Võidujooks Romanovite päästmise nimel. Helen Rappaport
Nikolai ja Aleksandra abiellusid, kannatamatult oodanud „väikese armsa poisi” sündi, kuid tal tuli oodata peaaegu kümme aastat – mille jooksul tuli siia ilma neli väikest tüdrukut –, enne kui saabus kauaoodatud troonipärija.[17.] Wilhelm oli sellise au üle väga rõõmus ja avaldas lootust, et väikesest Alekseist „kasvab vapper sõdur ning tark ja tugev riigimees”, kes „valgustab päikesekiirena teie mõlema elu”.[18.]
Aasta hiljem, kui käis Vene-Jaapani sõda, ja pidades silmas 1902. aastal Suurbritannia ning Jaapani vahel sõlmitud liidulepingut, nägi Wilhelm Nikolai poliitilise truuduse kallal tõsist vaeva. Saksa keisri pikaaegne tegevuskava oli alati ette näinud, et tema Vene nõbu oleks hõivatud Kaug-Idas ja Kesk-Aasias, mis jätaks ta käed vabaks, et realiseerida oma auahne plaan kehtestada Euroopas Saksamaa ülemvõim.[19.] Ta oli aastate kaupa Nikolaile kirja teel tema poliitilistest ja sõjalistest võimalustest pikki loenguid pidanud. Nüüd, 1905. aasta juulis kasutas ta ära Nikolai rõhutud meeleolu, mille oli tekitanud katastroofiline sõda, ja meelitas ta salakohtumisele Björkö saare juurde Soomes. Siis veenis Wilhelm järeleandlikku Nikolaid sõlmima omavahelist „väikest liitu”, st kaitselepingut, mille kohaselt Venemaa ja Saksamaa pidid teineteisele kolmanda riigi rünnaku korral appi tulema; see leping oli ilmselgelt mõeldud tühjaks tegema 1894. aasta Vene-Prantsuse liidulepingut. Õnneks keeldusid Nikolai nõunikud tema allkirja kinnitamast ja leping ei jõustunud.
Järgnevalt, ja kogu selle pika ning aeglase kulgemise jooksul sõja puhkemiseni 1914. aastal, sai üha ilmsemaks, et Nikolai ja Aleksandra suhteid oma Saksa sugulasega „varjutab tilgake latentset ja peaaegu vaistlikku vihkamist” – tõsiasi, mis omandab selles loos hiljem otsustava tähenduse.[20.] Mis puutub Nikolaisse, siis üks asi oli, kui kaks valitsejat pöördusid teineteise poole oma koduste hüüdnimedega – Willy ja Nicky –, hoopis teine aga „kummardada oma slaavi pead saksa heatahtliku eestkoste alla”. Nagu Ameerika saadik Taanis Maurice Egan märkis: „Tsaar võis keisrit kutsuda kuitahes armastusväärsete epiteetidega, see ei tähendanud veel poliitilist sõprust.” Ei Nikolaile ega Aleksandrale avaldanud muljet Wilhelmi ülespuhutud militarism ega tema maniakaalne uhkeldamine Hohenzollernite suursugususega.[21.] Egan järeldas, et „Saksamaa ja Venemaa kargavad teineteisele kõrri niipea, kui pankurid selleks loa annavad”.[22.]
Seevastu, ja Wilhelmi suureks nördimuseks, võis viimastel aastatel täheldada silmanähtavat ning kasvavat lähedustunnet Vene ja Inglise valitsejaperekondade vahel. Nikolai häid kombeid ja veatut inglise keelt oli alati tähele pandud, ning nende eest võlgnes ta tänu inglasest koduõpetajale Charles Heathile, kes oli harinud teda traditsiooniliste erakooli põhimõtete – nagu aus mäng ja härrasmehelikkus – vaimus.[23.] Sestpeale, kui Nikolai kuninganna Victorial 1894. aastal esimest korda Windsoris külas käis, nimetas ta teda ikka kiindunult vanaemakeseks ja kui Victoria 1901. aastal suri, kirjutas ta tädipoeg George’ile: „Olen kindel, et sinu kaasabil […] muutuvad meie maade suhted veelgi lähedasemaks kui varem […] Loodetavasti toob uus sajand Inglismaa ja Venemaa nende ühiste huvide ja üldise maailmarahu nimel teineteise kõrvale.” Nüüdsest peale kinnitas Walesi prints (ja tulevane kuningas George) oma kirjades korduvalt, et ta on „alati, minu armsaim Nicky, sinu kiindunud ja tõeliselt pühendunud nõbu ning sugulane”.[24.] Neil oli palju ühist, iseäranis lihtne kodune elu ja armastus maavaikuse vastu.
Kõrvuti suhete soojenemisega Venemaaga pandi pärast kuningas Edwardi triumfaalset Prantsusmaa-visiiti 1903. aastal alus Suurbritannia ja Prantsusmaa liidule. 1904. aastal järgnes Entente cordiale(2*.) ja 1907. aastal sai sellest Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa kolmepoolne sõjaline liit. Selles nähti kauaoodatud ja vajalikku kaitseotstarbelist vastukaalu Wilhelmi vanaisa 1882. aastal rajatud Kolmikliidule Itaalia ja Austria-Ungariga. Kuid 1908. aastaks, mil nõbu Willy käivitas intensiivse laevaehitusprogrammi ning asus kiirelt laiendama Saksa sõjalaevastikku, oli selle mõju neutraliseerimiseks ilmselgelt tekkinud tungiv vajadus ka Suurbritannia ja Venemaa poliitilise lähenemise järele. Sellest hoolimata pidasid paljud Briti valitsusliikmed ja ajalehed Nikolaid despoodiks, kritiseerisid avalikult tsaristlikku riigikorda ning selle drakoonilist vanglate süsteemi ja Siberisse saatmist.
