Maag. John Fowles
sirutas klaasi, et ma talle veel viskit kallaksin. Suudlesin ta rannet ja läksin pudelit tooma.
„Kas tead, mis ma täna mõtlesin?” küsis ta, enne kui ma voodi juurde tagasi jõudsin.
„Mis sa siis mõtlesid?”
„Mõtlesin, et kui ma ennast ära tapaksin, siis oleks sul hea meel. Siis sa võiksid igal pool seletada, et näe, see tappis ennast minu pärast. See teadmine vist hoiab mind alati enesetapmisest tagasi. Ei taha, et sinusugune sitavares sellega hooplema hakkab.”
„Sa teed mulle ülekohut.”
„Aga siis mõtlesin, et võiksin seda ikkagi teha, kui jätaksin maha jumalagajätukirja, kus põhjendaksin oma tegu.”Ta silmitses mind, ikka veel leebumata. „Vaata mu käekotti. Kiirkirja blokki.”
Otsisin selle välja. „Vaata viimaseid lehekülgi.”
Ta oli kaks lehekülge oma suure käekirjaga täis kirjutanud.
„Millal sa selle kirjutasid?”
„Loe läbi.”
Ma ei taha enam elada. Elan peaaegu kogu aeg elutüdimuses. See siin on ainus koht, kus ma vähegi õnnelik olen, siin õpetatakse meid ja ma pean mõtlema muude asjade peale; ka raamatut lugedes või kinos olen õnnelik. Või voodis. Ma olen õnnelik ainult siis, kui unustan, et olen olemas. Kui on olemas ainult mu silmad või kõrvad või nahk. Ei mäleta, et ma viimasel paaril-kolmel aastal üldse oleksin õnnelik olnud. Abordist saadik. Mäletan vaid, et mõnikord tegin peeglisse vaadates õnneliku näo ja püüdsin end vägisi uskuma panna, et olen tegelikult siiski õnnelik.
Järgnes veel kaks lauset, mis olid energiliselt maha kriipsutatud. Tõstsin pilgu ja vaatasin ta hallidesse silmadesse.
„Ma ei usu, et sa mõtlesid seda tõsiselt.”
„Kirjutasin selle kirja täna kohvipausi ajal. Kui oleksin osanud end seal einelauas kuidagi vaikselt ära tappa, siis oleksin seda teinud.”
„See on juba... hüsteeriline.”
„Ma olengi hüsteeriline.” See oli peaaegu karjatus.
„Ja teatraalne. Sa tahtsid, et ma seda kirja näeksin.”
Ta vaikis tükk aega, silmad kinni.
„Mitte ainult et näeksid.”
Ta hakkas jälle nutma, aga nüüd juba minu käte vahel. Püüdsin talle aru pähe panna. Andsin lubadusi: lükkan Kreeka sõidu edasi, ütlen kohapakkumisest ära – tõotasin veel sadu asju, mida ma ise tõsiselt ei võtnud ja mida ka tema tõsiselt ei võtnud, aga mida mul siiski õnnestus rahustusvahendina manustada.
Hommikul käisin peale, et ta kursustele helistaks ja ennast haigeks kuulutaks. Sõitsime üheks päevaks linnast välja.
Järgmisel hommikul, kui ärasõiduni jäi veel kolm päeva, sain Northumberlandi templiga postkaardi. Saatjaks oli Mitford, minu eelkäija Phraxosel, kes teatas, et kavatseb mõneks päevaks Londoni tulla ja on valmis minuga kohtuma.
Kolmapäeval helistasin talle Armee ja Sõjalaevastiku Klubisse ja kutsusin ta ühte joogikohta kokkusaamisele. Ta oli minust mõni aasta vanem ja tugevasti päevitunud; suured sinised silmad kitsas näos ja tumedad nooremohvitseri vuntsid, mida ta ühtsoodu näppis. Ta kandis tumesinist pintsakut, sinna juurde rügemendiembleemiga lipsu ja lõhnas juba kaugelt erariides sõjaväelase järele. Peaaegu esimesest hetkest peale alustasime vaikset sissisõda – üks sõjakangelase, teine antikangelase positsioonilt. Saksa okupatsiooni ajal oli ta langevarjurina Kreekasse paisatud. Ta puistas nagu käisest partisanisalkade nimetusi ja loetles tolle ajastu tuntud sõjaseiklejaid eesnimepidi. Ta oli kõvasti vaeva näinud, et endas välja töötada parajasti moesolevat kolmetahulist hellenite sõbra prototüüpi – džentelmeni, õpetlase ja kõrilõikaja harmoonilist ühendust –, kuid kasutas mingit erilist ülevõetud aktsenti, mingit hakitud koolipoisižargooni, mis meenutas vikont Montgomeryt. Kõikjal väljaspool lahinguvälja oli ta dogmaatiline ja sallimatu. Džinniklaasi taga läks mul siiski korda talle päris edukalt vastu panna: ütlesin talle, et minu sõjakäik piirdus vaid demobilisatsiooni kannatamatu ootamisega, mis kestis kaks pikka aastat. Tegelikult käitusin absurdselt. Ma ju soovisin temalt informatsiooni, mitte vaenuavaldusi; nii ei jäänud lõpuks muud üle kui tunnistada, et olen regulaararmee ohvitseri poeg, ja küsida, mida see saar endast õieti kujutab.
