Plekkmees. Sarah Winman
looduses mitte liiga palju mõelda, mõnikord see aitas ja mõnikord mitte. Kui ei õnnestunud, mõtles ta tagasi sõites, et ta elu polnud üldse selline, nagu ta kunagi kavatsenud oli.
Tänavalaternate oranž valgus pudenes Cowley Roadi asfaldil laiali ja mälestuspiltide udus luurasid ammu kadunud kauplused. Betts, Lomasi rattaremont, Estelle’i pood, Mabeli köögiviljakauplus, kõik olid läinud. Kui talle oleks poisipõlves öeldud, et kui ta täismeheks saab, pole Mabeli poodi enam olemas, poleks ta seda eales uskunud. Nüüd oli selle asemel tränipood nimega „Teisel ringil”. See oli haruharva lahti.
Ta möödus vanast Regali kinost, kus kolmkümmend aastat tagasi oli evangelist Billy Grahami naeratus suurelt ekraanilt pooleteise tuhande jüngri poole säranud. Poemüüjad ja möödujad olid kõnniteedele kogunenud, et kinoustest välja tulvavat rahvamassi vaadata. Napsitajad City Armsi pubi ees olid kohmetult pealt vaadanud ja nihelenud. See oli liialduste ja kainuse vastasseis. Aga kas see tänav polnud alati kujutanud endast pingevälja ida ja lääne vahel? Spektri kahe otsa vahel, nende vahel, kellel on ja kellel pole, olgu siis usku, raha või sallivust.
Ta väntas üle Magdaleni silla teisele maale, kus õhus oli raamatute lõhn. Ta aeglustas sõitu ja lasi kaks väsinult lontsivat tudengit läbi – kas nad olid vara tõusnud või kaua üleval olnud? Raske oli vahet teha. Ta peatus ja ostis turu juurest topsi kohvi ja ajalehe. Ta sõitis ühe käega lenksu hoides edasi ja jõi kohvi ära Brasenose Lane’i lõpus seinale toetudes. Ta jälgis, kuidas uduse pilguga turistid ajavaheuimas hommikust viimast võtta üritavad. Ilus linn teil siin, ütles üks. Jah, vastas ta ja jõi oma kohvi edasi.
Järgmisel päeval ootas plekilöövis liinilt kõrvale tõstetud Rover 600. Ellis vaatas logiraamatut ja päevase vahetuse jäetud märkmeid. Jälle vasak esiporitiib. Ta võttis taskust valged puuvillased kindad, pani kätte ja ajas sõrmed harali. Ta silitas sõrmeotstega üle mõlgijoone ja tundis vaevu erinevust, nii õrna, et isegi värvikihil peegelduv valgus seda vaevalt tabas. Ta tõusis püsti ja sirutas selga.
Billy. Proovi sina, ütles ta.
Billy sirutas käe välja. Valged kindad libisesid üle autokere. Peatusid, liikusid tagasi. Käes.
Siin, ütles Billy.
Pihta said, ütles Ellis ning võttis alasi ja lusika. Ainult paar koputust, ütles ta. Sellest aitab. Kiirelt ja kergelt. Kena.
Ta vaatas värvi üle. Valgus jooksis sellel ideaalse hõbedase joonena ja Billy küsis: Kas sa oled alati tahtnud seda tööd teha? Ja Ellis üllatus isegi, kui ütles: Ei. Ja Billy küsis: Mida siis? Ja Ellis vastas: Ma tahtsin joonistada.
Signaal röögatas ja nad astusid koos välja kibeda külma kätte. Ellis tõmbas mütsi sügavale üle kõrvade ja sidus salli kõvemini kinni. Kindad tulid taskust välja ja ta pidi jooksma järele taskurätile, mis äkilises tuulehoos minema veeres. Tal polnud Billy naerust midagi, Billy naer oli kerge.
Mul lähen reedel kohtama, ütles Billy.
Kuhu te lähete?
Ma mõtlen, et äkki pubisse. Linnas. Saame märtrite mälestussamba juures kokku.
Tõesti? ütles Ellis. Muide, kuhu sa ratta jätsid?
Siiasamasse sinu oma juurde, ütles Billy. Ma ei tea, miks ma pakkusin seal kokku saada, ühtegi teist kohta ei tulnud pähe. Ja vaata siis nüüd seda, ütles ta näpuga ninaküljele näidates. Punn.
Seda pole ju nähagi. Ta siis meeldib sulle?
Oi jaa, väga meeldib. See tüdruk on minu jaoks liiga hea, ütles Billy.
Ja siis küsis Billy: Kas sul on ka keegi, Ellis?
Ja Ellis vastas: Ei.
Ja Billy ütles midagi, mida keegi kunagi ei öelnud. Ta ütles: Terry rääkis, et su naine sai surma?
Ja ta ütles seda leebelt ja otsekoheselt ja põiklemata, nagu oleks armastatu surm tavaline asi.
Sai, ütles Ellis.
