Võidujooks Romanovite päästmise nimel. Helen Rappaport
ema välja valitud kandidaadile, Schleswig-Holsteini printsessile Augusta Viktoriale. Oma noorusarmastust Wilhelm siiski ei unustanud ja ta arendas endas välja maniakaalse viha mehe vastu, kellega Ella 1884. aastal abiellus – see oli suurvürst Sergei Aleksandrovitš. Ella võis küll olla abielus venelasega, kuid Wilhelmi silmis oli ta sakslanna ja selleks jäi.
Eraviisiliselt oli teada, et kroonprintsess Victoria oli kartnud, et hemofiilia – „Hesseni tõbi” – kandub Ella kaudu ka Saksa keisriperesse. Sest Ella ema printsess Alice, Hessen-Darmstadti suurhertsoginna ja kroonprintsess Victoria õde, oli potentsiaalse haigusgeeni kandja, mille talle oli teadmatult pärandanud nende ühine ema kuninganna Victoria. Seetõttu seati Euroopa kuningaperede lähedaste sugulussidemete mõttekust 19. sajandi lõpul aina enam kahtluse alla. Kuid 1894. aasta Coburgi pulmapeol püüti neist ohtudest mitte mõelda. See oli nii ilus aeg: „Mitte keegi ei paistnud mäletavat midagi neist koledatest asjadest, mida räägiti nõbude abiellumise kohta.” Alix aga rahustas sõpra Nikolaiga kihlumisega seoses: „Kuule, pooled meie nõbudest on omavahel abiellunud.” Pealegi, „kellega siin siis veel abielluda on?”.[7.]
1894. aasta novembris järgnenud Nikolai ja Alixi abielu (kes nüüd võttis venepärase nime Aleksandra Fjodorovna) rajas Vene, Saksa ja Briti valitsejakodade vahele uued sugulussidemed. Need tõid kaasa selle, et Vene valitsejaperekond käis koos oma viie lapsega – Olga, Tatjana, Maria, Anastassia ja Aleksei – järgneva viieteistkümne aasta jooksul oma sugulastel kogu Euroopas regulaarselt külas. Armastatuim sihtkoht oli Aleksandra sünniriik Hessen-Darmstadt – tavaliselt Uus palee Darmstadtis, kus ta 1872. aastal valitsejasoost printsessina ilmale oli tulnud. Romanovite visiidid muutusid nii tavapäraseks, et 1890ndate lõpus lasi Nikolai sinna spetsiaalselt Aleksandra jaoks õigeusu kabeli ehitada, sest tema abikaasast oli saanud sama innukas õigeusklik, kui ta oli kunagi luterlane. Kuid kõige rohkem meeldis Romanoveile Hessenis Ernie suveresidents, Wolfsgarteni jahiloss, kuhu tema ja Aleksandra ühine isa suurhertsog Ludwig pärast oma abikaasa printsess Alice’i enneaegset surma 1878. aastal sageli ennast peitis. See asus pealinna lähedal ja oli tagasihoidlik telliskivist ehitis, kuid seda ümbritsesid kaunid tihedad pöögimetsad, lõhnav roosiaed, kunstipärane purskkaev ja viljapuuaiad. Siin tundsid Romanovid rõõmu taaskohtumistest Aleksandra õe Irenega, kes oli abiellunud Preisi printsi Heinrichiga, ja Victoriaga, kes oli abielus Battenbergi printsi Louisiga ja elas nüüd Inglismaal. Kui võimalik, tuli Venemaalt kaasa ka Ella. Need sulnid perekondlikud puhkused kestsid mõnikord nädalaid, täis pikki meeldivaid ratsaretki, tennisemängu ja piknikke, muusikat ja laulu. Need olid teravas vastuolus pingelise atmosfääriga, mis valitses siis, kui perekondlikule kogunemisele ilmus ka Wilhelm.
Nagu enamik nende kuninglikest nõbudest Euroopas, pidasid ka Hessenid ja Romanovid Wilhelmit jõhkardiks ja vältisid teda süstemaatiliselt; paljud lausa põlastasid teda. Vene keiserliku õuekantselei ülema, Moskva krahvi sõnutsi oli tal „eriline anne ajada närvi kõik, kes ta lähedusse sattusid”. Nikolai ei talunud tema üleolevat käitumist ja püüdis Wilhelmist alati eemale hoida, nagu oli teinud enne teda ka ta isa Aleksander III. Nõndasamuti tundis Aleksandra oma tädipoja suhtes püsivat „sisemist tõrget” ja teeskles sageli „rasket pead”, kui ähvardas oht, et tuleb õhtust süüa koos Wilhelmiga. Tema hinnang oma tädipojale oli salvav. „Ta on näitleja, silmapaistev koomik, võlts inimene,” ütles Aleksandra ühele oma lähikondlasele.[8.]
