Peidus pilgu taga. Sarah Pinborough
sitapeaks pead.“
„Pole tänu väärt,“ lausun ma.
„Kas sa pead mind sitapeaks?“
Naeratan laialt. „Ma olen oma laua taga, kui peaksid mind vajama.“
„Olen selle ära teeninud.“
Tegelikult, mõtlen ma, kui jõuan tagasi oma laua taha ja ootan, et mu nägu maha jahtuks, oleks see võinud palju hullemini minna. Ja ma tulen uuesti tööle alles teisipäeval. Selleks ajaks on kõik normaalne, meie põgus hetk on eluvaiba alla pühitud. Lepin oma ajuga kokku, et ei mõtle sellele enam üldse. Kavatsen veeta dekadentliku nädalavahetuse iseendaga. Vedelen kaua voodis. Söön odavat pitsat ja jäätist ning võib-olla vaatan Netflixist mõne sarja tervenisti ära.
Järgmisel nädalal on viimane koolinädal ja siis seisab ees pikk suvevaheaeg ning mu päevad on peamiselt täis kohutavaid koosmängimisi, palga panemist jagatud lapsehoidja alla ja katseid leida Adamile uusi tegevusi, mis ei hõlma talle iPadi või telefoni andmist, et ta saaks lõputult mänge mängida, samal ajal kui mina püüan end halva vanemana tundes kõike muud ära teha. Aga Adam on vähemalt hea laps. Ta paneb mu iga päev naerma ja ma armastan teda isegi jonnihoogude ajal nii väga, et süda tahab lõhkeda.
Adam on minu elus ainuke mees, mõtlen ma, heites pilgu Davidi kabineti uksele ja mõeldes endamisi, milliseid armsaid mõttetusi ta parasjagu oma naisele sosistab, teisi pole mul vaja.
7
ENNE
Hoone meenutab Adele’ile paljuski kodu. Vähemalt sellisena, nagu see oli enne. See seisab nagu saar ümbritsevas valduste ookeanis. Ta mõtiskleb, kas keegi neist mõtles sellele – arstid, tema surnud vanemate juristid, isegi David –, enne kui ta saadeti kuuks ajaks üksildasse majja keset Šoti mägismaad. Kas keegi neist üldse mõtles, kui väga see paneb teda mõtlema kodule, mis on tema jaoks kadunud?
Maja on vana, ta pole kindel, kui vana, aga see on ehitatud tugevatest hallidest Šoti tellistest, mis seisavad vastu aja püüdele neid kulutada. Keegi oli hoone ilmselt Westlandsi fondile annetanud või ehk kuulub see mõnele juhatuse liikmele. Ta ei ole küsinud ja tegelikult on tal ükskõik. Ta ei kujuta ette, et seal elaks üks pere. Nad kasutaksid lõpuks tõenäoliselt ainult paari ruumi, nagu tema pere nende majas. Suured unistused, väikesed elud. Mitte kellelegi ei ole vaja hiigelsuurt maja. Millega seda täita saab? Kodu peab olema tulvil armastust ja mõnes majas – juhtumisi ka tema omas – ei ole armastus piisavalt palav, et seda soojendada. Ravikeskus andis ruumidele vähemalt eesmärgi. Adele tõrjub peast lapsepõlvemälestused sellest, kuidas ta pooleldi unustatud lapsena peitust mängides vabalt koridorides ja treppidel jooksis, pööraselt naeris. Parem on mõelda, et tema kodu oli lihtsalt liiga suur. Parem on mõelda väljamõeldud tõdedele kui päris mälestustele.
Sellest on möödas kolm nädalat ja ta on endiselt segaduses. Kõik ütlevad talle, et ta peab leinama. Aga ta ei ole siin selleks. Tal on vaja magada. Ta keeldub magamast. Enne kui ta siia saadeti, vedas ta end päevadest ja öödest läbi kohvi ja Red Bulli ja kõikide muude stimulantide abil, mida ta kätte sai, et magamist vältida. Nad ütlesid, et ta ei „käitu normaalselt“ inimese kohta, kes kaotas hiljuti vanemad. Magamata olemine oli sellest kõige väiksem osa. Ta imestab siiani, kuidas nad saavad nii kindlad olla, milline on „normaalne käitumine“ sellises olukorras. Mis neist asjatundjad tegi? Aga jah, nad tahavad, et ta magaks. Aga kuidas ta saab neile asja selgitada?
Uni on kergendus, mis on tema vastu pööranud, salvav madu öös.
Seal olemine pidavat talle hea olema, aga see tundub ikkagi reetmisena. Ta tuli ainult sellepärast, et David seda tahtis. Talle ei meeldi üldse Davidit muretsemas näha ja pärast seda, mida ta tegi, võlgneb ta talle vähemalt selle kuu. David on ta kangelane.
