Peidus pilgu taga. Sarah Pinborough
viivuks vaikides.
„Ma lugesin sinust ajalehest,“ lausub poiss. „Mul on kahju, et vanemad kaotasid.“
„Minul ka,“ ütleb Adele ja tahab siis jututeemat muuta. „Sina oled see poiss, kellel on unepaanika ja kes kõnnib unes ringi.“
Poiss mügistab naerda. „Jah, palun vabandust. Ma tean, et ajan pidevalt inimesi üles.“
„Kas see on uus asi?“ küsib Adele. Teda huvitab, kas poiss on samasugune nagu tema. Talle meeldiks kellegi omasugusega tutvuda. Kellegagi, kes mõistaks.
„Ei, ma olen seda alati teinud. Niikaua kui mäletan. Aga ma ei ole siin sellepärast.“ Ta tõmbab varruka üles. Kahvatud süstlajäljed. „Halvad kombed.“
Ta nõjatub murul küünarvartele, jalad ette sirutatud, ja Adele teeb sedasama. Päike on tema nahal soe ja esimest korda ei pane see teda leekidele mõtlema.
„Nad arvavad, et narkootikumid ja mu kummaline uni on omavahel seotud,“ lausub poiss. „Nad pärivad muudkui mu unenägude kohta. See on nii tüütu. Ma kavatsen asju välja mõtlema hakata.“
„Räpane seksiunenägu Markist,“ ütleb Adele. „Võib-olla koos selle paksu naisega sööklast, kes mitte kunagi ei naerata.“ Poiss naerab ning Adele liitub temaga, nii hea tunne on kellegagi normaalselt rääkida. Kellegagi, kes ei ole tema pärast mures. Kellegagi, kes ei püüa teda lahata.
„Räägitakse, et sa ei taha magada,“ ütleb poiss silmi kissitades tema poole vaadates. „Sest sa magasid, kui kõik juhtus, ega ärganud üles.“ Tema hääletoon on muretu. Nad oleksid võinud ükskõik millest rääkida. Telesaadetest. Muusikast. Mitte tulekahjust, milles tema vanemad hukkusid. Tulekahjust, mis nende kodu lõpuks soojaks küttis.
„Ma arvasin, et neil ei ole lubatud meist rääkida.“ Adele vaatab sillerdavat vett. See on kaunis. Hüpnotiseeriv. See teeb ta uniseks. „Nad ei saa aru,“ ütleb ta.
Poiss naerab taas, turtsatab korraks. „See ei ole üllatav. Minu meelest ei tea nad sittagi; kõiki võetakse ühe malli järgi. Aga mida täpselt nad sel juhul aru ei saa?“
Üks lind liugleb üle vee, peenike nokk pinda lõhestamas. Adele’i huvitab, mida ta nii väga kinni püüda ihkab.
„Minu jaoks on uni teistsugune,“ ütleb ta lõpuks.
„Mis mõttes?“
Adele tõuseb siis istukile ja vaatab talle otsa. Poiss vist meeldib talle. Võib-olla saab kogu selle jampsiga teistmoodi tegelda. Viisil, mis aitaks ka teda. Adele ei ütle seda, aga see ei ole esimene kord, kui ka tema on niisuguses kohas viibinud. Ta satub magamisprobleemide tõttu ravile muudkui tagasi. Alguses, kui ta oli kaheksane, unes kõndimise ja unepaanika pärast ja nüüd sellepärast, et ta ei taha üldse magada.
Uni, alati uni. Võltsuni, päris uni. See, milline uni tundub olevat.
Ja kõige keskmes on asi, millest ta ei saa neile kunagi rääkida. Kui ta seda teeks, pistaksid nad ta igaveseks luku taha. Selles on ta kindel.
„Sina mõtled neile lugusid välja ja valmistad neile rõõmu. Ja mina aitan sind unepaanikaga. Ma suudan sind aidata palju rohkem kui nemad.“
„Hea küll,“ ütleb poiss. Temas tärkab huvi. „Aga vastutasuks pead sa maalima mõne veepildi, mida sa tegelikult maalida ei taha. Oleks lõbus näha, kuidas nad oma osavuse üle rõõmustavad, sest nad on su päästnud.“
„Oleme kokku leppinud,“ ütleb Adele.
„Oleme kokku leppinud.“
Nad suruvad kätt ja karikakarde südamikud kumavad päikese käes kuldselt. Adele nõjatub uuesti murule, nautides käevõru tekitatud kõdi, ja nad lamavad mõnda aega vaikides külg külje kõrval, tundes mõnu lihtsalt päevast, kui mitte keegi neid ei hinda.
Ta on leidnud sõbra. Ta ei suuda ära oodata, et saaks sellest Davidile rääkida.
