Müürideta aed. Tiit Aleksejev

      PROLOOG

      Kevad 1148, Boscodoni Jumalaema klooster Provence’is

      Sadama hakkas lõuna ajal ning vespriks oli maa lumest valge. Vagad vennad olid jahmunud ega teadnud, kuidas seda tõlgendada, kas taevase ettehoole, hoiatuse või mõne muu varjatud sõnumina. Munkade maailm ongi ähmane ja kõikvõimalikke märke ja hääli täis. Kõiksugu sosinaid… Lõpuks läksid nad priori juurde nõu küsima ja tulid sealt niisama targalt tagasi. Tuleb vähem kahelda ja rohkem palvetada, oli kloostriülem neile öelnud. See oli hea soovitus. Sõjamehelik.

      Võtsin labida ja hakkasin kloostriõue puhtaks rookima. Minu arvates oli lumi lihtsalt lumi. Ning päev oli tõesti harjumatult külm olnud. Ma kühveldasin, kuni käsivarred tundetuks muutusid. Pidin seda tegema, töötades ei mõelnud ega mäletanud ma midagi. Mustatiibsed seisid lumevaalude ääres ja jälgisid mind. Aga ma olin õppinud nendega koos elama. Me palvetasime koos ja teenisime koos. Igal inimesel on omad deemonid, ütles mulle kord Konstantinoopoli mees Diades. Neid on kergem ühe laua ümber saada kui neist vabaneda. Vähemalt ei ole sa kunagi üksi, oli ta lisanud.

      „See on kord juba juhtunud,” pomises mu kõrval seisatanud raamatukoguhoidja. „Santa Maria ad Nives, Lume Jumalaema. Ta ilmutas end paavst Liberiusele. Unenäos.”

      „Mida ta ütles?”

      „Kes?” küsis raamatukoguhoidja.

      „Jumalaema.”

      „Ma arvan, et ta ei öelnud midagi.”

      „Ta oleks pidanud…”

      Raamatukoguhoidja vaatas mind üllatusega. Siis kortsutas ta kulmu. „Ei ole vaja üleliia targutada. Palju sõnu, palju tühisust. Aga sina karda Jumalat!” Ta tõstis sõrme. „Selleks, et midagi öelda, piisab ühestainsast lausest! Ühestainsast selgest struktuurist! Selles printsiibis on valgus ja jumalikkus ja tõde. Aga sina muudkui räägid ja räägid! Mida ütles õnnis Jaakobus? Iga inimene olgu kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama! Aga mida sina teed? Kurat küll!” Ta lõi ärritunult risti ette.

      „Aamen,” ütlesin ja vaatasin sädelevat ruutu kloostriõuel. Ma mõtlesin tuttava välimusega noore mehe peale, keda olin hommikul aias kohanud. Ta oli istunud pingil, pruun mungarüü seljas, pilk otse enda ette suunatud. Rüü oligi mu tähelepanu köitnud, pühal maal kandsid sääraseid maroniidid. Ma teadsin, et olen teda kusagil näinud, aga ei suutnud meenutada, kus. See häiris mind.

      Oli kuulda sandaalitaldade laksumist kivipõrandal.

      „Ühesõnaga, kõik raisus!” ütles paksu kere ja harjasjuustega majordoomus. „Mis kasu meil sinusugusest on?”

      „Kas sa räägid minuga, vend?” küsis raamatukoguhoidja ja tõmbus näost punaseks.

      „Mitte sinuga! Sellega seal!” ütles majordoomus sõrmega osutades.

      „Taimed puha külmavõetud! Kõik! Ja mida sa irvitad?”

      „Olen süüdi, püha isa,” pomisesin naeratust alla surudes. Majordoomus meenutas mulle samuti kedagi. Ta sarnanes paruniga, kes oli Süürias suuri tegusid teinud. Kes võis süüa ja juua terve sõjasalga eest. Ja kes raius end uskmatutest läbi nagu tihnikust. Me olime temaga koos Ma’arra müüridel võidelnud. Ja üheskoos piiramistornis seisnud… Kummaline, kuidas inimesed korduma hakkavad, mõtlesin. Kui su oma elupäevad on lõpule jõudmas.

      Tegelikult olin ma üllatunud, et majordoomus mind üldse kõnetas. Isegi mu kummardusele vastas ta üksnes upsaka peanoogutusega, isandate moodi. Küllap ei suutnud ta mõista, miks kloostriülem mind alati esimesena tervitab. Mingit mullasonkijat, olin teda ütlemas kuulnud, teenivat venda! Aga prior teadis mu lugu. See ei meeldinud mulle. Kui tema sureks, siis oleks mu saladus kaitstud… Järgmisel hetkel tõrjusin selle mõtte kõrvale. Prior oli aus mees. Ning ükski saladus ei vääri inimelu. Elu ise on saladus, isegi tühiseim neist.

