Diplomaatiline puutumatus. Lois McMaster Bujold
leitnant,” ning järgnes Roicile.
Meetri jagu kõhtu ujuma panevat kaaluta olekut põkkumistorus lõppes samasuguse luugiga. Miles haaras käepidemetest, vibutas end luugist läbi ja maandus avatud lüüsikambris sujuvalt jalgele. Siis astus ta lüüsikambrist palju avaramasse põkkumiskambrisse. Temast vasakul kõrgus ametlikult Roic, kes ootas teda. Lipulaeva uks libises nende taga kinni.
Milesi ees seisid jäigalt valvel kolm rohelises mundris meest ja üks tsiviilisik. Ühegi ilme neist ei muutunud Milesi ebabarraiarlikku keha nähes.
Tõenäoliselt oli ta Vorpatrilil, keda Miles mäletas vaevu paarist kiirest kokkupuutest Vorbarr Sultana pealinnamelus, elavamalt meeles ning admiral oli oma alluvaid keiser Gregori kõige lühema – rääkimata sellest, et ta oli kõige noorem ja värskem – Hääle mutantsest välimusest teavitanud.
Admiral Eugin Vorpatril oli keskmist kasvu, jässakas, hallijuukseline ja sünge. Ta astus ette ning andis Milesile au, nagu ette nähtud. „Milord Audiitor. Tere tulemast „Prints Xavi” pardale.”
„Tänan, admiral.” Miles ei lisanud: Ja rõõm on siin olla, sest asjaolusid arvestades ei saanud keegi tema vastuvõtjatest tema tuleku üle rõõmustada.
Vorpatril jätkas: „Lubage tutvustada minu laevastiku turvaülemat, kapten Bruni.”
Kõhn, pingul mees, võimalik et veel süngem kui admiral, noogutas põgusalt. Brun oli juhtinud õnnetut rühma, kelle kahtlased vägitükid olid paisutanud olukorra pisikesest juriidilisest nääklusest suureks diplomaatiliseks intsidendiks. Jah, nad polnud sugugi rõõmsad.
„Komarri laevastikukonsortsiumi vanemlastiülem Molino.”
Ka Molino oli keskealine ning täpselt nagu barraiaritel, oli ka tema näol ilme, nagu kannataks ta seedehäirete all, kuid tema oli rõivastatud kenasse Komarri stiilis ülikonda. Vanem-lastiülem oli piiratud aega tegutseva äriettevõtte, kaubalaevastiku kõige kõrgem tegev- ja finantsjuht ning tal oli seetõttu suurem osa laevastiku admirali kohustustest, kuid ainult murdosa admirali võimust. Lisaks oli tal kaugeltki mitte kadestusväärne ülesanne olla ametlikuks vahendajaks potentsiaalselt väga lahkuminevate ärihuvide ja kaubalaevade barraiari sõjaväelastest kaitsjate vahel, millest tavaliselt piisas seedehäirete esilekutsumiseks, isegi kui parajasti mingeid kriise polnud. Molino pobises viisakalt: „Milord Vorkosigan.”
Vorpatrili toon muutus pisut karedaks. „Minu laevastiku juriidiline ohvitser lipnik Deslaurier.”
Pikal Deslaurieril, kes oli teismeea vinnide viimaste jäänukite all kahvatu ja jumetu, õnnestus noogutada.
Miles pilgutas üllatunult silmi. Kui ta oli oma vana salaoperatsioonide identiteedi all juhtinud väidetavalt sõltumatut laevastikku, mis allus Julgeoleku galaktilisele osakonnale, oli Juriidika olnud tähtis osakond – juba ainuüksi läbirääkimised selleks, kuidas viia relvastatud laevad rahumeelselt läbi kõigi eri valitsuste valduses olevate kosmoseruumide, oli olnud täisajaga ning õudustäratavalt keeruline töö. „Lipnik.” Miles vastas noogutusele ja valis hoolega sõnu. „Paistab, et teil on, khm… teie auastme ja ea kohta tähelepanuväärne vastutus.”
Deslaurier köhatas ja vastas peaaegu kuuldamatult: „Meie osakonna ülem saadeti keset reisi koju, milord Audiitor. Puhkusele isiklikel põhjustel. Tema ema suri.”
Ma vist saan juba aru, kuhu see sihib. „Ega see pole juhtumisi teie esimene reis galaktikas?”
„On, milord.”
Vorpatril pistis vahele, võimalik et halastusest: „Mina ja minu meeskond oleme täielikult teie käsutuses, milord Audiitor, ja meie ettekanded on valmis, nagu te palusite. Kas te tuleksite minuga meie koosolekuruumi?”
„Jah, aitäh, admiral.”