8
ADELE
Olen koidikust saadik ärkvel olnud, aga ei ole end liigutanud. Me mõlemad lamame oma voodipoolel, tema käsi üle minu, ja vaatamata sellele, et mul valutab pea, on see hea tunne. Tema käe raskus mõjub kaitsvana. See meenutab mulle alguspäevi. Tema nahk on läikiv ja sile ja kohtades, kus käsivart katavad armid, ei kasva karvu. Ta peidab neid, aga mulle meeldib neid näha. Need meenutavad mulle, kes ta sisimas tegelikult on. Mees, kes trotsis tuld, et päästa tüdruk, keda ta armastas.
Päike on juba enne kella kuut ruloovahedest puitpõrandale konarlikke triipe tekitanud ja ma tean, et tuleb järjekordne ilus päev. Vähemalt õues. Mõtisklen Davidi käe raskuse all eilse üle. Õhtusöök doktor Sykesi juures oli edukas. Üldiselt on psühhiaatrid minu meelest tuimad ja etteaimatavad, kuid ma olin võluv ja vaimukas ning tean, et meeldisin neile kõigile väga. Isegi nende abikaasad ütlesid Davidile, kui väga tal on minuga vedanud.
Olen enda üle uhke. Kuigi ma nägin selleks väga palju vaeva – olin pärastlõunal trenažööril enda rahustamiseks kaheksa kilomeetrit maha jooksnud ja siis jõuharjutusi teinud –, olin silmanähtavalt heas tujus, kui David töölt koju jõudis, ja trenn oli mulle sära juurde andnud. Seltskonnas veedetud õhtu läks võidukalt, ühegi tõrketa, ning oivalist õnne teeseldes olime mõlemad seda põgusalt taas uskuma jäänud. Eile õhtul seksisime me esimest korda üle mitme kuu. Kuigi see ei olnud päris selline, nagu mulle meeldiks, tegin õigeid häälitsusi ja andsin endast parima, et olla soe ja järeleandlik. Nii hea oli tunda, et ta on mulle nii lähedal, minu sees, isegi kui ta ei vaadanud mulle kordagi silma ja oli tegelikult üsna purjus.
Mina olin ühe või kahe klaasi reeglist kinni pidanud, aga David mitte, kuid ta oli napilt vastuvõetavalt rõõmus olnud, kuni jõudsime koju, kus ta oli endale väga suure klaasitäie brändit valanud ja selle kiiresti ära joonud, lootes tõenäoliselt, et ma ei pane seda tähele. Panin küll, aga loomulikult ei öelnud ma midagi, kuigi mul oleks olnud igati õigus seda teha.
Osana meie uuest algusest pidi ta joomist vähendama. Isegi tema teab, et inimene ei saa olla sõltuvustele ja kinnisideedele spetsialiseerunud psühhiaater, kui tal endal on joomisega probleeme. Aga samas vist nägi vaid üks meist päriselt selle uue algusega vaeva.
David on meie abielus alati juhirollis. Tema hoolitseb minu eest. Mõni ütleks seda piisavalt lähedalt nähes, et ta lämmatab mind, ja tal oleks õigus, aga on aegu, kui ma arvan, et olen ehk temast nutikam. Tal on mu selja vastas kõva ja ma liigun ettevaatlikult, surun end tema vastu, õrritan end, peaaegu libistades ta oma tuharate vahele, pigistades ja nügides teda keelatud koha poole, kus mulle teda kõige rohkem tunda meeldib. Võib-olla on ta magades kergemini juhitav. Aga seda ei juhtu, sest ta keerab end selili, võttes poole tekist endaga kaasa. Ta pomiseb vaikselt ja armsalt, see on tema unenäo hääbuv kaja, kui ta taas pärismaailma naaseb, ja ma surun alla tungi talle kaksiratsa peale ronida, teda suudelda, kogu oma kirge valla lasta ja nõuda, et ta mind jälle armastaks.
Selle asemel panen ma silmad kinni ja teesklen magamist, kuni ta üles tõuseb, koridori ja sealt vannituppa paterdab. Hetk hiljem ärkab boiler ellu, kui dušš tööle hakkab. See teeb natuke haiget. Ma ei saa sinna midagi parata, ükskõik kui kindlalt olen ma otsustanud tugev olla. Meie magamistoa juures on oma vannituba peene dušisüsteemiga, aga tema on otsustanud minust kaugemal olla ja mul on üsna hea aimdus, miks. Mida ta kavatseb seal teha. Ma ajasin ta õrritades üles ja nüüd, selmet minuga seksida, hoolitseb ta ise enda eest. See on tobe ütlus, aga mulle ei ole kunagi sõna „masturbatsioon“ meeldinud. See on nii emotsioonitu. „Pihku tagumine“ on parem, aga sedasorti kõnepruuk ei pidavat mulle sobima, nii et sundisin end juba ammu sedavõrd tahumatust keelekasutusest loobuma ja nüüd kõlab see mu peas lihtsalt veidralt.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте