Aviaator. Евгений Водолазкин
ehitab ta parve ja käik käigu järel viib ta kaldale toidukraamitagavara, puusepatööriistad, purjeriide, köied, püssid, püssirohu ja paljugi mida veel. Parv kõigub sellele laotavate varakastide raskuse all ja lugeja süda puperdab, sest see kõik on Robinsoni viimne vara, asendust ei ole millelegi. Tema ajal toimunu jäi kuskile kaugele, võib-olla isegi on igaveseks läinud. Nüüd on ta teises ajas – endise kogemuse ja endiste harjumustega, ta peab need kas unustama või taaslooma kogu kaotatud maailma, mis ei ole väga lihtne.
Arvan, et Geigerit ei seo Valentinaga midagi. Nad suhtlevad omavahel sundimatult, aga sellest ei järeldu veel tuhkagi. Selline arstlik maneer.
Reede
Rentisime Siverskisse suvila. Sõitsime kohale Varssavi raudteeliini mööda teises klassis, suitsu- ja aurupahvakutes. Rongisõit sinna kestis kahe tunni ringis, peatudes neli korda: Aleksandrovskis, Gattšinas, Suidas ja muidugi meie Siverskis. Need on minu esimesed kohanimed ilmas, esimesed asustatud maailma tunnused väljaspool Peterburi. Ma ei kahtlustanud veel Moskva olemasolu, Pariisist ei teadnud midagi, aga Siverskit teadsin. Ja peatuseid teadustasin Varšavkal kaheselt – nii vanemad mulle rääkisid.
Peatunud Siverskis, hingas vedur raskelt välja, ja see oli tema lõplik hingamine. Midagi temas veel korises, midagi pahises, aga valmisolekut edasi sõita enam ei olnud: nendes helides ilmutas ennast vaid suutmatus koheselt vaikseks jääda. Nii korsatab võidusõiduhobune pärast jooksu hingamist taastades.
Pagasivagunist laaditi käruvankrile meie rohkearvulised kimpsud-kompsud – sulgmadratsid, võrkkiiged, nõud, pallid, õngeridvad. Meie sõitsime kerges tõllas, aga vanker venis aeglaselt me taga. Sõites läbi Oredeži, peatusime veskitammil. Vaatasime, kuidas kutsar korjas kokku Siverski mehi, et nad lükkaksid vankrit tõusul järsule kaldale. Täpsemalt, ei korjanud, vaid valis välja – seal, tammi juures, seisis oodates neid terve hulk, kes teadsid, et rongilt tullakse vankritega, mida on vaja tagant lükata. Võtsid 20 kopikat nägu, vähemaga ei nõustunud: sellest jagus neile kahe pudeli õlle jaoks, aga vähem nad ei joonud.
Jõudnud perroonile, hingasin sisse võrratut Siverski õhku. Olin väike, ei osanud veel väljendada, milles selle erilisus seisnes (ma ei oska seda vist ka praegu), kuid selgelt mõistsin juba siis, et Peterburi õhuga ei ole sellel midagi ühist. Võib-olla see ei olnud isegi õhk, vaid midagi hoopis muud – tihe, aromaatne, mitte niivõrd sissehingatav, kuivõrd joovastav.
Ja vaated olid teised ja värvid ja helid. Rohelised, kohavad. Pruunid, põhjatud, laksuvad. Päikesepaistelisel päeval helesiniseks muutuvad. Oli veejoa müha tammil ja vikerkaar metallist käsipuule langeva vee pritsmetes. Tammi ühel küljel ‒ täiuslikkus ja mõtlikkus, teisel ‒ pulbitsemine ja ängistus. Ja kõige selle üle ‒ tuline ookrikarva kalju, devoni tüüpi, teaduslikult väljendudes, savi, millele asetati ahjutelliseid.
Keegi seal seda devoni saviks ei nimetanud. Öeldi punane savi ja pandi tellis tellise järel paika. Kellu oli punane, tööriided olid punased, punase värviga koos olid isegi ninad, millele nuuskamise ajal punaste sõrmedega suruti. Aga mina seisin ehitatava sauna juures madruseülikonnas, nelja-aastane, vaatasin, kuidas telliskivid savi peale laoti, kuidas pottsepp meloodiliselt neile kelluga koputas, naljatles minuga ja mina naersin. See koputamine oli minu jaoks sisuliselt üsna keeruline ahju ehitamisel, oli selle vaieldamatu tipp. Ma palusin pottsepalt kellu ja koputasin ise – mitte nii oskuslikult, mitte nii meloodiliselt, aga mingisugune heli ikkagi välja tuli. Ja mu varrukad olid savised.
Maja Oredeži kohal. Jõgi lookleb allapoole, aga meie tee ülespoole. Õõtsume võrkkiiges, mis seotud kahe männi vahele. Täpsemalt, võrkkiiges kiigub naabritüdruk, ta istub üsna kiige äärel, aga mina laman kõrval, vaadates teda. Olen seitsmeaastane, arvan, et mitte üle seitsme, aga need rütmilised liikumised juba erutavad mind. Meie oleme paat lainetel, aga jõgi meie all kord sööstab üles, kord kaob, muutudes mändide latvadeks. Iga tõusuga puudutavad tema lahtised juuksed mind, need libisevad üle mu silmade, õlgade, huulte, ma ei pöördu ära, jälgin seda, kuidas laieneb märg plekk tema kleidil abaluude vahel.
