateid on üle maa, aga Märjamaal raviti nii: „Noored lepavõsude lehed olid haudunud varvaste vahele panemiseks, lehed hõõruti mahlaseks ja pandi õhtul enne magamaminekut varvaste vahele: see võttis haudund koha kuivaks, tegi pargi korra peale. Lastel, kes karjas käies jalad alaliselt märjaks tegid, läksid varvad hauduma, siis kästi: „Pane lepa parki vahele!”” ERA II 285, 28 (21) < Märjamaa khk., Märjamaa v., Kõrvetaguse k. – Emilie Poom < Emilie Poom oma mälestuste järgi (1940)
● Mäetaguse vallas raviti lepaurbadega kõhulahtisust: „Kui lastel olid kõhud lahti, siis korjati lepaurbi ja anti sisse.” ERA II 279, 231 (29) < Iisaku khk., Mäetaguse v., Atsalama k., Tagavälja t. – Armilda Männiste < Hilda Alaküla, 47 a. (1940)
Kuigi NSV Liidus ja seega ka Eestis on lepp olnud ametlik ravimtaim ja muidugi laialt tuntud rahvameditsiinis, ei kuulu ta nüüdisajal tuntumatesse farmakopöadesse ja ravimtaimeraamatutesse.
Droogina