Pisut jalgadesahistamist ja läbi koridoride põikamist ning seltskond jõudis tavalisse sõjaväe koosolekutuppa: põranda külge kruvitud holovidisüsteemiga laud ja toolid, jalge all libisemisvastane vaip, milles pesitses pisut kopitanud lõhn nagu ikka kinnistes ja hämarates ruumides, mis ei saa kunagi päikesevalgusest ega värskest õhust rõõmu tunda. See koht lausa lõhnas sõjaväe järele. Miles surus alla soovi vanade aegade mälestuseks pikalt ja nostalgiliselt sisse hingata. Tema märguande peale võttis Roic ukse kõrval tuima valvuri seisaku. Ülejäänud ootasid, kuni Miles oli istet võtnud, ning jagasid end siis laua ümber – Vorpatril jäi Milesist vasakule, Deslaurier nii kaugele eemale kui võimalik.
Vorpatril, kes ilmutas selget arusaamist olukorrale kohasest etiketist või siis vähemalt mingit enesealalhoiuinstinkti, alustas: „Niisiis. Kuidas me saame teid teenida, milord Audiitor?”
Miles pani sõrmed laua peal kolmnurgakujuliselt kokku. „Ma olen Audiitor, minu esimeseks ülesandeks on kuulata. Palun, admiral Vorpatril, kirjeldage mulle sündmuste käiku oma vaatevinklist. Kuidas te sellesse ummikusse jõudsite?”
„Minu vaatevinklist?” Vorpatril krimpsutas nägu. „Alguses paistis, et lihtsalt üks asi järgneb teisele, nagu see ikka käib. Me pidime peatuma siin Grafi Jaamas viis päeva, et kokkulepete kohaselt kaupa ja reisijaid maha panna ja peale võtta. Kuna siis ei olnud mingit põhjust arvata, et kvadrikud on vaenulikud, andsin ma jaamaloa nii paljudele meestele kui võimalik, nagu tavaliselt tehakse.”
Miles noogutas. Komarri laevade Barrayari sõjaväeliste saatelaevade ülesanded varieerusid avalikest varjatumate ja nii salajasteni, et nendest kunagi ei räägitud. Avaliku versiooni järgi sõitsid eskortlaevad kaasa selleks, et kaaperdajaid kaubalaevadest eemale peletada ja pakkuda laevastiku sõjaväelisele osale manööverdamiskogemust, mis oli peaaegu iga toll sama väärtuslik kui sõjaväeõppused. Varjatuma poole pealt pakkus selline korraldus võimalust igat sorti informatsiooni kogumiseks – majandusliku, poliitilise ja ühiskondliku ning ka militaarse. Lisaks andis see noortele provintsist pärit barraiari meestele, tulevastele ohvitseridele ja tulevastele tsiviilisikutele, karastava kokkupuute laiema galaktilise kultuuriga. Sellel poolel, millest kunagi ei räägitud, olid püsivad pinged barraiarite ja komarrlaste vahel, pärand viimaste planeedi vallutamisest inimpõlv tagasi, mis Milesi hinnangul oli täiesti õigustatud. Keisri selge põhimõte oli liikuda okupeerimisest kahe planeedi täieliku poliitilise ja ühiskondliku ühtesulandumiseni. See edenes aga üle kivide ja kändude.
Vorpatril jätkas: „Toscane’ide korporatsiooni laev „Idris” tuli jaama, et hüppemootorit seadistada, ja sattus ootamatutele probleemidele, kui mootor lahti võeti. Parandatud ja uuesti paigaldatud osad ei läbinud kalibreerimistesti ja saadeti jaama töökodadesse ümbertegemisele. Viiest päevast sai kümme, pooled aga nääklesid omavahel. Siis jäi leitnant Solian kadunuks.”
„Kas ma saan õigesti aru, et see leitnant oli turvateenistuse sideohvitser „Idrise” pardal?” küsis Miles. Laevastiku enda võmm, kelle kohustuseks oli hoolitseda, et meeskonnaliikmete ja reisijate seas valitseks kord ja rahu, hoida silmad lahti kõikvõimalike ebaseaduslike või ohtlike tegevuste ja kahtlaste isikute osas – nii mõnigi laevakaaperdamine ajaloos oli korraldatud oma inimeste poolt – ja olla vastuluure esimeseks kaitseliiniks. Diskreetsemalt aga hoida lahti ka kõrvad, et märgata võimalikku rahulolematust keisri komarrlastest alamate seas. Ta pidi laeval füüsilistes hädaolukordades igal võimalikul viisil abiks olema ning koos sõjaväelastest saatjatega evakueerimist või päästeoperatsioone juhtima. Sideohvitseri töö võis ainsa silmapilguga muutuda haigutama ajavalt igavast surmavalt keeruliseks.
Esimest korda tegi suu lahti kapten Brun. „Jah, milord.”
Miles pöördus tema poole. „Ta oli üks teie omadest, eks? Kuidas te leitnant Soliani kirjeldaksite?”
„Ta oli äsja ametisse määratud,” vastas Brun ja jäi siis kõhklema. „Ma ei olnud temaga isiklikult väga hea tuttav, kuid kõigis eelnevates isikuhinnangutes olid talle antud kõrged hinded.”
Miles heitis pilgu lastiülema poole. „Kas teie tundsite teda?”
„Me oleme mõne korra kohtunud,” ütles Molino. „Mina olin peamiselt „Rudra” pardal, kuid mulle jäi mulje, et ta on sõbralik ja