Suured väikesed valed. Лиана Мориарти

      Originaali tiitel:

      Liane Moriarty

      Big Little Lies

      Macmillan

      Sydney, 2014

      Inglise keelest tõlkinud Hels Hinrikson

      Toimetanud Marju Randlane

      Kujundanud Anu Ristmets

      Kõik õigused kaitstud.

      Copyright © Liane Moriarty, 2014

      Cover Art © 2017 Home Box Office, Inc.

      HBO^® on Home Box Office, Inc. kaubamärk.

      Autoriõigus: tõlge eesti keelde, Hels Hinrikson ja Hea Lugu OÜ 2018

      www.healugu.ee

      Kasutatud tõlked:

      Shakespeare, William. Kogutud teosed. Kuningas Lear. Tõlkinud J. Kross ja G. Meri. Tallinn: EKSA, 2016

      ISBN 978-9949-589-98-2

      ISBN 978-9949-673-43-8 (epub)

      Trükkinud trükikoda Pakett

      Armastusega Margaretile

      Kui mind patsist sikutad,

      tuleb musi anda ka.

      Koolihoovi lauluke

      Pirriwee riigikool

      … kus elatakse ja õpitakse mere ääres!

      Pirriwee riigikoolis ei KIUSATA!

      Me ei kiusa.

      Me ei lepi enda kiusamisega.

      Me ei hoia mitte kunagi kiusamist saladuses.

      Meil jätkub julgust sõna võtta, kui näeme, et meie sõpru kiusatakse.

      Me ütleme kiusajatele EI!

      Esimene peatükk

      „See ei ole küll viktoriiniõhtu moodi,“ ütles proua Patty Ponder Marie Antoinette’ile. „Kõlab nagu rahvarahutus.“

      Kass ei vastanud. Ta tukkus diivanil ja tema meelest olid kooli viktoriiniõhtud lamedad.

      „Ei paku huvi, mis? Söögu kooki! Kas seda sa mõtledki? Nad söövad tõepoolest palju kooki, kas pole? Nii palju koogi­lette. Jumaluke. Kuigi ma ei usu, et ükski neist emadest tegelikult kooki sööb. Nad on kõik nii siredad ja saledad, on ju? Nagu sina.“

      Marie Antoinette muigas komplimendi peale. Väljend „söögu kooki“ oli juba ammu oma uudsuse kaotanud ning ta oli alles hiljuti kuulnud, kuidas üks proua Ponderi lapselastest ütles, et tegelikult pidanuks see olema „söögu nupsusaia“ ja et Marie Antoinette ei olegi üldse seda öelnud.

      Proua Ponder võttis telekapuldi ja pani saate „Tantsud tähtedega“ heli vaiksemaks. Ta oli paduvihma pärast varem heli valjemaks keeranud, aga valing oli nüüd järele andnud.

      Ta kuulis inimesi karjumas. Vihased hõiked tungisid läbi vaikse, külma õhtuse õhu. Proua Ponderil oli seda kuidagi valus kuulata, nagu oleks kogu raev tema vastu suunatud. (Proua Ponderi ema oli olnud tigedik.)

      „Jumaluke. Mis sa arvad, kas nad vaidlevad selle üle, mis on Guatemala pealinn? Kas sina tead, mis on Guatemala pealinn? Ei? Mina ka mitte. Peaksime guugeldama. Ära irvita mu üle.“

      Marie Antoinette turtsatas.

      „Vaatame, mis seal toimub,“ ütles proua Ponder erksasti. Ta oli närvis ja seetõttu käitus kassi ees erksasti, samamoodi nagu kunagi oma laste ees, kui ta abikaasa oli ära ja ööst kostis võõraid hääli.

      Proua Ponder ajas end käimisraami najal püsti. Marie Antoinette libistas oma sireda keha lohutavalt proua Ponderi jalgade vahele (ta ei jäänud seda ergast olekut uskuma), samal ajal kui tema perenaine käimisraami piki koridori maja tagaosa poole lükkas.

      Õmblustoast avanes vaade otse Pirriwee kooli hoovi.

      „Ema, kas sa oled hull? Sa ei saa elada nii lähedal algkoolile,“ oli tema tütar öelnud, kui proua Ponder oli maja ostmist kaaluma hakanud.

      Aga talle meeldis väga päeval iga natukese aja tagant laste sõgedat jutuvada kuulda ning ta ise ei sõitnud enam autoga, nii et tal oli täiesti ükskõik sellest, et tänav oli puupüsti täis hiiglas­like veokite moodi autosid, millega kõik neil päevil sõitsid, suurte päikeseprillidega naised rooli tagant välja kummardamas, et hõigata kohutavalt pakilist informatsiooni Harriette’i balletitunni ja Charlie logopeedi visiidi kohta.

