Diplomaatiline puutumatus. Lois McMaster Bujold
tõstis randmekomlingi suu juurde ja lausus vaikselt: „Ihukaitsja Roic… töö ootab, minu kajutisse, kohe.”
Keisri pitseriga datadiskil, mille leitnant pisut hiljem Milesile üle andis, oli märge „Isiklik”, mitte „Salajane”. Miles saatis oma ihukaitsja/tentsiku Roici ja Smolyani pagasit sorteerima ja ära paigutama, kuid andis Jekaterinile märku, et tema paigale jääks. Ta pistis diski turvalisse mängijasse, mille samuti oli toonud leitnant, seadis selle lauakesele voodi kõrval ja lülitas sisse. Siis istus ta tagasi voodiservale Jekaterini kõrvale, tajudes tema keha soojust ja kindlust. Kuna Jekaterini pilk oli murelik, pigistas Miles julgustavalt tema kätt.
Ekraanile ilmus keiser Gregor Vorbarra tuttav nägu – kõhn, tõmmu ja kinnine. Miles luges tema pisut pingul huultest välja sügava pahameele.
„Mul on kahju sinu pulmareisi segada, Miles,” alustas Gregor. „Aga kui see sinuni jõudis, ei ole sa oma reisigraafikut muutnud. Niisiis oled sa nüüd juba niikuinii teel kodu poole.”
Väga kahju tal niisiis ei ole.
„Minu õnneks ja sinu õnnetuseks oled sina juhtumisi sellele jamale kõige lähemal. Lühidalt öeldes tegi üks meie Komarri laevastikest peatuse kusagil avakosmose kompleksis Viienda Sektori kandis, et varusid täiendada ning kaupa maha ja peale laadida. Üks – või ka rohkem, ettekanded on ebaselged – ohvitser laevastiku barraiari sõjaväelisest saatemeeskonnast kas deserteerus või rööviti. Või tapeti – ka selles osas ei olnud ettekanded selged. Rühm, mille laevastiku komandör teda ära tooma saatis, sattus kohalikega pahandustesse. Järgnes tulevahetus – see on läbimõeldud väljend – niisiis järgnes tulevahetus, varustus ja hooned said kannatada, nähtavasti said ka inimesed mõlemal poolel tõsiselt viga. Rohkem pole ühestki surmast teatatud, aga selleks ajaks, kui sa selle teate kätte saad, võib see olla muutunud, aidaku meid jumal.
Probleem – või vähemalt üks neist – on selles, et kohalikult Julgeoleku vaatlejalt Grafi Jaamas tuli oluliselt teistsugune versioon sündmusteahelast kui meie laevastiku komandörilt. Nüüd on teateid, et veel barraiaritest isikuid on kas pantvangi võetud või vahistatud, oleneb kumba versiooni uskuda. Esitatakse süüdistusi, trahvid ja kulud kuhjuvad ning kohalike vastuseks oli pidada kinni kõik laevad, mis parajasti jaamas on, kuni segadus on neile rahuldavalt lahendatud. Komarrlasest lastiülemad karjuvad nüüd meie peale, minnes oma barraiari eskordist mööda, mis keerab olukorrale veel kolmanda vindi peale. Sinu, khm, heameeleks on sellele sõnumile lisatud algsel kujul kõik ettekanded, mille me seni oleme kõigist vaatepunktidest saanud. Lase hea maitsta.” Gregor krimpsutas nägu viisil, mis pani Milesi võpatama.
„Lihtsalt selleks, et probleem veel delikaatsem oleks, kuulub kõnealune laevastik viiekümne protsendi ulatuses Toscane’idele.” Gregori värske naine, keisrinna Laysa, oli Toscane’ide pärijanna ning sünnilt komarrlanna – nende poliitiline abielu oli Barrayari Impeeriumi moodustavate planeetide hapra liidu jaoks tohutult oluline. „Probleemi, kuidas olla meele järele minu naise suguvõsale ja samal ajal jätta kõigile nende komarrlastest äririvaalidele mulje keisri erapooletusest… jätan ma sinu leidlikkuse lahendada.” Gregori lahja naeratus ütles kõik.
„Sa tead, kuidas asi käib. Ma palun ja nõuan, et sina kui minu Hääl kobiksid nii kähku kui turvaliselt võimalik Grafi Jaama ja klaariksid olukorra ära, enne kui see veel hullemaks läheb. Kanguta kõik minu alamad kohalike haardest lahti ja korralda nii, et laevastik saaks edasi sõita. Ilma et sõja valla päästaksid, kui tohib paluda, või keisririigi eelarve lõhki ajaksid.
Ja, väga oluline, uuri välja, kes valetab. Kui see on Julgeoleku vaatleja, tuleb see probleem lükata edasi nende kaela. Kui see on laevastiku komandör – kelleks muide on admiral Eugin Vorpatril – saab sellest… vägagi minu probleem.”