      Miks tahad sa just aednik olla? oli prior minu käest küsinud, kui ma kümne aasta eest kloostrisse tulin. Sa vääriksid enamat. See, keda ma ootan, tuleb aeda, olin ma vastanud. Ta tuleb igale poole, oli prior selle peale öelnud ja silmad taeva poole tõstnud. Ma noogutasin nõusolevalt, aga mõtlesin: ma ei oota Teda.

      †

      Õhtul kongis palvetasin ma koos mustatiibsetega Lume Jumalaema poole. Maria, palusin ma, tee nii, et me jälle kokku saaksime. Ma igatsen su pilku, su häält, su vaikimist. Ma igatsen su rindade puudutust, su juuste lõhna, su sõrmi, mis üle mu ihu libisevad, kõike. Lume Jumalaema, palvetasin enne uinumist, saada mulle jahedust, jõest õhkuvat rõskust, vett, mis on tume nagu mõõgatera, mida mõrtsukas lõkke ääres istudes silmitseb, kui ta oma pääsemist või hukku kaalub. Sest ta on tapnud ja selle eest saadetakse tulle.

      †

      Paat libises öises voos, ma olin selle põhjas selili, ma tajusin jõge, kõiki neid jõnksatusi, võnkeid ja pööriseid, vee enda meetrumit ja rütmi, pimedusega saabunud rahu, vaikust, teekonda teisele poole; voogav laotus mu pea kohal, seesama samet nii ülal kui ka all, pehme ühtlaselt langev kangas, tähtedega taevas, pärlitega jõe rüül.

      Tähenduseta aeg oli minema voolanud, aga enne oli ta mulle halastanud, ma olin palverännu lõpuni käinud, sõja lõpuni pidanud ja sealt tagasi tulnud, jõgi oligi nüüd teekond ja sõda, vaikus ja kirjutamata jäänud käsikiri. Kes teab, kuidas kõik täpselt oli, mõtlesin. Kroonik on kastnud sule tindi sisse ja tõstnud selle ridade kohale, käsi on peatunud, mälus on tühi koht, kollakale lehele langeb tume piisk, see imbub pärgamenti, jättes pleki, sulg kirjutab selle üle, tindilaigust saab tõde.

      Vihm, mõtlesin, vihm oli õige, hall veekardin ning seda lõhestav nool. Aga see oli nii ammu… ma keskendusin häälele, mis oli üksainus sosin, vaikne vulin täävis. Keegi kahlas läbi vee, haaras pardast, paat peatus jõnksatades ja seejärel vedas vool ta aeglaselt viltu. Ära lahku, ütles tuttav hääl, kuhu, küsisin mina, sinna, kust enam tagasi ei tulda, ütles tema, sa oled seda ju näinud, tagasitulematust, ma näitasin sulle, pärast Ma’arrat, ei, ütlesin, ma ei ole veel midagi näinud, ainult taevast ja vett. Ärka üles! ütles hääl, ma tegin silmad lahti, päev hakkas koitma, hallist hommikutaevast hõljusid hallid lumehelbed, need sulasid vette, langesid paati, kuhjusid ja kuhjusid. Ma tean, mida see tähendab, mõtlesin, valged kristallid, valge ruut kloostriõuel, jah, ütles Maria, see olin mina, see olen alati mina, ma andsin ju vande, seda sa tahtsid, nüüd oleme koos, ühtesulanud, see ei muutu, miski ei muutu, ma ei anna sind ära, ei lase sind lahti, mine nüüd! mine! mine! mine, mu arm.

      ESIMENE PEATÜKK

      Suvi 1098, Antiookia

      Varjud, alati varjud, hämaruses, maapinnal, taevas, taevalaotuses. Ida poole hiiliv pimedus, idast kiirgav valgus, nende kahe kohtumine.

      Seal ma seisan, võõras majas, võõral põrandal; pilvede kontuurid kivikildudel mu jalge all, kreeklaste laotud mosaiigil, pilvede liikumine seal ülal, söega veetud jooned valgel palakal, kaks ristunud sirget. Unenäoline on see kõik, õõnsakõlaline. Sõnad kõlksuvad nagu vaskkrossid sõjasulase paunas, valerahad, mille petta saanud mees põrandale virutab ja mis mosaiigil laiali veerevad.

      Habras on see kõik, habras