Suured väikesed valed. Лиана Мориарти
must kleit, käes valged kindad ja kaelas pärlikee. Samal ajal olid mehed suuremalt jaolt otsustanud avaldada austust Elvisele tema viimastel eluaastatel. Neil kõigil oli säravvalge pükskostüüm, sätendavad kivikesed ja avar dekoltee. Naised nägid välja imekenad, vaesed mehed aga lausa naeruväärsed.
Proua Ponderi pilgu all virutas üks Elvis teisele vastu lõugu. Too taarus tahapoole ja põrkas kokku ühe Audreyga. Kaks Elvist haarasid taarujast selja tagant kinni ja tirisid ta eemale. Audrey varjas näo kätega ja keeras kõrvale, nagu ei suudaks ta seda pealt vaadata. Keegi karjus: „Lõpetage ära!“
Tõepoolest. Mida teie ilusad lapsed sellest arvaksid?
„Kas ma peaksin politsei kutsuma?“ mõtiskles proua Ponder valjusti, kuid kuulis siis kauget sireeni huilgamist, samal ajal kui naine rõdul muudkui karjus ja karjus.
Gabrielle: Teate, see ei olnud tegelikult ainult emade süü. Isadeta ei oleks seda juhtunud. Eks see vist sai alguse emadest. Meie olime nii-öelda põhitegijad. Emmed. Ma ei talu seda sõna. See on nii memmelik. Emps on parem. See on nagu saledama tähendusega. Me peaksime seda rohkem kasutama. Muide, mul on probleeme kehakaaluga. Nojah, kellel ei oleks?
Bonnie: See kõik oli lihtsalt üks kohutav arusaamatus. Inimeste tundeid riivati ja siis väljus kõik kontrolli alt. Nagu ikka. Kõikide konfliktide taga on kellegi riivatud tunded, kas te ei leia? Lahutus. Maailmasõjad. Kohtuasjad. Noh, võib-olla mitte kõik kohtuasjad. Kas võiksin teile taimeteed pakkuda?
Stu: Ma räägin teile, mis täpselt juhtus. Naised ei jäta midagi sinnapaika. Ma ei taha öelda, et mehed ei ole ka osaliselt süüdi. Aga kui tüdrukud ei oleks end kringliks vihastanud, ja see võib seksistlikult kõlada, aga selline see elu lihtsalt on, küsige ükskõik milliselt mehelt, mitte mingilt uue aja uihitavalt ja aihitavalt tüübilt, kes kasutab niisutavat kreemi, küsige mõnelt tõeliselt mehelt ja ta ütleb, et naised on nagu vihapidamise olümpiavõistlejad. Te peaksite mu abikaasat nägema. Ja tema ei ole neist isegi kõige hullem.
Preili Barnes: Ülihoolitsevad lapsevanemad. Enne kui ma Pirriwee kooli tulin, arvasin, et see on liialdus, et vanemad sekkuvad liiga palju oma laste tegemistesse. Minu ema ja isa armastasid mind, nad tundsid mu vastu huvi, kui ma üheksakümnendatel üles kasvasin, aga ma ei olnud nende kinnisidee.
Proua Lipmann: See on tragöödia ja äärmiselt kahetsusväärne ning me kõik püüame edasi minna. Rohkem ei kommenteeri ma midagi.
Carol: Mina süüdistan erootikaraamatute klubi. Aga see on ainult minu arvamus.
Jonathan: Erootikaraamatute klubis ei olnud mitte midagi erootilist, seda võin ma teile küll öelda.
Jackie: Teate, mis? Minu meelest on see probleem seotud feminismiga.
Harper: Kes ütles, et see probleem on seotud feminismiga? Mida kuradit? Las ma räägin, millest see algas. Tollest vahejuhtumist kooli tutvumishommikul.
Graeme: Mina sain aru nii, et kõik taandub koduste emmede võitlusele karjääriemmedega. Kuidas seda nimetataksegi? Emmede sõjaks. Minu naine ei olnud sellesse segatud. Tal ei ole sedasorti asjaks aega.
Thea: Teie, ajakirjanikud, lausa armastate seda prantslannast lapsehoidja liini. Kuulsin täna kedagi raadios rääkimas prantslannast toatüdrukust ja Juliette seda kohe kindlasti ei olnud. Lisaks oli Renatal veel majapidajanna. Veab mõnel. Mul on neli last ja mitte ühtegi töötajat abiks! Loomulikult ei ole mul iseenesest midagi töötavate emade vastu, ma lihtsalt imestan, miks nad üldse vaevusid lapsi saama.
Melissa: Teate, mis minu arvates kõigil harja punaseks lõi? Täid. Oh issand, ma ei taha neist täidest üldse rääkima hakatagi.
Samantha: Täid? Mis neil üldse sellega pistmist oli? Kes teile seda ütles? Vean kihla, et Melissa, eks? Vaene naine sai traumajärgse stressihäire pärast seda, kui ta lastel täid muudkui tagasi tulid. Andke andeks. See ei ole naljakas. See ei ole üldse naljakas.
