Müürideta aed. Tiit Aleksejev
sa seal näed?” küsib Léon.
„Mäge,” ütlen.
Léon libistab pilguga üle ümbruse. „Näib mahajäetud,” ütleb ta.
†
Me teeme punaka kivilahmaka kõrval peatuse, saduldame hobused lahti ja kallutame lähkrid januste koonude juurde. Seejärel joome ise, uskmatute nahkpudelitest. Neile on põletatud kirjad, mida me lugeda ei oska.
„Peen töö,” ütleb Léon. „Vaata, sellel siin on paavstivõtmed.”
„Uskmatuil ei ole paavsti,” ütlen.
„Kust sa tead? Ma olen kuulnud, et neil on kõik nagu meil. Ainult nimetused on teistsugused. Ja Kristuse asemel on Antikristus.”
Me lõikame soolakat Süüria juustu, murrame aganatega segatud rabedat leiba ja rüüpame veega lahjendatud veini peale. Talupoegade toitu on raske kuiva suuga süüa. Kui just väga suurt nälga ei ole, sellist, mida me talvekuudel tundsime.
Slavoonia nälg, Anatoolia nälg, Süüria nälg… igaühel oma maitse. Ainult Konstantinoopolis saime iga päev kõhu täis süüa.
Keeran juustu riidetüki sisse. Seda jätkub veel kauaks.
Léon ajab end püsti, astub hobuse juurde ja uurib selle kabjarauda.
Ta ütleb: „Räägitakse, et seldžukid topivad toore lihakamaka sadulavaiba alla. Ratsutavad liha pehmeks ja söövad toorelt… joovad hobuseverd peale… näe, siit lõikavad soone lahti… Ja hiljem tõmbavad kinni tagasi. Isand Ywaini kannupoiss proovis seda järele teha. Hobune andis otsad.” Ta muigab. „Poiss põgenes selle peale Adémari juurde ja palus luba preestriks hakata. Piiskopi mehed andsid talle piitsa ja saatsid tagasi.”
Pühin pistoda puhtaks ja korjan toidujäänused hoolikalt kokku. „Kõik pudeneb laiali…”
„Millest sa räägid?” küsib Léon.
„Leivast,” ütlen ja poetan hallika puru suhu.
†
Ma näen meid kõrgelt ülalt, võib-olla sellesama mäe tipult, me seisame purdel, Maria ja mina. Normannitar puistab vette midagi hallikat, tuul tõstab selle õhku ja kannab laiali. Mis see on? küsin. Tuhk? Ei, ütleb ta, see on kaladele, et nad jõuaksid ülesvoolu minna. Nad rebivad end puruks, ütlen, jah, ütleb tema, siis tulevad uued, vaata! Tal on õigus, jõgi on kalu täis, halle visklevaid varje, vesi on elu, ütleb tema, vesi, mitte kalad, kuidas sa ei näe? Kuhu sa mind tõid? küsin, kus me oleme? Ma tõin su algusesse, ütleb tema, hakka minema. Saadad sa mind? küsin, kas saadad? Sa räägid nii palju, ütleb tema, sa rikud oma rääkimisega kõik ära, pea suu. Ma näen kaldasse rammitud planke, need on astmed, vihm tugevneb, see imbub läbi meie riiete, ma värisen külmast. Varsti läheb selgeks, ütleb Maria, tal on õigus, tuul ajab pilvi laiali, varjud sööstavad mööda maad, valgus, pimedus, pimedus, valgus, mis see on? küsin. Aed, ütleb Maria, jäta see koht meelde, sa tuled siia tagasi. Aiad on teistsugused, ütlen, kaitstud ja haritud, aiad on elu, ütleb tema, kõik ei ole alati ilus. Kelle elu? küsin? Meie oma, ütleb ta, meie kahe, ma võpatan ja ärkan. Léon vaatab mulle tõsiselt otsa.
„Mis juhtus?” küsib ta.
„Ma jäin vist magama,” ütlen.
„Sa oled veel nõrk,” ütleb ta. „Kas teeme peatuse?”
„Ei,” ütlen, „lähme edasi.”
†
Päike on juba õhtukaarde liikunud, aga kuumus ei anna järele. Kaljusele pinnasele on ilmunud pehmemaid oliivikarva laike. Vesi ei ole enam kaugel, peagi jõuamegi Orontese äärde. Terashall jõgi voolab laisalt. Ümberringi on näha pikaajalise piiramise jälgi: tuhaseid lõkkeasemeid, söestunud konte, naharäbalaid, rauatükke, auklikke ja mõlki taotud metallkatlaid. Maa on laastatud, paljaks söödud ja paljaks põletatud. Otsime laugema koha, tuleme sadulast maha ning laseme hobustel jalgupidi voogudesse sumada. Ma vaatan Antiookia sakilisi linnamüüre, neisse laotud savitelliste puna-kollaseid triipe. Ma vaatan müüre ja neil edasi-tagasi lonkivaid vahimehi, kaugel eemal kõrguvat tsitadelli, mida meil ei õnnestunudki vallutada ja mille kohal lehvib nüüd Bohemondi punane maoplagu.
