Sõbrad, kes jäävad. Mischief Bay, 2. raamat. Сьюзен Мэллери
kaks päeva pärast selle sammu astumist. Ei mingeid läbirääkimisi, ei mingit hoiatust. Eric tuli lihtsalt töölt ära ja jättis perekonna ülalpidamise Nicole’i õlgadele, veetes ise päevi surfates, et „saada pea enne kirjutama asumist selgemaks“.
Ning just sel ajal hakkasid Draakon Brad ja kõik selle temaatikaga asjad Nicole’ile närvidele käima. Mis nende kirjanikega küll on? Kas nad kõik on sellised enesekesksed idioodid? Või üksnes edukad? Sest Eric müüs oma stsenaariumi lausa uskumatuna tunduva miljoni dollari eest. Ja jättis siis Nicole’i maha.
„Valmis?“ küsis ta Tylerilt.
Tyler hoidis peenikeste kätega Hayleyl ümbert kinni ja toetus temale. Hayley kallistas last. Nad olid ikka lähedased olnud. Hayley oli läbi ja lõhki hea inimene.
„Järgmise korrani,“ ütles Tyler Hayleyle.
„Nii põnev,“ ütles Hayley. „Loodame, et Jairusega kohtumine on huvitav.“
Tyleri nägu oli nii laial naerul, et see pidi lausa valus olema. „Ainult viis päeva veel.“
„Kas tead, kui kaua see minutites on?“ küsis Hayley, kuid pani siis käe ehmunult suule, kui Tyler pöördus ema poole.
„Emme?“
„Anna andeks,“ lausus Hayley sosinal. „Valasin õli tulle?“
„Elame üle.“
Tyler kepsles ema ees. „Kas me oskame öelda, mitu minutit?“
„Ikka. Koju jõudes võime välja arvutada. Selleks on vaja kalkulaatorit.“
Hayley kirtsutas nina. „Nüüd pead sa minu pärast veel matemaatikat ka tegema.“
Nicole kallistas teda. „Ma armastan sind, kuigi sa paned mu matemaatikat tegema. Aga kui ma hakkan uuesti vannitoa plaate vuukima, helistan esimesena sinule.“
„Nõus.“
Nicole ajas end sirgu ja uuris hetke Hayleyt. Nagu ikka, oli ta nahk kahvatu ja silmaalused mustad. Ta nägi välja nii, nagu võitleks raske haigusega. Nicole teadis, et tegelikult pole asi just nõnda hull, aga valu tegi see ikkagi. Hayley taastus järjekordsest nurisünnitusest.
Nicole võttis Tyleril käest ja viis ta õue. Kui ta last autosse aitas, lobises too Draakon Bradist ja viljaka autori peatsest külaskäigust.
Võib-olla pole see Jairuse süü, mõtles Nicole autoust sulgedes. Võib-olla tegu väga kena inimesega, kes armastab lapsi. Ta kahtles küll selles, aga lootis, et eksib. Sest ta ei tahtnud sugugi, et Tyleri süda murduks, kui ta avastab, et tema suur kangelane polegi täiuslik.
Aga vähemalt oli Nicole pakkunud, et on visiidi ajal ise kohal. Nii et kui Jairus osutub täielikuks seaks, siis kavatses ta teha kõik, mis tema võimuses, et poega ja teisi lapsi kaitsta. Kui muud üle ei jää, võib ta mehele jala ette panna. Ja teda sõimata. Ning ta Draakon Bradi kaisuversiooniga läbi peksta.
See mõte tõi ta näole naeratuse. Suhtumine. Nii palju siin elus sõltus suhtumisest.
„„JA me õpime usaldama. Ja hakkame lõpuks elama.““
Hayley Batchelor toksis sõrmedega vastu rooli ja laulis raadioga kaasa. Destiny Millsi uus laul pani ta istmel õõtsuma. Kui foorituli läks roheliseks, keeras ta paremale.
Neljapäeva õhtul pool seitse oli liiklus tihe: naabrid keerasid majade ette, lapsed mängisid õues. Kiirusepiirang oli küll nelikümmend, aga keegi ei sõitnud ka kiiremini. See polnud sedasorti rajoon.
Hayley märkas, et nurgapealsele majale oli kerkinud teine korrus. Maja juures oli käinud pikki kuid sekeldamine. Huvitav oli vaadata, kuidas lammutamisele järgnes ehitus. Maja on ilus, kui see valmis saab. Enamik siinse rajooni maju läbis samasugust protsessi: neid remonditi ja mukiti. Hayley teada oli selle kohta vist isegi eraldi termin.
