Kivike taevas. Айзек Азимов
oli grammike suurem, ning et seinas olevast august, mis asus ohtlikust kohast kolm korda kaugemal, oleks võinud naela läbi pista.
Sirgjooneliselt laienev kiir võib ulatuda mitme miilini, enne kui see ei saa Maa kumeruse tõttu enam kahju teha, ja selleks ajaks on selle läbimõõt kümme jalga. Pärast seda ulatub kiir laienedes ja nõrgenedes kosmosesse, muutudes üheks imelikuks lõimeks selle tekstuuris.
Doktor Smith ei rääkinud sellest ettekujutusest mitte kellelegi.
Ta ei rääkinud ka seda, et laskis järgmisel hommikul alles haiglas viibides tuua hommikused lehed ja vaatas veerud ühe kindla eesmärgiga läbi.
Aga hiigelsuures metropolis kadus iga päev palju inimesi. Ja keegi polnud läinud kisades politseisse ega rääkinud ähmast juttu sellest, kuidas otse tema silme all kadus üks inimene – või äkki pool inimest? Vähemalt ei olnud lehes sellest midagi.
Lõpuks sundis doktor Smith end asja unustama.
Joseph Schwartzi jaoks oli see juhtunud sammu pealt. Ta oli tõstnud kaltsunukust üleastumiseks parema jala ja tundnud hetkeks peapööritust, nagu oleks tuulispask ta üheks tühiseks hetkeks õhku tõstnud ja pahupidi pööranud. Kui ta jala jälle maha pani, tungis kogu õhk tema kopsudest ühe hooga välja ja ta tundis, kuidas ta aeglaselt käkra tõmbub ja murule vajub.
Ta ootas silmi avamata tükk aega, kuid tegi need lõpuks lahti.
Asi oligi nii! Ta istus murul, kuigi oli varem kõndinud asfaldil.
Majad olid kadunud. Rivikaupa üksteise kõrval kükitavad valged majad, igaühe ees muruplatsid, kõik olid kadunud.
Ja see ei olnud muru, mille peal ta istus, vaid lihtsalt rohi, hooldamata ja metsikult vohav rohi, ning ümberringi olid puud, palju puid, ja silmapiiril paistis neid veel.
Siis saabus tõeline šokk, sest puude lehed olid rusked ja ta tajus käe all surnud lehtede kuiva rabedust. Ta oli küll linnainimene, kuid tundis sügise ära, kui see käes oli.
Sügis! Ometi oli ju siis, kui ta parema jala üles tõstis, värske ja sätendavroheline juunikuu päev.
Sellele mõeldes vaatas Schwartz automaatselt oma jalgu ja sirutas terava karjatusega käe nende poole... Väike kaltsunukk, millest ta üle oli astunud, väike hingus tegelikkust...
Aga ei! Ta keeras nuku värisevate kätega ringi, kuid see polnud enam terve. See polnud ka muljutud. See oli pooleks lõigatud. Kui kummaline! See oli pikuti väga korralikult poolitatud, nii et lõngajuppidest sisu ei olnud üldse välja tulnud. Lõimed olid lihtsalt läbi lõigatud.
Schwartzi tähelepanu köitis miski, mis tema vasakul kingal sädeles.
Nukku ikka veel kõvasti käes hoides tõstis ta vasaku jala paremale põlvele. Kingatalla ots, see, mis ulatub kingapealse alt välja, oli ära lõigatud. See oli niimoodi ära lõigatud, nagu seda poleks suutnud mitte ükski maine nuga mitte ühegi maise kingsepa käes. Värske lõikepind oli nii sile, et läikis peaaegu nagu vedelik.
Schwartzi peataolek oli jõudnud piki selgroogu ajju, kus see nüüd ta õudusest tarduma pani.
Viimaks hakkas ta valjusti rääkima, sest täiesti segi maailmas on ka enda häälel rahustav mõju. Hääl, mida ta kuulis, oli madal ja pinges ja hingeldav.
„Esiteks, ma ei ole hull,” sõnas ta. „Ma tunnen end täpselt nii, nagu ma olen end alati tundnud... Aga kui ma hull olen, siis ma ei saa muidugi sellest ise aru, või äkki saan? Ei...” Ta tundis, kuidas hüsteeria temas pead tõstab, ja surus selle alla. „Peab olema mingi muu seletus.”
Ta mõtles järele. „Äkki on see uni? Kuidas ma aru saan, kas see on uni või mitte?” Ta näpistas end ja tundis seda, kuid raputas siis pead. „Ma võin ju seda ka unes näha, et tunnen näpistust. See ei tõesta midagi.”
Ta vaatas meeleheites ringi. Kas unenäod on nii selged, nii üksikasjalikud, nii pikad? Ta oli kunagi lugenud, et enamik unenägusid ei kesta üle viie sekundi, et need tekivad siis, kui magajat kasvõi väheke segatakse, ja et unenägude kestus on illusioon.