Õigemini küll vägagi Gregori volimehe, keisri Hääle, tema Keiserliku Audiitori probleem. Täpsemalt Milesi oma. Miles mõtles huvitavatele komistuskividele, mis võivad ette tulla, kui üritada ilma toetuseta ja kodust kaugel vahistada kõrget sõjaväelast tema pikaajaliste ja võimalik et isiklikult talle ustavate alluvate keskel. Lisaks oli ta veel Vorpatril, Barrayari aristokraatiaklanni võsu – neil aga olid Krahvide Kogus laialdased ja mõjukad sidemed. Milesi enda tädi ja nõbu olid samuti Vorpatrilid. Ole sa tänatud, Gregor.
Keiser jätkas: „Kui aga rääkida asjadest, mis on Barrayarile sootuks lähemal, siis Rho Ceta kandis on midagi tseetagandalased ärevile ajanud. Siin pole vaja üksikasjadesse laskuda, aga ma oleksin tänulik, kui sa lahendaksid selle arestimiskriisi nii kiiresti ja tõhusalt kui võimalik. Kui Rho Ceta asi peaks veel kummalisemaks minema, tahan ma, et sa oleksid selleks ajaks turvaliselt kodus. Sideviivitus Barrayari ja Viienda Sektori vahel on liiga pikk, et ma saaksin sul kogu aja üle õla passida, aga vahetevahel mõni ettekanne olukorrast või edusammudest oleks kena, kui sul midagi selle vastu pole.” Gregori hääl ei muutunud, et irooniat edasi anda. Seda polnud vaja. Miles turtsatas. „Õnn kaasa,” lõpetas Gregor. Jälle ilmus ekraanile tumm Keiserliku Pitseri kujutis. Miles sirutas käe ja lülitas ekraani välja. Üksikasjalikke ettekandeid saab ta uurida siis, kui on juba teel.
Tema? Või meie?
Ta heitis pilgu Jekaterini kahvatu profiili poole ja naine pööras oma tõsised sinised silmad temale. Miles küsis: „Kas sa tahad minuga kaasa tulla või edasi kodu poole sõita?”
„Kas ma tohin sinuga kaasa tulla?” küsis Jekaterin kahtlevalt.
„Muidugi tohid! Ainus küsimus on, kas sa tahaksid seda.”
Jekaterini tumedad kulmud kerkisid. „Kindlasti pole see ainus küsimus. Kas sa arvad, et minust oleks kasu, või segaksin ma sul lihtsalt töötegemist?”
„Kasu võib olla ametlikult või mitteametlikult. Ei maksa kindel olla, et esimene on teisest tingimata tähtsam. Sa ju tead, kuidas inimesed räägivad sinuga, et mulle midagi mõista anda?”
„Muidugi.” Jekaterini huuled kõverdusid vastumeelsusest.
„Nojah, ma saan aru, et see on tüütu, aga sa oskad sellest väga hästi sotti saada. Rääkimata infost, mida võib saada lihtsalt nende valede uurimisega, mida inimesed räägivad. Ja, ee… mittevalede. On väga võimalik, et on inimesi, kes ei räägiks minuga, kuid räägivad sinuga, ühel või teisel põhjusel.”
Jekaterin väljendas vaba käe kerge liigutusega nõusolekut.
„Ja… mulle oleks tõeline kergendus, kui minu juures oleks keegi, kellega ma saan vabalt rääkida.”
Selle peale muutus Jekaterini naeratus pisut muigesarnaseks. „Kellega rääkida või kelle peale auru välja lasta?”
„Ma… khm… kahtlustan, et selle asja juures tuleb auru väljalaskmist omajagu, jah. Mis sa arvad, kas ma saan hakkama? See asi võib üsna keeruliseks minna. Rääkimata sellest, et see võib minna igavaks.”
„Tead, Miles, sa korrutad kogu aeg, et sinu töö on igav, aga endal läksid silmad särama.”
Miles köhatas ja kehitas patukahetsuseta õlgu.
Jekaterini lõbusus hajus ja tema kulmud tõmbusid kortsu. „Mis sa arvad, kui kaua selle asja klaarimine võtab?”
Miles uuris arvutusi, mida kindlasti oli äsja teinud ka Jekaterin. Ettenähtud sündideni on veel ligikaudu kuus nädalat. Algse reisiplaani järgi oleksid nad jõudnud tagasi Vorkosigani Majja mugava kuuajase varuga. Kui nende praegusest asukohast vaadata, jäi Viies Sektor Barrayarist vastassuunda – niivõrd kui hüppepunktide võrgustiku puhul, mida ühest kohast teise jõudmiseks kasutati, sai üldse öelda, et miski asub mingis suunas. Grafi Jaama jõudmiseks läheb mitu päeva, lisaks kulub isegi kõige kiirema kiirkullerlaevaga veel vähemalt kaks nädalat, et sealt koju jõuda. „Kui ma saan asjad vähem kui kahe nädalaga korda, võime mõlemad õigeks ajaks koju jõuda.”
Jekaterini suust pääses naeruturtsatus. „Ma üritan küll väga aja ja galaktikaga kaasas käia, aga see on nii imelik. Mehed ei jõua ju tihtipeale oma laste sünniks koju. Aga kui öelda „Minu ema oli ära, kui ma sündisin,