Müürideta aed. Tiit Aleksejev
ratsut. Üks neist tõstab pea ja kikitab kõrvu. Astun hobuse juurde ja patsutan teda kaelale.
„Kuidas hõbedaga on?” küsin.
„Vähe,” ütleb Léon.
„Veidi jõudsime… päästa,” lisab Angelo. „Niipalju, kui neil kuraditel vöö vahel oli.”
Hobused on olulised, mõtlen. Nende vastu saame alati midagi.
†
Päikese hõõguv sõõr hakkab mäeharja taha vajuma. Ma seisan nõlval ja vaatan alla orgu, Antiookia poole. Viimased kiired ristuvad veel korraks linna kohal ja seejärel laskub pimedus, üheainsa hingetõmbega, nagu oleks keegi tõrviku liiva sisse kustutanud. Tähed säravad väga selges taevas. Üksikud sädemed, mis moodustavad vonklevaid jooni. Vahid on linnamüüridel tuled süüdanud. Helendavaid valgustäppe tuleb järjest juurde. Üks neist on meie oma, Andronikose maja valgus, mille paistel Maria mind ootab, tema ise ongi valgus, mu süda karjub tema poole. Lõks, ütleb mõistus. Maria on lõks ja maja on lõks… Ma peaksin mõistuse häält kuulama, märke jälgima. Aga ma kuulen ainult tuule vihinat, kaljuseintelt tagasi põrkavaid üksikuid helisevaid noote, ja kui igatsusel oleks hääl, siis kuuleksin seda samuti, aga ma ei kuule, ma ei kuule midagi peale selle kõikematva tunde, mis pöörab end minus mõõgaterana ringi, ja ma ei saa enam aru, kas see valu on noolevigastusest, tagasi tulnud haavapalavikust, või on see midagi muud, midagi, mis jääbki mind saatma, mis nüüdsest lihtsalt on, ja võib-olla on seegi märk.
†
„Ma pean ta ära tooma,” ütlen Léonile.
„Ohtlik,” ütleb ta pärast põgusat arupidamist. „Meid on liiga vähe.”
„Ma lähen üksi.” Ja ma räägin talle, mida ma kavatsen teha.
Talle ei meeldi mu plaan, aga ta on piisavalt tark mõistmaks, et paremat ei ole. Ta ei ütle mulle: sa saadad meid kõiki selle naise pärast hukka! Ta teab, et ma ei kuulaks teda. Ja ta teab, et ma ei kavatse ootama jääda. Seda on ta ise mulle õpetanud: kui oled surve all, siis ründa. Vii võitlus vaenlaseni. Ainult et teistmoodi, kui nad arvavad. Ma ei tea, mida Bohemond arvab. Ma ise arvan, et ta ei unusta midagi. Mees, kes oleks peaaegu basileuse troonilt tõuganud, on ohtlik vastane.
Ma vaatan Léonile otsa ja ta vaatab vastu. Kõik on öeldud ja me ei ole sõnagi vahetanud. See on mõistmine. Relvavendlus.
†
Röövitud kraami hulgas on mungarüü. See on kaetud vereplekkidega, aga pruunikal kangal ei torka need eriti silma.
„Kuidas on?” küsin Angelolt. „Kas annan preestri mõõdu välja?”
„Siena preestri oma küll mitte,” ütleb Angelo. „Peaksid lõhnama nagu kannike.”
„Kahju,” ütlen ja topin põue riidepalaka, mida uskmatud hüüavad kūfiyyah’ks ja mille kandmise on palverändurid neilt üle võtnud. Sõjariistadest valin ainult pistoda. Ma pean liikuma nagu vari, mida normanni madu ei märka, mille peale ta pead ei tõsta. Milles ta ei haista saaki ega vaenlast. Kuigi mao mõtteid on raske ette aimata. Teinekord salvab ta liikumise peale. Salvamise rõõmust.
Angelo teeb mu poole ristimärgi. „Pax vobiscum, püha isa.”
„Aamen,” ütlen ma ja astun uksest välja.
†
Hobune libastub mägirajal ja teeb järsu põike paremale, mul lööb silme ees mustaks, tundub, nagu rebiks keegi küüntega haava, ma ei tohi teadvust kaotada, mõtlen, pean ärkvel püsima.
„Miks te kaotasite?” küsin Léonilt. „Tookord parunite mässu ajal? Kas kuningal oli rohkem mehi?”
„Meid oli rohkem.”
„Mis siis juhtus?”
„Ta mängis meid üle. Tal oli meie leeris… üks mees.”
„Tead sa, kes see…”
„Tean küll,” katkestab Léon mind järsult. Ta pöörab end minu poole. „Muidugi ma tean! Ma tean neid kõiki! Äraostetud kaaskondlasi! Solvunud rüütleid! Petetud naisi! Vaata!” Ta osutab juulipäikesest pleekinud rohumaale. „Tuult ei ole tunda, aga rohukõrred kõiguvad. Inimese hing on samasugune. Kõigub kord ühele, kord teisele poole. Enne kui ta välja kistakse või maha trambitakse.”