Järgmisel nurgal keeras ta oma tänavasse. Ka siin oli uue elujõu märke. Talle meeldis värske värv, uued uksed. Aga oma maja ette keerates kirtsutas ta nina. Räämas, mõtles ta rohtukasvanud aeda ja akende ümbert kooruvat värvi vaadates. Helehall kipskrohv oli ikka veel heas seisus, aga maja ise nägi välja just selline, nagu see oli: mõneks ajaks unarusse jäetud.
Ta teadis kõiki põhjusi ja need kõlasid arukalt, aga olukord oli muutunud. Oli aeg, et nende maja kajastaks neid muutusi.
Ta võttis autost söögikotid ja läks sisse.
Maja oli väike – kõigest sada nelikümmend ruutmeetrit. Esialgu oli see olnud veelgi väiksem, aga eelmised omanikud olid ehitanud juurde suure magamistoa ja vannitoa ning garderoobi. Selle tulemusena oli majas kolm magamistuba ja kaks vannituba. Krunt oli päris suur ja asukoht – ookeanini oli kõigest neli kvartalit – suurepärane.
Elutoa puitpõrandad olid algupärased, samuti kamin. Kuigi nad ei kasutanud seda eriti sageli. Los Angelesi talved polnud külmad. Aga kamin oli ilus ja aeg-ajalt langes temperatuur nii madalale, et tuli tahtmine paar halgu põletada.
Hayley läks kööki ja pani söögikarbid ära. Kaks pani ta külmikusse, ülejäänud sügavkülma. Sellega ühele poole saanud, lülitas ta ahju sisse ja otsis välja salatimaterjali. Ta pani kotid lappesse ja viis väikesesse pesuruumi ning vaatas siis köögis kriitilise pilguga ringi.
Köögi plaan oli hea. Lauapinnad olid kaetud kahes toonis roheliste viiekümnendatest pärit plaatidega ja kuigi need polnud tänapäevased, sobisid need siia. Valgust oli palju ja panipaiku samuti. Puitkapid olid ilusad, kuigi tuleks üle värvida ja vahetada metallosad. Ta tõmbas käega üle kapiukse, rehkendades, kui palju see võiks maksma minna. Kas nad saaksid sellega ise hakkama?
Põrand oli kaetud üsnagi õnnetus seisus linoleumiga, aga selle väljavahetamine oleks liiga kallis. Kraanikauss oli uuem ja kui vana ahi andis otsad, olid nad vahetanud selle ilusama mudeli vastu.
Kui jätta samad plaadid ja uuendada kappe... Seegi juba aitaks. Uus värv annaks samuti ilmet.
Lühike koridor viis suurde vannituppa ja kahte magamistuppa. Nad olid Robiga vannitoa üle omajagu vaielnud. Ka see oli algupärane, plaadid olid kahes värvitoonis ja vann suur. Rob tahtis teha vannitoa moodsamaks. Hayleyle aga meeldis selle hõng.
Teiste magamistubadega pole midagi keerulist. Ülevärvimine annab palju juurde ja kardinad võiks välja vahetada. Tagumine, väiksem tuba, oli kodukontor. Teine – noh, sinna tuppa ta ei läinud. Ta teadis, milline see on. Helekollased seinad ja läikiv puitpõrand. Nurgas kiiktool. Ja oligi kõik.
Nende enda magamistuba, saadud juurdeehituse tulemusena,oli maja teises otsas. Ka selle toa võiks üle värvida ja osta uued voodiriided. Maja oli korralik ja rajoon hea. Maja eest tuli lihtsalt natuke rohkem hoolt kanda.
Ta kuulis välisukse avanemist ja elutoas samme.
„Mina olen,“ hüüdis Rob.
Hayley läks teda tervitama. „Tere! Jõudsin ise ka just äsja koju. Õhtusöögiks on enchilada-hautis.“
Rob oli pisut alla meeter kaheksakümne, ta juuksed olid helepruunid ja silmad sinised. Ta kandis prille ja ta naeratus oli soe. Ta oli sedasorti inimene, keda vaistlikult usaldati, ja Haylele oli ta meeldinud kohe esimesest kohtumisest.
Ta kallistas meest. Rob suudles teda põsele.
„Kuidas su päev möödus?“ küsis Rob.
„Hästi. Tegemist oli palju. Käisin restoranis Õhtusöök Koju Kaasa.“
„Seda ma arvasingi. Sa ju tead, et need enchilada´d meeldivad mulle.“
„Tean.“
Robi pilk peatus ta näol. „Kuidas sa end tunned?“
„Hästi. Tunnen, et mul on jõudu.“
Robi nägu ilmutas kahtlust, kuid ta naeratas. „Tore. Õhtu on mõnus. Võime süüa õues.“
Kui ülejäänud Los Angeles