Kivike taevas. Айзек Азимов
küll Browningu tundjaks pidanud. Ta nägi välja täpselt see, kes ta oli – pensionil rätsep, kel puudus igasugune formaalne haridus, nagu tänapäeva haritlased ütlevad. Ometi oli ta teadmishimuline loomus teda üsna palju lugema sundinud. Puhtalt valimatust aplusest oli ta kogunud kild killu haaval pealiskaudseid teadmisi peaaegu kõigest ja tänu suurepärasele mälule suutnud neid ka korrastada.
Näiteks oli ta nooremana lugenud kaks korda Robert Browningu luuletust „Rabi Ben Ezra” ja loomulikult oskas ta seda nüüd peast. Enamik selle sisust jäi talle arusaamatuks, ent need esimesed kolm rida olid saanud viimastel aastatel talle nii omaseks nagu südamelöögid. Sel hästi päikeselisel ja kirkal 1949. aasta varasuvisel päeval deklameeris ta neid oma vaikset kindlust meenutava mälu sügavustes.
„Koos minuga sa vanane!
On parim aeg veel ees,
on viimne vaatus esimesest tähtsam...”
Schwartz mõistis seda täielikult. Olles noorpõlves Euroopas heidelnud ja varases meheeas Ühendriikides rüganud, oli mugava vanaduspõlve tüünus meeldiv. Majaomanikuna ja isiklike säästude najal võis ta pensionile jääda ning oligi seda teinud. Hea tervise juures naine, kaks hästi mehele pandud tütart ja viimastel aastatel südant rõõmustav tütrepoeg – mille üle tal kaevata oli?
Muidugi oli ju aatompomm ja see mõnevõrra nilbe jutt Kolmandast maailmasõjast, aga Schwartz uskus inimloomuse headusesse. Tema ei uskunud, et tuleb uus sõda. Tema uskus, et maailm ei näe enam kunagi vihas lõhatud aatompommi päikesetaolist põrgut. Nii ta siis naeratas kannatlikult lastele, kellest ta möödus, ja soovis neile endamisi kiiret ja mitte liiga keerulist teekonda läbi nooruse, et nad jõuaksid oma parima, rahuliku ajani, mis neid veel ees ootab.
Schwartz tõstis jala, et astuda üle unarusse jäetud hüljatud kaltsunuku, kellest keegi veel puudust ei tundnud ja kes talle keset kõnniteed vastu naeratas. Ta ei olnud jalga veel päris maha pannud...
Chicago teises otsas asus Tuumauuringute Instituut, kus töötavatel inimestel võisid olla inimloomuse põhiväärtuse kohta oma teooriad, kuid kes neid mõnevõrra häbenesid, kuna mõõteriista selle väärtuse tarvis ei olnud veel leiutatud. Kui nad selle peale pikemalt mõtlesid, soovisid nad sageli, et mingi taevane märguanne takistaks inimloomusel ja inimeste leidlikkusel muutmast igat süütut ja huvitavat avastust surmatoovaks relvaks.
Ja ometi, kui häda käes, riskis seesama teadlane, kel ei olnud niipalju südametunnistust, et talitseda tuumauuringutega seotud uudishimu, mille tõttu võib ühel päeval hukkuda pool maakerast, oma eluga tähtsusetu kaasinimese päästmiseks.
Sinine kuma keemiku selja taga oli see, mis doktor Smithi tähelepanu äratas.
Ta märkas seda poolavatud uksest möödudes. Rõõmsameelne noor keemik loksutas vilistades lahusega täidetud katseklaasi. Vähehaaval lahustuv valge pulber kukerpallitas laisalt läbi vedeliku. Sel hetkel doktor Smith tegelikult midagi muud ei näinudki, kuid siis sundis teda peatuma pannud instinkt tegudele.
Ta tormas ruumi, haaras tollipulga ja tõmbas laual olevad asjad põrandale. Kostis sulametalli surmakuulutav sisin. Doktor Smith tundis, kuidas higipiisk nina otsa veeres.
Noormees vahtis tühjal pilgul betoonpõrandat, kus hõbedase metalli peenikesed pritsmed juba tardudes ikka veel kuumust kiirgasid.
„Mis juhtus?” küsis ta vaevukuuldavalt. Doktor Smith kehitas õlgu. Ta oli ise ka liimist lahti. „Ma ei tea. Sina peaksid paremini teadma. Mida sa siin teinud oled?”
„Midagi ei ole teinud,” halises keemik. „See oli lihtsalt tooruraani proov. Ma tegelen vase elektrolüütilise määramisega... ma ei saa aru, mis juhtus.”
„Juhtus, mis juhtus, noormees, aga mina võin öelda, mida ma nägin. See plaatinast tiigel helendas. Tegemist oli tugeva radiatsiooniga. Sa ütled, et sul oli siin uraan?”