Wilhelmi inglise onupoeg George – kellest pärast vanaema Victoria surma 1901. aastal oli saanud Walesi prints – ning tema poolsakslannast naine Mary said Saksa keisriga paremini läbi. Ehkki Mary eraviisiliselt tunnistas, et mõnikord muudab Wilhelmi käitumine „monarhiseisuse naeruväärseks”, näitas ta ühes mehega tema veiderdamiste suhtes üles suuremat loomupärast sallivust. Osalt tuli see ustavusest neile tugevatele sidemetele Preisimaaga, mida oma eluajal edendas George’i vanaisa prints Albert, naites enda ja kuninganna Victoria vanima tütre Vicky Wilhelmi isaga, kellest hiljem sai teine Saksa keiser.[9.] Mõnda aega valitses kahe valitsejasoo vahel „tugev dünastiline tõmme” kõige saksaliku suunas, mis põhines tõigal, et enne Victoriat oli sadakond või enamgi aastat Briti troonil istunud Hannoveri dünastia.[10.] Seda kinnitas ka üks sugulane, printsess Marie of Battenberg (Hessen-Darmstadti printsi Aleksandri tütar), tähendades, et ta pole end „kunagi rohkem sakslasena tundnud” kui kuninganna Victoria juures. Kuninganna eluajal „peeti loomulikus, et perekonnas räägitakse palju ja vabalt saksa keelt”.[11.] Kuid pärast Victoria surma tuli Wilhelmil vaeva näha, et onu Bertielt, kes nüüd oli kuningas Edward VII, heakskiitu leida; Wilhelmi ülbed ja sõjakad maneerid ei aidanud sugugi hoida liitlassuhteid, mida Edwardi ema ja isa olid nii kaua kalliks pidanud. Tema agressiivne koloniaalpoliitika ärritas britte aina enam ja sajandi lõpuks olid Suurbritannia ja Saksamaa suhted külmaks muutunud. Kogu Edward VII valitsemisaja jooksul võis „alati õhus pikset tunda”, kui ta oli sunnitud kohtuma oma õepoja Saksa keisriga.[12.]
Taani kuningapaar moodustas, vastupidi, kuninganna Victoria sõnutsi „märkimisväärse” erandi tema paljude Euroopa sugulaste vahel valitsevate ebakõlade keskel.[13.] Tänu sellele, et Taani printsessid, õed Dagmar ja Alexandra abiellusid vastavalt 1863. ja 1866. aastal Briti ja Vene troonipärijaga, olid neil soojad suhted mõlema kuningakojaga. Noorte lapsevanematena tegid Nikolai ja Aleksandra mõned mitteametlikud suvereisid Fredensborgi „amama” ja „apapa” juurde (nagu nad nimetasid Taani kuningat Christian IX ja tema naist kuninganna Louiset). Just seal sai alguse kahe tädipoja – Dagmari poja tsareevitš Nikolai ja Alexandra poja Walesi printsi George’i – kindel sõprus. Tegelikult oligi see juba nii ammu kui 1883. aastal ühel perekondlikul koosviibimisel Fredensborgis, kui George’i õde Maud esmakordselt viieteistkümneaastast „kallist väikest Nickyt” tähele pani. Nagu kõik ülejäänudki, oli ka tema märganud, kui väga on poiss sisse võetud Hesseni Alixist, ja narritas teda, et imetlusobjekt on temast pikem. Ent kui siis Nickyt ja Maudi nähti 1896. aastal üheskoos prints George’i laulatusel Tecki printsessi Maryga, oli George’i isa Edward (kes oli siis alles Walesi prints) oma ämmalt, Taani kuningannalt Louiselt küsinud, kas võiks asja saada Nicky ja Maudi abielust. Kuninganna ei pidanud seda heaks mõtteks; Maud oli tema arvates „väga armas, kuid hirmus kangekaelne”.[14.]
Dünastiliste liitude sõlmimine tegi seega kuningas Edward VII-le sama palju muret kui Saksa keisrile, ehkki viimase abieluplaanid liitusid ühe teise grandioosse plaaniga, nimelt uue võimsa Zollverein’i loomisega – mis oleks ühendanud Mandri-Euroopa suurjõud Saksamaa, Venemaa ja Prantsusmaa. Hesseni Alixi puksimine Vene Nikolai suunas oli üks sammudest, mis pidi sellele kaasa aitama. Kes teab, võib-olla oma elava kujutlusvõime hullemates fantaasiates kujutles Wilhelm ennast uue aja Friedrich Suurena, Preisi kuningana, kes oli mänginud otsustavat rolli oma sugulase Sophie von Anhalt-Zerbst-Dornburgi mehelepanekul, ja sellega ka tema tõusus Vene troonile Katariina Suurena. Uus keisrinna Aleksandra ei näidanud troonile tõustes paraku kunagi üles sellist avarat pilku ega energiat, nagu oli olnud Katariinal. Kui midagi, siis oli ta pärinud oma ema Alice’i proosalised kodused viktoriaanlikud voorused – nagu näiteks kohusetunne ja kombekus. Ent vähemalt ühes asjas ilmutas Aleksandra hiljem sedasama instinkti, mis tal oli ühine tädipoeg Wilhelmiga, nimelt sügavale juurdunud usku absolutistlikku, autokraatsesse võimu.
Kui Aleksander III 1894. aastal ootamatult suri, oli Wilhelmi ema leskkeisrinna Victoria kahtlemata lootnud, et tema õetütre Aleksandra tõus Vene keisrinna troonile võiks kaasa tuua Venemaa ja Saksamaa suhete paranemise. Kuni 1908. aastani külastasid Nicky ja Wilhelm teineteist sageli sõjaväemanöövreil, laevastiku ülevaatustel või lihtsalt selleks, et lõbustada ennast jahipidamisega kas siis Preisimaal asuva jahilossi juures või Vene keiserlikel jahimaadel Poolas. Nad olid isegi koos – Romanovid oma keiserliku jahi „Štandartiga”, Wilhelm oma „Hohenzollerniga” – Kielis ja Soome skääride vahel seilamas käinud. Kuid torkival ja kõigesse oma nina toppival Wilhelmil õnnestus liigagi sageli kõigi tuju ära rikkuda.[15.] Sellest hoolimata kinnitas Willy oma kirjades Nickyle ikka ja jälle, kui väga ta teda armastab ning hindab; lõppude lõpuks jagasid nad üht ja sama fundamentaalset usku oma jumalikku valitsejaõigusse. „Meile, kristlikele kuningatele ja keisritele, on taevas pannud ühe püha kohuse,” kirjutas ta Nickyle. „Ja see on – järgida põhimõtet „von