      Emad võtsid emaks olemist tänapäeval nii tõsiselt. Pisikesed paanikat täis näod. Väikesed tegusad tagumikud liibuvas spordiriietuses tähtsalt kooli poole minemas. Hobusesabad õõtsumas. Pilgud naelutatud mobiiltelefonidele, mida nad nagu kompasse peos hoiavad. See ajas proua Ponderit naerma. Aga heatahtlikult. Tema kolm tütart, kuigi nad olid vanemad, olid täpselt samasugused. Ja nad kõik olid nii ilusad.

      „Kuidas teil täna hommikul läheb?“ hõikas ta alati, kui ta teetassiga maja­esisel verandal istus või aeda kastis, kui emad mööda läksid.

      „Meil on kiire, proua Ponder! Kohutavalt kiire!“ hüüdsid nad alati vastuseks, sammudes lapsi kättpidi kaasa tirides edasi. Nad olid meeldivad ja sõbralikud ja ainult õige pisut üleolevad, sest nad ei saanud sinna midagi parata. Ta oli nii vana! Neil oli nii kiire!

      Isad, ja neid oli tänapäeval kooli viijate seas üha rohkem, olid teistsugused. Nemad kiirustasid harva ja jalutasid mõõdetud rahuga mööda. Polnud hullu. Kõik oli kontrolli all. Just selline oli nende sõnum. Proua Ponder turtsus heatahtlikult ka nende peale naerda.

      Kuid nüüd tundus, et Pirriwee kooli laste vanemad käitusid halvasti. Ta läks akna juurde ja lükkas pitskardina eest. Kool oli hiljuti maksnud kinni aknaesise võre, pärast seda, kui kriketipall oli klaasi purustanud ja Marie Antoinette’i peaaegu uimaseks löönud. (3. klassi poiste punt oli talle andnud omatehtud vabanduskaardi, mida ta oma külmikul hoidis.)

      Teisel pool mänguplatsi oli kahekorruseline liivakivist hoone, mille teisel korrusel asus ruum ürituste korraldamiseks ja suur ookeanivaatega rõdu. Proua Ponder oli seal paaril üritusel käinud: kohaliku ajaloolase loengul, raamatukogu sõprade korraldatud lõunal. See oli väga ilus ruum. Mõnikord pidasid endised õpilased seal pulmi. Just seal kooli viktoriiniõhtu toimuski. Nad korjasid raha nutitahvlite jaoks, mis iganes need ka polnud. Proua Ponder oli kutsutud nagu ikka. Kuna ta elas koolile nii lähedal, oli tal naljakas auseisus, kuigi ükski tema laps ega lapselaps ei olnud kunagi seal koolis käinud. Ta oli kutsest viisakalt ära öelnud. Tema meelest ei olnud ilma lasteta kooliüritustel mõtet.

      Kogu kooli lapsed tulid iga nädal samasse saali kokku. Igal reede hommikul seadis proua Ponder end tassikese musta tee ja ingveriküpsisega õmblustuppa sisse. Laste laul, mis teiselt korruselt temani alla kandus, pani ta alati nutma. Ta ei uskunud muidu jumalasse, ainult siis, kui kuulis lapsi laulmas.

      Nüüd ei laulnud keegi.

      Proua Ponder kuulis palju ebaviisakaid sõnu. Ta ei olnud halbade sõnade suhtes peps, tema vanim tütar vandus nagu voorimees, aga teda pahandas ja häiris see, kui kuulis kedagi seda konkreetset neljatähelist sõna hullunult kriiskamas kohas, mida tavaliselt täitis laste naer ja hõiked.

      „Kas te kõik olete purjus?“ küsis ta.

      Otse tema vihmasäbruse akna vastas oli hoone sissepääs ning äkitselt hakkas sealt inimesi välja voolama. Turvavalgustid valgustasid kooliukse ees sillutatud ala nagu etenduseks valmis seatud lava. Uduloor tegi vaatepildi veel efektsemaks.

      See oli kummaline vaatepilt.

      Pirriwee kooli laste vanemad tundsid veidrat kiindumust kostüümipidudesse. Tavalisest viktoriiniõhtust ei piisanud. Proua Ponder teadis tänu kutsele, et keegi tarkpea oli otsustanud teha sellest Audrey ja Elvise teemalise viktoriiniõhtu, mis tähendas, et kõik naised pidid end riietama