„Jah, aga tooruraan ja see ei ole ohtlik. Äärmine puhtus on ju lõhustumise üks olulisemaid eeldusi, kas pole?” Ta tõmbas keelega kiiresti üle huulte. „Kas te usute, et siin oli tegemist lõhustumisega? See ei ole plutoonium ja seda ei pommitatud.”
„Ja selle kriitilist massi ei ületatud,” sõnas doktor Smith mõtlikult. „Või vähemalt ei ületatud seda, mida meie kriitiliseks massiks peame.” Ta vahtis voolukivist lauda, kappide kobrutavat ja mullitavat värvikihti ning betoonpõrandal jooksvaid hõbedasi triipe. „Uraan sulab umbes 1800 kraadi juures ja me ei tunne tuumanähtusi nii hästi, et võiksime sellesse kergelt suhtuda. Lõppude lõpuks on see ruum siin hajukiirgusest küllastunud. Ja nüüd, noormees, kui metall maha jahtub, tuleb see lahti kraapida, kokku koguda ja põhjalikult analüüsida.”
Doktor Smith vaatas mõtlikult ringi, astus siis vastasseina juurde ja katsus rahutult ühte kohta oma õla kõrgusel.
„Mis see on?” küsis ta keemikult. „Kas see on alati siin olnud?”
„Mis asi, söör?” Noormees astus närviliselt ligi ja vaatas kohta, mida vanem mees näitas. Seal oli imetilluke auk, selline, mille jätab peenike nael, mis on seina löödud ja siis uuesti välja tõmmatud. Ent see nael oleks pidanud olema löödud läbi krohvi ja tellise, läbi kogu seina, sest august paistis päevavalgus.
Keemik raputas pead. „Ma ei ole seda enne näinud, aga ma pole ka otsinud, söör.”
Doktor Smith ei öelnud midagi. Ta tuli aeglaselt seina juurest ära, möödudes termostaadist, õhukesest plekist rööptahukast, kus loksus vesi, ja kus soojenditeks olevad elektripirnid elavhõbeda relee plõksumise rütmis häirivalt vilkusid.
„Nonii, aga kas see oli enne siin?” Doktor Smith kratsis küünega õrnalt ühte kohta termostaadi laiemas otsas. Seal oli läbi metalli puuritud pisike ringikujuline auk. Vesi päris selleni ei ulatunud.
Keemiku silmad läksid suureks. „Ei, seda pole seal küll varem olnud. Võin pea anda.”
„Hmmm. Kas teisel pool on samasugune?”
„Pagan võtku! See tähendab, jah, on küll, söör!”
„Heakene küll, tule nüüd siia ja vaata läbi aukude... Pane, palun, see termostaat kinni. Seisa siia.” Doktor Smith pani sõrme seinas olevale augule. „Mida sa näed?” hüüdis ta.
„Ma näen teie sõrme. Kas seal ongi auk?”
Doktor Smith ei vastanud, vaid ütles rahulikult, kuigi ta ise seda üldsegi polnud: „Vaata nüüd teiselt poolt... Mida sa nüüd näed?”
„Nüüd ei näe ma midagi.”
„Aga see on koht, kus seisis tiigel uraaniga. Sa vaatad täpselt seda kohta, on ju?”
„Vist küll, söör,” tuli vastumeelne vastus.
Doktor Smith heitis kiire pilgu ikka veel avali uksel olevale nimesildile ja sõnas jäiselt: „Härra Jennings, see on ülisalajane. Te ei tohi sellest mitte kunagi mitte kellelegi rääkida? Kas on selge?”
„Täiesti selge, söör!”
„Lähme nüüd siit minema. Saadame kiirgusmeeskonna ruumi kontrollima ja meie teiega veedame aega isolaatoris.”
„Te tahate öelda, et meil võib olla kiirituspõletus?” Keemik läks näost valgeks.
„Eks me näe.”
Ent mitte kummalgi ei leitud kiirituspõletusest mingeid märke. Vereanalüüsid olid korras ja ka juuksejuurte uuring ei näidanud midagi. Iiveldust, mida nad tundsid, peeti lõpuks psühhosomaatiliseks ja muid sümptomeid ei ilmnenud.
Kogu instituudis ei leidunud kedagi, ei siis ega tulevikus, kes oleks osanud seletada, miks peaks tiigel tooruraaniga, mille mass on alla kriitilise ja mida neutronitega ei pommitata, ühtäkki sulama ja niimoodi surmavalt ja silmatorkavalt kiirgama hakkama.
Ainus järeldus oli, et tuumafüüsikal on ikka veel varuks kummalisi ja ohtlikke saladusi.