Panen oma peo laigule ja ta ei lükka seda eemale, sest talle nagu mullegi on see meeldiv, aga kui mu peopesa liigub vasakule, ma tunnen, kuidas ta süda peksleb. Kiiresti ja tugevalt. See on meie väike märg saladus ja minu kõige esimene armastus.
Laupäev
Täna anti mulle uut mikstuuri ‒ kohutavalt kibe. Jõin seda ja meenus, kuidas ma elus esimest korda viina võtsin. See oli Eliisabeti nimepäeval, mida tähistati Mohhovaja tänava tohutu suures korteris. Mäletan elektrivalgusega täidetud saali, eksootilisi taimi veenõudes. Ei mäleta, kes see Eliisabet selline on.
Minu juurde astub Skvortsov. Ta silmad säravad.
„Täna öösel sõidan Saksa rindele. Teen ettepaneku sel puhul kärakat visata,“ ja tõstnud saterkuue pooleldi üles, näitab püksitaskust väljaulatuva pudeli kaela. „Asunik.“
Skvortsoviga tutvusingi siin, Eliisabeti juures, pool tundi tagasi. Skvortsovile oli raske ära öelda, sest kui inimene sõidab rindele, võib see tema viimane palve olla. Ma nõustun. Ja samal ajal ebalen: mul on piinlik tunnistada, et ma pole veel kunagi viina joonud. Skvortsov viib mu trepimademele ja võtab oma pudeli välja. Sulgeb korralikult välisukse. Toetudes seljaga vastu ust, jätab huuled pikemaks ajaks pudelile. Ma ei tea, kuidas täpselt viina juuakse. Näen vaid, et vedeliku hulk pudelis ei vähene, ei teki isegi mulle. Selle eest eristan ma selgelt pudelis ujuvat soga ja mulle hakkab tunduma, et selle allikas on jooja suu. Rahuloleva häälitsusega eemaldub Skvortsov pudelist, mis mulle kahtlaselt täis näib.
„Me oleme sajandi eakaaslased, Innokenti, järelikult vastutame oma aja eest.“ Skvortsov seisab juba nagu kõikudes. „Sellepärast ma lähengi rindele, mõistad? Joo, sinu kord.“
Sajandi eakaaslased – ka fraas. Üks nendest, mis kõlab elus palju kordi. Mul oli Skvortsovi naljakas ja natuke vastik kuulata. Ja juua pärast tema huuli oli tülgastav, aga ära öelda ei saa – mõtleb viimati, et ma kardan viina juua. Võtan otsustusvõimetult pudeli.
„Ega ilmaasjata öelda: kui viina võtta,“ julgustab Skvortsov mind, „laksti, pool pudelit ühe sõõmuga!“
Võtan ühe lonksu (ettenähtust hulga vähem) ja see põletab mu kurku. Lükkan pudeli eemale, et hingata.
„Ära hinga, joo edasi!“ karjub Skvortsov hüsteeriliselt. Võtan veel ühe lonksu ja pähe tuleb mõte Skvortsovi ilast. Sellest ilast, mis ta võib-olla pudelisse lasi. Mul läheb süda pahaks.
„Sinu viga oli see, et sa hingasid sisse,“ räägib Skvortsov mulle. „Ei oleks pidanud sisse hingama.“
Tema hääles on tunda rahulolu. Ta ulatab mulle oma taskurätiku, et suud pühiksin, aga ma lükkan käe kõrvale. Ma kardan, et pilk tema rätikule ajab mind uuesti oksele.
Nägin Skvortsovi veel kord paari päeva pärast Nevskil. Ta viipas mulle eemalt. Ei olnud ta siis kuskile sõitnud. Praegu tuli pähe: kui me oleme sajandi eakaaslased, siis olen mina sündinud 1900. aastal. Loomulik mõte, kuid millegipärast ei olnud see mulle kohe pähe tulnud.
„Doktor, kas ma sündisin 1900. aastal?“ küsin Geigerilt.
„Jah,“ vastab ta. „Te olete sajandi eakaaslane.“
Mnjaa …
Esmaspäev
Kuokkala. Iga päev pärast hommikusööki kihutame Sevaga rannas ringi. Hommikused väljalennud said meil harjumuseks. Mina hoian nööri ja juhin lohe-aeroplaani. Seva hoiab ka nöörist, aga madalamalt, tema ei juhi seal enam midagi, nii et õigem on öelda, et ta ripub nööri küljes. Seda sellepärast, et iga kord, kui Seva võtab masinat juhtida, pikeerib see kohe alla ja heidab jõuetult veepinnale lamama. Sellised sündmused on osa mängust: õnnetused on lennunduse algusaastatel sage nähtus. Hämmastav ainult, et meie puhul on need kõik kindlalt minu nõoga seotud.
Seva on sama vana kui mina, aga millegipärast peetakse teda minust nooremaks. On muidugi inimesi, keda alluva positsioon ei solva, nad püüdlevadki selle poole ja võtavad seda kui oma