Närune lohutus! Ta tõmbas särgikäise üles ja vaatas kella. Sekundiseier muudkui tiirles ja tiirles ja tiirles. Kui see oli uni, venis viis sekundit ikka väga pikaks.
Schwartz tõstis pilgu kellalt ja pühkis külma higiga kaetud otsaesist. „Äkki on mul mälukaotus?”
Ta ei vaevunud endale vastama, vaid peitis pea käte vahele.
Mis siis, kui tema mõistus, mis oli nii pikalt ja nii truult käinud sissetallatud ja õlitatud rada, oli kaldunud sellelt kõrvale just siis, kui ta oli tõstnud jala... Mis siis, kui ta pani jala maha siin kummalises paigas kolm kuud hiljem, sügisel, või aasta ja kolm kuud hiljem või kümme aastat ja kolm kuud hiljem, siis, kui ta mälu tagasi tuli... Sellisel juhul näiks see üheainsa sammuna, ja kõik see... Aga kus ta oli vahepeal olnud ja mida teinud?
„Ei!” See sõna tuli valju karjatusena. See ei saanud tõsi olla!
Schwartz vaatas oma särki. See oli särk, mille ta oli selga pannud selsamal hommikul – või mis oleks pidanud olema seesama hommik – ja see oli veel täitsa puhas. Ta mõtles veidi, pani käe pintsaku taskusse ja võttis välja õuna.
Ta hammustas sellest raevukalt ühe suutäie. Õun oli värske ja sellest õhkus külmkapi jahedust, kus see oli olnud paar tundi tagasi – või mis pidi olema paar tundi.
Aga väike kaltsunukk, mis sellega juhtunud oli?
Schwartz tundis, kuidas ta hakkab enesevalitsust kaotama. See pidi olema uni. Või oli ta tõepoolest hull.
Talle torkas pähe, et aeg oli edasi läinud. Oli hiline pärastlõuna, sest varjud olid muutunud pikaks. Ootamatult ja halvavalt koitis talle selle paiga vaikne mahajäetus.
Schwartz ajas end jalule. Oli selge, et ta peab leidma inimesi, mistahes inimesi. Selleks pidi ta leidma maja ja parim viis maja leida, oli leida tee.
Ta keeras automaatselt suunda, kus puid tundus olevat hõredamalt, ning hakkas kõndima.
Kui ta sirge ja isikupäratu asfaldilindini jõudis, hiilis õhtune jahedus talle juba põue ja puuladvad hakkasid muutuma tumedaks ja ähvardavaks. Schwartz tormas tänulikkusest nuuksudes tee poole ja tundis kõvale pinnale jõudes kergendust.
Ent maantee oli mõlemas suunas täiesti tühi ja hetkeks tundis ta taas hirmu jäist haaret. Ta oli lootnud, et teel on autosid. Oleks olnud nii lihtne neid peatada ja küsida... oma innukuses küsis ta seda valjusti: „Lähete ehk Chicago poole?”
Aga mis siis, kui ta pole üldse Chicago lähedalgi? Hästi, kõlbab ka mis tahes muu suur linn, üldse mis tahes koht, kust ta saab helistada. Tal oli vaid neli dollarit ja kakskümmend seitse senti, aga oli ju ka politsei...
Schwartz kõndis keset teed ja jälgis mõlemat suunda. Loojuv päike ega esimeste tähtede ilmumine ei avaldanud talle mingit muljet.
Ühtegi autot polnud ikka veel näha. Üldse midagi polnud näha ja nüüd hakkas juba päriselt pimedaks minema.
Schwartz arvas, et ta pea hakkab jälle ringi käima, sest vasakut kätt jääv silmapiir siras. Puude vahelt oli näha külma sinist helki. See ei olnud hüplev punane kuma, milline pidi tema kujutlust mööda olema metsatulekahju, vaid nõrk ja roomav helendus. Asfalt tema jalge all näis samuti veidi sädelevat. Ta kummardus seda katsuma, kuid käe all tundus see täiesti tavaline. Ainult silmanurgast pani ta tähele kerget sätendust.
Äkitselt leidis Schwartz, et jookseb meeletuna mööda teed, kingad ebaühtlases rütmis tuhmilt tümpsumas. Ta taipas, et kaltsunukk on ikka veel tal käes ja viskas selle hooga üle õla.
Irvitav, pilkav elujäänuk... Kuid siis jäi ta paanikas seisma. Olgu too kaltsunukk mis tahes, see oli tõend tema tervest mõistusest ja ta vajas seda! Nii ta siis kobas põlvili maas roomates pimedas ringi, kuni leidis nuku, mis paistis nõrga kuma taustal tumeda laiguna. Nuku täitematerjal punnitas välja ja ta surus selle sisse