Maag. John Fowles
dominiooni.
„Ma pole veel otsustanud, härra direktor.”
„Ma arvan, et oleksime teinud teist päris hea õpetaja, Urfe. Ja teie oleksite andnud omalt poolt midagi meilegi. Aga nüüd pole vist enam midagi parata.”
„Ega vist.”
„Minu meelest ei ole kõik see välismaal ringirändamine ikka päris õige asi. Kuulake minu nõuannet, ärge minge. Aga noh... vous l’avez voulu, Georges Danton.[2.] Vaus l’avez voulu.”
See viltuläinud tsitaat oli igati iseloomulik.
Minu lahkumispäeval sadas nagu oavarrest, aga mu süda oli täis rõõmsat erutust, tiivasirutuse imelist vaimustust. Ma ei teadnud, kuhu ma lähen, aga ma teadsin, mida ma vajan. Mul oli tarvis uut maad, uut rahvast, uut keelt; ja ehkki ma poleks osanud seda tollal sõnastada – ma vajasin mingit uut saladust.
1 Mässavad Inimesed. [ ↵ ]
2 Ise te seda tahtsite, Georges Danton. (Moliére’il tegelikult Georges Dandin.) [ ↵ ]
2
Sain kuulda, et Briti Nõukogus vajatakse inimesi. Augustikuu algul läksin Davies Streetile, kus minuga vestles innukas diplomaadi hääle ja sõnavaraga kultuurilembene daam. Nagu ta mulle otsekui saladuskatte all tunnistas, olevat kohutavalt tähtis, et „meid” esindaks välismaal sobiv inimene; aga nii nõme kui see ka pole – kõik ametikohad tuleb avalikult välja kuulutada ja kandidaadid valida vestluse põhjal, ja tegelikult on nad just praegu sunnitud välisesinduste koosseisu kärpima. Lõpuks tuli ta asja juurde: midagi muud pole praegu pakkuda kui inglise keele õpetaja koht välismaa koolis – no kas pole õudne?
Möönsin, et on tõesti õudne.
Augustikuu viimasel nädalal panin naljaga pooleks kuulutuse lehte. Minu traditsioonilises vormis napisõnalisele pakkumisele, kus tõotasin minna kuhu iganes ja teha ükskõik mida, tuli päris mitu vastust. Lisaks voldikutele, mis mulle meelde tuletasid, et ma olen Jumala laps, sain kolm veetlevat kirja hakkajatelt pennita sulidelt. Veel pakuti ebatavalist ja tasuvat tööd Tangeris – kas ma räägin itaalia keelt? –, aga minu vastus jäi vastuseta.
Septembrikuu hakkas kätte jõudma ja tasapisi muutus mu olukord meeleheitlikuks. Tundsin, et olen nurka aetud ja et viimases hädas tuleb taas pöörduda hirmuäratava Hariduslisa poole ja sirvida neid lõputuid helehalle veerge helehallide töökohtadega. Niisiis kõmpisin ühel hommikul jälle Davies Streetile.
Küsisin, kas neil on pakkuda õpetajakohta Vahemeremaades, ja seesama naisterahvas, kes kõike alati nii paksudes värvides kirjeldas, läks toimikut otsima. Istusin ooteruumis Matthew Smithi punalilla kompositsiooni all ja nägin end juba Madridis, Roomas, Marseilles’s või Barcelonas... koguni Lissabonis. Välismaal on kindlasti kõik teistmoodi, seal ei ole õpetajate tuba, ma hakkan luuletusi kirjutama. Daam tuli tagasi. Tal olevat kohutavalt kahju, aga kõik paremad kohad on nähtavasti juba ära antud, ainult need ongi veel saadaval: ta ulatas mulle paberilehe, kus tutvustati üht Milano kooli. Raputasin pead. Daam jagas minu tundeid.
„Siis jääb üle ainult see. Äsja panime kuulutuse lehte.”Ta ulatas mulle ajaleheväljalõike.
LORD BYRONI KOOL PHRAXOSE SAAREL
Lord Byroni Kool Phraxose saarel Kreekas vajab inglise keele abiõpetajat. Ootame vallalisi kandidaate, kellel on kõrgem haridus inglise filoloogia alal. Uuskreeka keele valdamine pole tingimata vajalik. Palk on Briti vääringusse arvestatult umbes 600 naela aastas ja täielikult konverteeritav. Kaheaastane leping, mida võib pikendada. Lepingu sõlmimisel ja lõpetamisel tasutakse sõidukulud.
Kuulutuse tekstile oli lisatud paljusõnaline infoleht. Selgus, et Phraxose saar asub Egeuse meres umbes kaheksakümne miili kaugusel Ateenast. Lord Byroni nimeline õppeasutus aga oli „üks Kreeka tuntumaid internaatkoole, kus järgitakse Inglismaa internaatkoolide traditsioone” – siit ka nimi. Paistis, et koolis on kõik õppetööks vajalikud tingimused olemas. Maksimumkoormus viis tundi päevas.
„Koolil on kohutavalt hea kuulsus. Ja saar ise on lihtsalt paradiis.”