Mis temaga juhtus? küsis Billy.
Terry ei rääkinud?
Terry ütles, et ma oma nina igale poole ei topiks. Ma ei peagi, muide. Toppima.
Autoõnnetus. Viis aastat tagasi.
Kuradi kurat, ütles Billy.
Ja kuradi kurat oligi ainus kohane vastus, mõtles Ellis. Mitte oi, mul on nii kahju või kui kohutav. Vaid kuradi kurat. Billy juhtis vestlust paremini, kui see kellelgi ammuilma oli õnnestunud, ja nüüd ütles ta: Vean kihla, et siis sa hakkasidki öövahetusi tegema, eks? Ma ei arvanudki, et sa raha pärast. Sa ei saanud magada, jah? Ma kujutan ette, et ma ei magaks elus enam silmatäitki.
Billy oma üheksateistkümne eluaastaga sai aru. Nad seisatasid väraval ja astusid kõrvale, et autod läbi mahuksid.
Billy ütles: Ma lähen võtan Leysi pubis ühe õlle. Äkki tuled ka?
Ei tule.
Kedagi teist ei tule. Ja mulle meeldib sinuga rääkida. Sa pole nagu teised.
Pole neil teistel viga midagi.
Käid üldse vahel kõrtsis, Ell?
Ei.
Eks ma siis üritan edasi. Teen sinust oma projekti.
Lase käia. Mine aga mine nüüd.
Homme näeme, Ell! ja Ellis vaatas, kuidas ta kadus kümnete teiste hulka, kes vabrikust välja Blackbird Leysi munitsipaalmajade poole valgusid. Ta hüppas ratta selga ja väntas aeglaselt tagasi lääne poole. Ta mõtles, millal see naga oli hakanud teda Elliks kutsuma.
Kell oli kaheksa hommikul ja taevas South Parki kohal oli helenema hakanud. Härmatis kattis autoaknaid ja linnupesi ja kõnniteed sätendasid. Ellis tegi esiukse lahti ja lükkas ratta esikusse. Maja oli külm ja lõhnas puuküttesuitsu järele. Tagatoas pani ta käe vastu radiaatorit. Radiaatorid olid sisse lülitatud, aga nägid hirmsat vaeva. Ta ei võtnud kohe jopet seljast, vaid ladus enne puud kaminasse ja tegi tule alla. Tal tuli tuletegemine hästi välja. Tema tegi tuld ja Annie avas veinipudeleid ja aastad kerisid end lahti. Kolmteist aastat, kui täpne olla. Kolmteist aastat viinamarju ja soojust.
Ta võttis kapist pudeli viskit ja tuli tagasi soojasõõri. Vaikuses vajus tööstusmüra eemale, nüüd oli kuulda ainult leeke ning uuele päevale avanevate ja sulguvate autouste pehmeid mütsatusi. See oli alati olnud kõige halvem aeg, mille vaikne tühjus pani ta hingetult õhku ahmima. Tema oli siin, tema naine, silmanurgast paistev vari läbi ukseava vilksamas või aknaklaasil peegeldumas, ja Ellis ei tohtinud enam teda otsida. Ja viski aitas – aitas Annie’st mööda minna, kui tuli kustus. Aga mõnikord tuli Annie temaga koos ülakorrusele ja sellepärast oli Ellis hakanud viskipudelit kaasa võtma, sest Annie seisis magamistoa nurgas ja vaatas, kuidas Ellis riideid seljast võtab, ja kui Ellis oli just magama jäämas, kummardus Annie tema kohale ja küsis küsimusi nagu: Mäletad, kuidas me kokku saime?
Ja Ellis vastas: Muidugi mäletan. Ma tõin sulle jõulupuu.
Ja ...?
Ja ma helistasin su uksekella, ise lõhnasin mändide ja natuke talve järele. Ja ma nägin läbi akna, kuidas su vari läheneb, ja uks läks lahti ja seal sa olid, ruudulises särgis ja teksades ja paksudes sokkides, mida sa kandsid susside asemel. Su põsed õhetasid, silmad olid rohelised, juuksed õlgadel laiali, videviku käes paistsid need blondid, aga hiljem leidsin ma sealt punakaid toone. Sa sõid parajasti plaadikakku, esik oli saialõhna täis ja sa vabandasid ja lakkusid sõrmed puhtaks ja mul oli oma karvamütsis natuke piinlik, nii et võtsin selle peast ja tõstsin puu kõrgemale ja ütlesin: See on vist teile, preili Anne Cleaver, ma oletan? Ja sina ütlesid: Õigesti oletate. Võtke nüüd saapad jalast ja tulge mulle järele. Ma raputasin kuulekalt saapad jalast ja tulin sulle järele ega vaadanud enam kunagi tagasi.
Kandsin kuuse eestuppa, kus nelgiterad olid apelsinikoorde torgatud, ja nägin, kus sa alles paar minutit tagasi olid istunud. Sinust jäänud lohk sohval oli veel soe,