See oli pragmaatiline Edward VII, kes mõistis selle liidu ja „kuningate ametiühingu” – nagu ta seda nimetas – loogikat. Nikolai, kes oli alati olnud tuulelipp ja oli lasknud ennast mõjutada oma poliitiliselt võimekamatel ja võimukamatel kuninglikel sugulastel, kandus üha enam Inglise mõjusfääri. Edwardi välja arendatud perekondlik-kuninglik diplomaatia oli endiselt edukas. 1908. aastal tegi ta lõpuks Venemaale ametliku visiidi – julgeolekukaalutlustel küll meritsi – ja kohtus Nikolaiga Läänemere-äärses Eesti sadamas Revalis (nüüdne Tallinn), mis siis oli veel Vene impeeriumi osa. Visiit, mis oli väliselt kavandatud perekondlikuna, lisas nende suhetele „kuningliku sõpruse isikliku varjundi […] et kõrvaldada mistahes umbusuvarjud ja tugevdada jätkuvalt Inglise-Vene suhteid. Ühtlasi andis see Edwardile võimaluse jagada Nikolaiga oma märkimisväärseid kogemusi poliitika vallas”.[25.]
Hoolimata leiboristist parlamendisaadiku Ramsay MacDonaldi põrkimisest, et kuningas ei peaks „semutsema veriste kätega mehega”, tegi Edward Tallinnas suurejoonelise žesti ja andis Nikolaile Briti laevastiku admirali auastme, millele Nikolai vastas sellega, et tegi Edwardist oma keiserliku mereväe admirali.[26.] Kahepäevase PR-ürituse lõpuks, mis The Timesi sõnutsi oli ette võetud „maailmarahu tagamiseks”, valitses „selle maailma kahe suurima impeeriumi valitsejate vahel” „südamliku usalduse” õhkkond – milline asjaolu Saksa keisri raevu ajas, kui uudised temani jõudsid.[27.] Eraviisiliselt avaldas Edward Nikolai kui monarhi kompetentsuse üle tõsiseid kahtlusi, pidades teda „kahetsusväärselt üheplaaniliseks, ebaküpseks ja reaktsiooniliseks”, kuid kuningas oli osav ning taktitundeline diplomaat, kes edastas oma mõtteid näidete ja mitte epistlite abil (erinevalt oma tädipojast Wilhelmist) ning kutsus Romanovid järgmisel aastal Inglismaale külla.
1909. aasta august tähistas viimast meeldivat keiserlikku suve, mille Romanovid veetsid koos oma inglise sugulastega, enne kui sõda kõike jäädavalt muutis. Nikolai, Aleksandra ja kõik viis last sõitsid laevaga Wighti saarele, et veeta aega „kalli onu Bertie” ja tema perekonna seltsis. Kuid Venemaa keisri võõrustamine kujutas endast sellist turvaõudust, et see kahepäevane külaskäik tuli peaaegu otsast lõpuni maha pidada merel. Kohtumised, söömaajad ja vastuvõtud toimusid avalikkuse silme eest varjatult kahe kuningliku/keiserliku jahi – „Štandarti” ning „Victoria ja Alberti” pardal, mis seisid ankrus Cowesi sadama lähedal Solenti väinas(3*.). Romanoveile tehti Osborne’i lossis(4*.) vormitäiteline ringkäik ja pakuti lähedalasuvas Bartoni mõisas Walesi printsi ning tema perekonna seltsis pärastlõunateed, kuid vähemalt Romanovite lastele see päev kuival maal meeldis. Neile pakkus suurt lõbu viibimine kuningaperekonna erarannas Osborne’i residentsi lähedal, kus nad ehitasid liivalosse ja korjasid merikarpe nagu kõik lapsed. Kuid ostutiirul läänes asuvasse Cowesi, diskreetset vahemaad hoidev detektiivide parv sabas, äratasid kõige rohkem tähelepanu ja imetlust kaks vanemat õde, Olga ja Tatjana. Nad käitusid nii loomulikult, tagasihoidlikult ja võluvalt ning näitasid üles sellist rõõmu oma lihtsate ostude üle, milleks olid postkaardid ja kingitused vanematele ning lähikondlastele.(5*.)
Kuningas Edwardile oli selle visiidi korraldamine olnud väga oluline, tegemist oli olulise toetusavaldusega Inglise-Vene liidule tõusva poliitilise pinge tingimustes. Ta ütles, et see on „poliitilises mõttes ülitähtis” samm.[28.] Kuid 1909. aastaks oli Ramsay MacDonaldi juhitud leiboristliku partei süvenev vaenulikkus hakanud kajastuma aina laienevas avalikus vastuseisus Venemaa keisrile „Nikolai Verisele”, mis tõusis keiserliku jahi Cowesi jõudes haripunkti. See pahameel oli alguse saanud rahumeelsete meeleavaldajate toorest represseerimisest 1905. aasta jaanuaris Peterburis (alates 1914. aastast Petrograd) valitsusele ustavate kasakate ja keiserliku kaardiväe üksuste poolt. Kuningas Edwardit süüdistati vennastumises „tavalise mõrtsukaga” ja leiboristlik partei esitas ametliku protesti. Kuid sellest hoolimata oli õhustik teravas vastuolus nende jäikade ja ebamugavate visiitidega, mille Nikolai tegi Saksa keisri juurde Swinemündesse 1907. aastal ja Edward Berliini pool aastat enne Cowesi kohtumist ning mis kumbki ei aidanud vähimalgi määral parandada