†
„Sa lähed jalgsi?” küsib Léon.
„Millal sa viimati ratsutavat preestrit nägid?”
„Lahingus,” ütleb Léon. „Adémar oli ratsa.”
„Adémar on piiskop,” ütlen.
„Jalgsi on sul pikk tee tagasi tulla. Ma ootan sind siin.”
Kus „siin”, mõtlen enda ümber ringi vaadates. „Siin” on tühermaa, paljaks põletatud Süüria.
Ma käsin tal mägedesse tagasi minna.
†
Sillaplankudel on kummaline kaja, tuhm ja õõnes. Kõik see on juba olnud, unedes ja nägemustes, kõik tuleb tagasi, kuni miski raudvõret hoidva ahela purustab, raud paiskub plankudele ja lõhub silla, jõgi kannab ülejäänu eest hoolt. Alles siis on Antiookia lõplikult võetud ja me saame oma teekonda jätkata.
Orontesel ulbivad söetükid, vaenlane on läinud, aga laastamine kestab, väävlijõgi on tõusnud põhja poolt ja üle oriendi tulvanud. Me sööme Süüriat paljaks nagu tirtsukari, ta veritseb, aga peab vastu, säärane on Süüria ja kõigi teiste maade saatus, kui väävlijõgi kord nendeni jõuab. Aga Tema õnnistus tulvab samuti, see joodab põlenud maad, need kaks on alati koos, ainult halastuse jõgi on tasane, me ei märka seda.
†
Hallides voogudes paistab nüüd teistsugust halli, see liigub sähvatustena siia-sinna, kalaseljad, taipan, needsamad, mis mulle ilmusid, kalad on veepinnale tulnud, tukid on allavoolu kandunud ja Orontes on täis elu surmast, näljast ja põlengust hoolimata, elu voolab temas. Mu sammus on kindlus, need ei ole enam preestri, vaid raudnaastudega saabastes sõjamehe sammud, ma lähen edasi, üle, teisele kaldale, lõplikult teisele poole.
†
Linnaväravad on pärani lahti. Nende vahelt väljub käruga küürakas. Kreeklastel on kombeks, et talumehi, kes on toidukraamiga turule tulnud, ei lasta tühjade kätega minema, nad peavad linna prügi kaasa võtma. Rämpsukoorem õõtsub, mees pingutab kõigest jõust, ta on kõhn, tema lihased on peenikesed nagu sõlmilised nöörid. Ei tea, kas säärase nägemine toob õnne või õnnetust? mõtlen. Aga vastus on juba näha, võlvi all on neli nahkturvises meest, neli sõjakoera, mõõgad käeulatuses, üks neist raputab puust peekrit, täringud lendavad läbi õhu, maanduvad basaltplaadil, põrkavad üles-alla, silmad vahelduvad. Ma ei peatu, mehed pööravad pead ja vaatavad mind, lähen neist mööda, olen juba linnas, nad ei ütle ikka veel midagi, hästi, mõtlen, hästi, minu poole sammub pruunikas rüüs hallipäine preester, me oleme peaaegu vastamisi, peegeldus, mõtlen, teistsugune mina, ainult vanem.
„Hõi, munk!” hüüab hääl.
Pöörame preestriga ühel ajal pead. Tumedus vihiseb läbi õhu ja ma teen midagi, mida ei tohiks teha, aga ma olen liiga kaua sõdinud, mu vaist on kiirem kui mu mõte, ta on elupäästja. Ma tõrjun vasaku käe küünarvarrega toika, mille üks vahtidest on lendu saatnud. See on liigutus, mida teeb kilpi hoidev käsi, ja see on viga. Läbi haavatud ihu jookseb valukirvendus nagu lainetus üle seisva vee, siis on see läinud, ümberringi on kõik tardunud, Jumal on aja peatanud, kostab ainult hauaplaatide kriginat, kui need eemale tõugatakse, kui surnute palveränd koguneb ja meie omaga Jeruusalemma all liitub, ma seisan pragunenud basaldil ja sõjasulaste pilgud on nüüd teistsugused.
„Tule õige siia,” ütleb lömmi löödud ninaga vaht ja paneb peekri käest.
Teised mehed tõusevad püsti. Üks neist küünitab ammu järele. See paneb mul põgenemistee kinni. Pealegi seisab mu ees hallipäine mees, kellel on üllatavalt sinised silmad.
„Siia!”