Britt-Marie oli siin. Фредрик Бакман
väga hoolivalt. Sugugi mitte kriitiliselt. Tüdruk näib seda siiski kriitikana võtvat, sest tal on selline ilme nagu ühel Britt-Marie naabril tavaliselt oli, kui Britt-Marie püüdis hooliv olla. Ükskord nimetas see naaber Britt-Maried vinguviiuliks, kui Britt-Marie oli hoolivalt naabri uksekella helistanud ja igati põhjendatult informeerinud naabrit maja ühise pesuruumi kasutamise reeglitest. Neljandat korda. Britt-Marie pani seda väga pahaks. Mitte viiulit, see teda ei häirinud, aga Britt-Marie ei vingu. Ta on hooliv, ja see on hoopis teine asi. Seda seletas ta naabrile seejärel iga kord, kui nad kohtusid, kuni naaber mõni kuu hiljem röögatas: „Kurat, lõpeta see õiendamine ükskord ära!” Britt-Marie solvus sügavalt, sest ta ei ole selline inimene, kes õiendaks. „Olen või? Kent, kas ma olen sinu meelest õiendaja? Kas sina arvad nii? Kas ma õiendan, Kent?” küsis ta tol õhtul Kentilt. „Eieiei, kurat,” pomises Kent. „Ma ju ütlesin, just nii ma ütlesingi! Mina ei õienda!” noogutas Britt-Marie. Pärast vähkres ta öö otsa unetult ja tundis nördimust selle üle, et majas leidus inimesi, kes arvasid täiesti ebaõiglaselt, et Britt-Marie on inimene, kes muudkui õiendab.
„Mul on kahju, ag…” ütleb tüdruk kärsitult, kavatsedes Britt-Marie ilmselgelt pika ninaga jätta.
„Ja teile meeldib jalgpall, see teeb teile kindlasti palju rõõmu,” pistab Britt-Marie seepärast vahele, osutades peaga kleepsudele kabineti uksel.
Tüdruku nägu lööb särama.
„Jaa! Kas sinule ka?”
„Kindlasti mitte,” kuulutab Britt-Marie.
„Ahah …” ütleb tüdruk.
„Hah,” ütleb Britt-Marie.
Tüdruk piidleb käekella ja siis seinakella. On ilmselge, et ta kavatseb Britt-Marie minema ajada, nii et Britt-Marie otsustab suhtlust arendada.
„Teie soeng on täna teistsugune,” märgib ta.
„Mida?” kohmab tüdruk.
Britt-Marie naeratab hoolivalt.
„See on teistsugune kui eile. Moodne, eks ole. Pole vaja pead vaevata.”
Kohe seejärel lisab ta:
„Mitte et sellel midagi häda oleks, muidugi mitte.”
Britt-Marie ei mõista ju kedagi hukka. Tüdruk köhatab.
„Okei. Aitäh, aga nüüd ma pe…”
„See näeb praktiline välja, see soeng,” noogutab Britt-Marie kiitvalt.
Tegelikult näeb see peaasjalikult lühike ja turris välja, nagu oleks keegi rüiuvaibale apelsinimahla loksutanud. Kent loksutaski alatasa, kui ta jalgpalli vaadates apelsinimahlaga viina jõi, kuni Britt-Mariel sai mõõt täis ja ta paigutas vaiba külalistuppa ümber. See oli kolmteist aastat tagasi, aga ta mõtleb selle peale ikka veel, Britt-Marie vaibad ja Britt-Marie mälestused on selle poolest ühesugused, et neid on raske pesta.
Aga soeng võib mõistagi välja näha milline tahes. Täna näeb see välja natuke sedamoodi, nagu kasvataks keegi rõdul potis tilli. Mitte et see oleks vale, muidugi mitte. Britt-Mariel ei ole tilli suhtes mingeid eelarvamusi.
Tüdruk köhatab. Soeng ei tee väljagi.
„Kahjuks ei ole mul aega.”
„Millal siis on?” soovib Britt-Marie teada.
Tüdruk hingab, nagu oleks ta väga raske mees, mitte väga kerge tüdruk.
„Mis mõttes?”