„Kas te olete seal käinud?”
Daam oli umbes kolmekümneaastane, sündinud vanatüdruk ja ilma vähimagi seksuaalsuseta, nii et ta elegantne riietus ja ülepakutud meik jätsid kokkuvõttes päris haleda mulje; ta nägi välja nagu läbikukkunud geiša. Ei, isiklikult pole ta seal käinud, aga kõik räägivad. Ma lugesin kuulutuse veel kord üle.
„Miks nad selle asja nii viimasele minutile jätsid?”
„Nagu ma aru saan, palkasid nad algul kellegi teise. Küll mitte meie vahendusel. Aga seal tekkis mingi kohutav arusaamatus.” Uurisin jälle infolehte. „Tegelikult ei ole me neile varem tööjõudu otsinud. Praegu teeme seda õieti vaid vastutuleku korras.” Ta õnnistas mind kannatliku naeratusega. Esihambad olid laiad nagu labidad. Panin mängu oma parima Oxfordi häälduse ja küsisin, kas ta ei tahaks minuga lõunale tulla.
Koju jõudes täitsin ära ankeedi, mille ta oli restorani kaasa võtnud, ja panin posti. Samal õhtul tõi saatuslike kokkulangevuste kombinatsioon minu ellu Alisoni.
3
Usun, et vastavalt tolle seksuaalrevolutsioonieelse ajastu kriteeriumidele oli mul oma vanuse kohta üsna palju vahekordi olnud. Ma meeldisin tüdrukutele, vähemalt teatavat sorti tüdrukutele; mul oli auto, mida nende kaugete aegade tudengil enamasti polnud, ja mul oli ka mõnevõrra raha. Ma polnud inetu; aga mis veel tähtsam, ma olin silmatorkavalt üksildane, ja üksindus, nagu iga lojus teab, avaldab naistele saatuslikku mõju. Mul oli oma „tehnika” – esinesin ettearvamatuna, küünilisena, ükskõiksena. Ja siis tõmbasin äkki kübarast välja oma üksildase südame nagu mustkunstnik valge küüliku.
Ma ei kollektsioneerinud naisi, aga Oxfordist lahkudes oli mul pärast neitsilikkuse kaotamist juba tosin tüdrukut olnud. Olin oma seksuaalse edukusega rahul ja armastuse pealtnäha nii efemeerne olemus meeldis mulle. See oli peaaegu nagu golf: oled tehniliselt täitsa osav, aga südamepõhjas põlgad seda mängu. Tuled omadega alati puhtalt välja, siis kui mängid, ja ka siis, kui ei mängi. Oma armuafääre arendasin peamiselt õppetöö vaheaegadel, Oxfordist kaugel, sest semestri algul võisin kuriteopaigalt alati mugavalt jalga lasta. Mõnikord kiusati mind paar nädalat kirjadega, aga ma peitsin oma üksildase südame kähku kindlasse kohta, „hakkasin taas kandma vastutust tervikliku olemuse eest” ja tõmbasin ette chesterfieldliku maski. Saavutasin vahekordade katkestamise alal peaaegu samasuguse meisterlikkuse kui nende sõlmimisel.
See kõik kõlab väga läbimõeldult, ja läbimõeldud see oligi, kuid põhjuseks polnud mitte minu hingeline külmus, vaid pigem eneseimetluslik usk, et elustiil on maailmas kõige tähtsam asi. Kergendustunnet, mis mind järjekordset tüdrukut hüljates alati valdas, pidasin eksikombel vabadusearmastuseks. Võib-olla räägib minu kasuks asjaolu, et ma valetasin väga harva. Enne kui mu järjekordne ohver ennast paljaks kooris, tegin talle alati selgeks, et paaritumine ja abielu on kaks erinevat asja.
Kuid hiljem, East Anglias, läks lugu keeruliseks. Hakkasin käima ühe vanema kolleegi tütrega. Temas oli traditsioonilist inglise ilu, ta vihkas provintslikkust nagu minagi ja tundus üsna kirglik olevat, aga ma taipasin liiga hilja, et tema kirglikkusel oli üks kindel eesmärk: ma pidin temaga abielluma. Mind tegi haigeks mõte, et tühipaljas ihulik vajadus ähvardab rikkuda mu elu. Järgnes paar õhtut, kus ma juba peaaegu alla andsin, ehkki Janet oli põhiliselt üsna rumal tüdruk, ja ma teadsin, et ma ei armasta teda ega hakka kunagi armastama. Mind kummitas veel kaua tagantjärele meie lahkuminekustseen, ööpikkune jagelemine ja pisaratevalamine minu autos juulikuise mere ääres. Õnneks teadsin, ja tema teadis, et mina tean, et ta ei ole rase. Tulin Londonisse kindla otsusega naistest mõnda aega eemale hoida.
Korter Russell Square’il minu ajutise korteri all seisis peaaegu kuni augustikuu lõpuni tühi, kuid ühel pühapäeval kuulsin seal äkki liikumist, uksed paukusid, kostis muusikat. Esmaspäeval kohtasin trepikojas paari