Ta osutas kerge pealiigutusega meie kohtumispaigaks valitud baari toitudevitriinile. „Ütleme, et see on saar.” Ta näitas sigaretiga suunda. „Kohalikud elanikud nimetavad seda omamoodi.” Ta ütles paar sõna kreeka keeles. „Nagu see lihapirukas. Sama kujuga, vanapoiss. Keskel mäeahelik. Siin nurgas on sinu kool ja sinu küla. Ülejäänud põhjakallas ja kogu lõunakallas on inimtühi. See on üldpilt.”
„Aga kool?”
„Tegelikult parim kogu Kreekas.”
„Distsipliin?”
Selle küsimuse peale tegi ta karatežesti.
„Õppeprogramm?”
„Tavaline värk”Ta silus vurre, vahtides peeglisse baari tagaseinas, nimetas paari-kolme õpikut. Küsisin, kas väljaspool kooli ka midagi sünnib.
„Mitte midagi. Saar on päris ilus, kui sa sedasorti asju hindad. Linnud ja liblikad ja kõik, mis sinna juurde käib.”
„Ja küla?”
Ta naeratas hapult. „Tead, vanapoiss, kreeka küla pole sul mingi inglise küla. Seltskondlikus mõttes viimane kolgas. Õpetajate naised. Kuus-seitse ametimeest. Vahel käivad mõned papad-mammad poistel külas.” Ta õiendas kaela, nagu oleks särgikrae liiga kitsas. See oli masinlik liigutus, mis aitas tal oma autoriteeti tõsta. „Paar villat. Aga need seisavad kümme kuud aastas tühjalt.”
„Eriti roosades värvides sa seda kohta just ei kirjelda.”
„Eks ta üks kolgas ole. Viimane kolgas, kui aus olla. Ja küllap sa avastad, et villade omanikud on kuradi igavad tüübid. On üks, kes võiks sulle vahest huvi pakkuda, aga vaevalt sa teda üldse kohtad.”
„Miks sa seda arvad?”
„Tõtt-öelda läksime temaga tülli ja ma ladusin ühe valuga kõik välja, mis ma temast arvan.”
„Millest see pahandus tuli?”
„See lojus tegi sõja ajal sakslastega koostööd. See oligi tegelikult asja tuum.” Ta puhus suitsu välja. „Pole midagi parata: kui tahad lobiseda, pead leppima teiste õpsidega.”
„Kas nad oskavad inglise keelt?”
„Saksa keelt räägivad enamasti kõik. On olemas üks kreeka vennike, kes koos sinuga inglise keelt õpetab. Väike ennasttäis lojus. Ükskord lõin tal silma siniseks.”
„Peab ütlema, et sa oled mulle pinnase hoolega ette valmistanud.”
Ta hakkas naerma. „Eks pea neid ju kuidagi vaos hoidma.”Talle vist tundus, et mask tikub maha libisema. „Seevastu talupojad, eriti Kreeta talupojad, on tõeline maa sool. Suurepärased inimesed. Võid mind uskuda. Mina tean.”
Küsisin, mispärast ta koha üles ütles.
„Tegelikult kirjutan raamatut. Sõjaaja kogemused ja nii edasi. Lähen praegu kirjastajaga kokku saama.”
Ta jättis kuidagi lootusetu mulje. Teda oli kerge ette kujutada vapratel partisaniretkedel sildu õhkimas, iseäralikus maalilises sõjaväevormis; kuid nüüd oli ta sunnitud elama selles uues igavas heaolumaailmas nagu mingi kuivale jäänud ürgsisalik. Ta jätkas õhinal:
„Sa saad Inglismaad kibedasti taga nutta. Seda kibedamini, et sa ei oska kreeka keelt. Ja sa hakkad jooma. Kõik joovad. Pole pääsu.” Ta rääkis midagi retsina’st ja aresinato’st, raki’st ja ouzo’st, ja võttis lõpuks kõne alla naised. „Ateena tüdrukud on täiesti väljaspool