Britt-Marie võtab märkmiku ja vaatab oma tabeli metoodiliselt läbi.
„Minul oleks aega kell kolm.”
„Mina olen terve tänase päeva hõivatud, see ei …” üritab tüdruk puigelda.
„Ma saaksin ka kell neli või kell viis,” pakub Britt-Marie diplomaatiliselt.
„Me oleme täna avatud kella viieni,” ütleb tüdruk.
„Ütleme siis kell viis,” jõuab Britt-Marie iseendaga kokkuleppele ja valmistub seda tabelisse märkima värskelt teritatud hariliku pliiatsiga, mis nüüd tema nimetissõrme ja pöidla vahele ilmub.
„Aga ma ütlesin ju, et see ei sobi!” protesteerib tüdruk.
„Nii et te olete kella viiest hõivatud?” küsib Britt-Marie häiritult.
„Jah … või tähendab, meie tööaeg lõ…” alustab tüdruk.
„Hiljem kui kell viis ei või me ometi kokku saada,” kuulutab Britt-Marie.
„Mida?” ütleb tüdruk.
Britt-Marie naeratab ülimalt kannatlikult.
„Ma ei taha norida. Üldsegi mitte. Aga kullapai, praegu ei ole ometi sõda. Kultuursed inimesed söövad kell kuus õhtust, nii et pärast kella viit on aeg asjade ajamiseks tõesti liiga hiline, kas te ei arva?”
„Jah?”
„Nii et teie meelest peaksime asju ajama õhtusöögi ajal?”
„Ei … tähendab … mida … mida?”
Britt-Marie noogutab, nagu oleks see väga suur pingutus.
„Hah. Sel juhul vaadake, et te hiljaks ei jää. Muidu lähevad kartulid külmaks.”
Seejärel kirjutab ta tabelisse„18.00 õhtusöök”.
Tüdruk hüüab Britt-Mariele midagi järele, aga Britt-Marie on juba läinud, sest tal pole tõesti aega päev otsa siin seista ja õiendada.
Kell on 9.35. Täpselt kell üksteist koputatakse taas uksele. Ukse taga seisab hooliva ilmega Britt-Marie.
„Kas teil on mõni allergia?” küsib ta.
„Mida?” ütleb tüdruk.
„Kas on mõni asi, mida te ei söö?” täpsustab Britt-Marie niisuguse stoilise rahuga, millega inimene peab ennast relvastama, kui ta tahab vestelda kellegagi, kes vastab igale arukale küsimusele küsimusega„mida?”.
„Ma olen … taimetoitlane,” kohmab tüdruk.
Britt-Marie võtab märkmiku välja.
„Hah.”
Tüdruk nohiseb.
„Aga … ma üritasin ju seletada, et ma ei SAA sinuga täna õhtul koh…”
„Kas te kala sööte?” pistab Britt-Marie vahele.
„Jaa … jah, ma söön kala, aga nagu ma üt…”
„Kala ei ole taimetoit, vaid liha. Kalaliha,” teatab Britt-Marie.
Tüdruk hoiab sõrmeotsi silmalaugudel nagu inimene, kes on harjunud andma keerulisele küsimusele lihtsat vastust, sest keerulise vastuse korral kalduvad inimesed arvama, et ta on asja liiga keeruliseks ajanud.
„Ma ei söö punast liha. Aga inimestel on enamasti kergem aru saada, kui ma ütlen, et ma olen taimetoitlane.”
Britt-Marie näib selle üle järele mõtlevat.
„Kas te lõhet sööte?” küsib ta seejärel ja lisab hoolivalt:
„See on kala. Mõistate?”
„Jah. Ma söön lõhet,” tunnistab tüdruk.
Britt-Marie pühib oma seelikult nähtamatut puru. Silub olematut kortsu.
„Lõhe on punane liha.”
Võimalik, et tüdruk tahab midagi vastata, aga Britt-Marie on juba minema tõtanud.
*
Britt-Marie oskab väga hästi lõhet valmistada, sest lõhe on ainus kala, mis Kentile maitseb. Igal õhtupoolikul kell viis helistab Britt-Marie Kentile