„Aga sina jäid ellu?”
„Mida?” küsib ta hämmastusega.
„Sina jäid ellu. Sind ei trambitud maha.”
„Jah,” ütleb Léon vaikselt. „Mina jäin ellu.” Ta keerab pea kõrvale.
Päike lõõskab, õhk on täis hõõgust, kõik särtsub nagu õli kuumal raudplaadil. Kummaline on mõelda, et mõne kuu eest värisesime Süüria jäises vihmas, mille piisad olid peened ja nõelteravad, tugevamad kui soomussärk, tugevamad kui õlitatud telgiriie ja vahatatud mantel. Tuul keerutas neid, nad imbusid saabastesse, sadulasse, mõõgapideme ümber mähitud nahkribadesse. Maailm meie ümber oli nätske, pehkinud ja hallikate plekkidega kaetud nagu leeprahaige ihu. Maailm ongi pehkinud, mõtlen. Üksainus jalahoop ja see pudeneb laiali. Kõigepealt on vesi, rõskus ja määndumine ning seejärel põrgukuumus ja leegid, Lunastaja heidetud tõrvik. Ja siis ei tule enam midagi. Kui Jumal meile halastab, siis avaneb taevas ja kuus päeva sajab vihma, mis langeb tuha peale, ja sellest sünnib uus maailm. Ja alles pärast kõiki neid mõtteid julgen ma Mariale mõelda. Ma mõtlen: Jumal, tee nii, et temaga oleks kõik hästi selles pimeduses, mille sa oled loonud ja mis jääb sureliku pilgule võõraks. Võõraks ja läbitungimatuks, samamoodi nagu su hiilgus, mis meid ainult pimestab. Ja ära hooli minust, minu tee on lindprii tee, keset jäänõelu ja vihmavalinguid, sinna oled sa mind saatnud ja sinu tahtmine sündigu. Aga kui sa tõesti oled armastus, saada Mariale oma leebet valgust, hoia teda, ära vii meid lahku, sest siis on tõesti ainult tuhk ja vihm.
†
Ma kõigun sadulas, tunnen iga teekonarust, iga ebakõla. Mu kaaslane vaikib, mõtleb omi mõtteid rohtunud väljast ja kaotatud lahinguist, väljast, kuhu mehed varisesid ja mis on nüüd ainult läbi luude kasvanud rohi. Ta vaikib ja vaikus saab hääle ja ütleb: vaata! Ning seal eespool kõrgub Silpius, mägi, mille nõlvalt olin ma kaupmees Chrysose kõrval seistes esimest korda näinud Antiookiat, seda pingule tõmmatud kuldset vibu. Ja ma tean, et nool on endist viisi nööril, Chrysos langenud ja linn võetud, aga ma ei ole suutnud vibukaart lahti päästa ja nüüd poob see nöör kogu palverändu. Me peame siit minema saama, mõtlen, peame ida poole rändama, oriendi sügavusse, Jeruusalemma müüride alla. Aga järgmisel hetkel saan aru, et see on võimatu, siin on Maria ja temata ei lähe ma kuhugi, Maria ongi Antiookia, linn oli selle naise hind ja nüüd on nad üks. Me kõik oleme üks, normannitar, Bohemond, mu mehed, ma ise.
†
Ma silmitsen terashalli koonusena kõrguvat Silpiust, siis näen hoopis teistsugust mäge, haljendavat ja päikesepaistes, sellessamas kiirguses, mida olin Mariale soovinud, kuigi see oli hoopis teistsugune aeg, varasem ja täis lootust. Looklevat rada mööda rühkis ülespoole neli valges rüüs mehekogu. Meeste silmad särasid ja näod olid elevil, nende samm oli kerge ja kindel ning sellest ei paistnud väsimuse märkigi. Taevas nende kohal oli lasuursinine ja selge, seal hõljus vaid üksainus hajus pilv, mis meenutas räbaldunud mantlit. Ja neid nelja vaadates tundsin ma, kuidas mu hinges midagi muutus, kuidas sinna imbus rahu, aegamööda, aga kindlalt, nagu tungib valgus läbi viledaks kulunud riide, enne kui jõuline käsi selle lõhki käristab või kangas ise pooleks hargneb ja pehmelt põrandale langeb. See oli hea tunne ja ma mõtlesin: nii võiks jäädagi. Aga mehed olid jõudnud mäetippu küpressisalu varju. Kolm neist heitsid maha ja suikusid, üks jäi vahti pidama, kuigi ta näis palvetamisega rohkem ametis olevat kui ümbruse silmas pidamisega. Ole valvas, mõtlen, ka rahuliku südamega, ka siis, kui taevas on selge, õnnele peab lootma, seda ei tohi proovile panna. Siis pööras vahimees pead, tema näoilme muutus, kõik muutus ja väreles, see on ainult