Uurija Adrian Quinlan: Las ma teen ühe asja selgeks. Tegemist ei ole tsirkusega. See on mõrvajuurdlus.
Teine peatükk
Kuus kuud enne viktoriiniõhtut
Nelikümmend. Madeline Martha Mackenzie sai täna neljakümneseks.
„Ma olen nelikümmend,“ ütles ta autot juhtides valjusti. Ta lausus seda sõna aeglaselt nagu heli moonutades. „Neeeelikümmmmend.“
Ta tabas tahavaatepeeglis tütre pilgu. Chloe naeratas laialt ja matkis ema. „Ma olen viiene. Viiiiieneee.“
„Nelikümmend!“ trillerdas Madeline nagu ooperilaulja. „Trallallaa!“
„Viiene!“ trillerdas Chloe.
Madeline püüdis seda öelda räppides, trummeldades roolil rütmi kaasa. „Ma olen nelikümmend, jee, nelikümmend …“
„Aitab nüüd, emme,“ ütles Chloe rangelt.
„Vabandust,“ ütles Madeline.
Ta viis Chloe kooli tutvumishommikule „Laps kooliks valmis!“. Mitte et Chloel oleks vaja kooliga tutvuda enne seda, kui eelkool jaanuaris algab. Ta oli Pirriwee kooliga juba väga hästi tuttav. Täna hommikul oli Chloe olnud ametis sellega, et kantseldada oma venda Fredi, kes oli temast kaks aastat vanem, kuid tundus sageli noorem olevat. „Fred, sa unustasid oma ranitsa korvi panna! Just nii. Sinna. Tubli poiss.“
Fred oli kuulekalt oma ranitsa õigesse korvi pannud, enne kui jooksis Jacksonit nupuvõttesse haarama. Madeline oli teeselnud, et ei näe seda. Jackson oli selle arvatavasti ära teeninud. Jacksoni ema Renata ei olnud toimuvat samuti näinud, sest ta oli süvenenud vestlusesse Harperiga, mõlemad tõsimeeli oma andekate laste harimisest tingitud stressist kulmu kortsutamas. Renata ja Harper käisid koos iganädalases andekate laste vanematele loodud tugigrupis. Madeline kujutas ette, kuidas nad kõik istuvad ringis ja väänavad murest käsi, samal ajal kui nende silmad salamisi uhkusest säravad.
Samal ajal kui Chloe on tutvumishommikul ametis teiste laste kamandamisega (tema anne oli kamandamine, ühel päeval saab temast veel suurfirma juht), kavatses Madeline koos oma sõbranna Celeste’iga ühe kohvi ja koogi võtta. Celeste’i kaksikutest pojad pidid ka järgmisel aastal kooli minema, nii et ka nemad jooksevad tutvumishommikul amokki. (Nende anne oli karjumine. Madeline’il hakkas nende seltskonnas viie minutiga pea valutama.) Celeste ostis alati oivalisi ja väga kalleid sünnipäevakinke, nii et see tõotas tore olla. Hiljem kavatses Madeline Chloe oma ämma juurde viia ja siis mõne sõbraga lõunat süüa, enne kui nad kõik kooli lastele järele tormavad. Päike paistis. Tal olid jalas hunnitud uued Dolce & Gabbana tikk-kontsaga kingad (internetist kolmekümneprotsendilise allahindlusega saadud). Tõotas tulla imekaunis päev.
„Madeline’i pidustused alaku!“ oli tema abikaasa Ed hommikul talle kohvi voodisse tuues öelnud. Madeline oli tuntud selle poolest, et talle meeldisid sünnipäevad ja kõiksugu tähistamised. Iga ettekääne šampanja joomiseks sobis.
Ikkagi. Nelikümmend.
Tuttavat teed mööda kooli sõites mõtiskles Madeline oma uhke uue vanuse üle. Nelikümmend. Ta mõtles neljakümneseks olemisest endiselt samamoodi nagu siis, kui oli viisteist. Nii ilmetu iga. Elu keskpaik. Neljakümneselt ei ole miski enam eriti tähtis. Neljakümneselt ei ole sul päris tundeid, sest sa oled end oma neljakümneaastase memme ellu turvaliselt sisse seadnud.
„Neljakümneaastane naine leiti surnuna.“ Oh heldus.
„Kahekümneaastane naine leiti surnuna.“ Tragöödia! Kurbus! Otsige mõrtsukas üles!
Madeline oli hiljuti sunnitud oma mõtteviisi pisut muutma, kui kuulis uudistes midagi naisest, kes oli surnud neljakümnendates eluaastates. Aga oot, see võin niisama hästi mina olla! See oleks kurb! Inimesed kurvastaksid, kui ma sureksin! Oleksid lausa leinast laastatud. Säh siis teile, vanust tähtsustav maailm. Ma võin ju nelikümmend olla, aga mind peetakse kalliks.