Adele ei ole püüdnud teiste hulka sobituda, kuigi ta lubab Davidile ja juristidele, et püüab. Ta kasutab küll eri tegevusteks mõeldud ruume ja räägib nõustajatega – või peamiselt kuulab neid –, kuid ta pole kindel, kui professionaalsed nad tegelikult on. See kõik tundub tema jaoks veidi hipilik. Ninnu-nännu, nagu tema isa oleks öelnud. Isale ei meeldinud see värk juba siis, kui ta kõik need aastad tagasi esimest korda ravil käis, ja nüüd sellega kaasa minnes on tal tunne, et veab isa alt. Ta eelistaks pigem olla õiges haiglas, aga juristide meelest oli see halb mõte, nagu ka Davidi. Westlandsi võis „puhkekoduks“ pidada, aga kui ta saadetaks hullumajja, võiks see isa äridele kahjulikult mõjuda. Seal ta siis on, ükskõik kas isa oleks selle heaks kiitnud või ei.
Pärast hommikusööki läheb suurem osa elanikest või patsientidest või kellest iganes matkama. Selleks on ilus päev, mitte liiga palav, mitte liiga külm, taevas on selge ja õhk värske ning hetkeks tunneb ta kiusatust kaasa minna ja kõigi sabas tolkneda, kuid siis näeb ta majaesisele trepile kogunenud seltskonna elevil nägusid ja muudab meelt. Ta ei ole õnne ära teeninud. Kuhu on kogu tema õnn viinud? Lisaks väsitaks liigutamine teda ja ta ei taha magada rohkem, kui peab. Uni tuleb talle niigi liiga lihtsalt peale.
Adele ootab hobusesabaga grupijuhi Marki – „Me kõik kasutame siin eesnimesid, Adele“ – pettunud ilmet, kui ta pead raputab, jätab nad siis sinnapaika ja kõnnib maja taha, kus asub järv.
Ta on pool rada aeglaselt läbi jalutanud, kui umbes kuue meetri kaugusel poissi näeb. Poiss istub puu all ja punub karikakardest pärga. Adele naeratab kummalise vaatepildi peale – kiitsakas teismeline nohiklikus T-särgis ja teksapükstes, tumedad juuksed näole langemas, keskendumas millelegi, mida ainult väikesi tüdrukuid tegemas näeb – ning siis tunneb end naeratamise pärast halvasti. Ta ei tohiks enam kunagi naeratada. Ta kõhkleb viivuks ja kaalub ringipööramist, et teistkaudu tagasi minna, aga siis tõstab poiss pilgu ja näeb teda. Hetke pärast ta lehvitab. Adele’il pole muud valikut, kui tema juurde minna, ja tal pole midagi selle vastu. Poiss on siin ainuke, kes talle huvi pakub. Ta on teda öösel kuulnud. Karjeid ja märatsevaid sõnu, mis jäävad enamjaolt arusaamatuks. Kolinat, kui ta asjadele otsa kõnnib. Õdede tormamist, et ta tagasi voodisse viia. Need asjad on Adele’ile tuttavad. Ta mäletab seda kõike ise ka. Unepaanika.
„Sa siis ei tahtnud nõmmele grupikallit tegema minna?“ ütleb ta.
Poisi nägu on nurgeline, nagu see poleks veel lõplikku vormi saavutanud, aga ta on Adele’iga umbes ühevanune, võib-olla aasta vanem, umbes kaheksateist, kuigi tal on endiselt hambaklambrid.
„Ei. Nagu ma aru saan, ei ole see ka sinu teema?“ Poisi sõnad kostavad kerge susina saatel.
Adele raputab kohmetult pead. Ta ei ole sinnajõudmisest saadik lihtsalt jutuajamise eesmärgil mitte kellegagi vestlust alustanud.
„Ma ei pane seda sulle süüks. Ma ei tahaks Markile väga lähedale sattuda. Tema hobusesabas elavad raudselt täid. Ta kandis eelmisel nädalal kolm päeva ühte ja sama särki. Ta ei ole puhas mees.“
Selle peale Adele naeratab ja laseb naeratusel näole püsima jääda. Ta ei kavatsenud kauaks jääda, kuid avastab, et istub maha.
„Sina oled see tüdruk, kes maalib tulekahjusid,“ lausub poiss. „Ma olen sind kunstitoas näinud.“ Ta vaatab Adele’ile otsa ning tüdruk arvab, et tema silmad on sinisemad kui Davidil, aga võib-olla sellepärast, et tema nahk on nii kahvatu ja juuksed peaaegu musta värvi. Poiss lisab pärjale järgmise karikakra. „Ma olen sellele mõelnud. Äkki sa peaksid hoopis vett maalima. See mõjuks ehk ravivamalt. Sa võiksid neile öelda, et tulekahjumaalid tähistavad su leina ja seda, mis juhtus, ning veemaalidega sa kustutad selle kõik. Uhud minema.“ Ta räägib kiiresti. Tema mõtted liiguvad ilmselt väledalt. Adele’i omad venivad nagu siirup.
„Miks ma peaksin tahtma seda teha?“ küsib ta. Ta ei suuda kõige minema uhtumist ettegi kujutada.
„Et nad ei käiks sulle rohkem peale, et sa end avaksid.“ Poiss naeratab laialt ja pilgutab talle silma. „Anna neile midagi ja nad jätavad su rahule.“
„Sa tundud ekspert olevat.“
„Ma olen varem sellises asutuses olnud. Kuule, siruta käsi