Sõbrad, kes jäävad. Mischief Bay, 2. raamat. Сьюзен Мэллери
Jasmine hakkab vist oksele,“ karjus Kennedy ülemiselt korruselt. Makayla ja Kenzie panid jooksu. Gabby haaras jooksu pealt paberkäterätid. Trepi poole joostes mõtles ta, kas oleks palju loota, et Boomer jõuab enne kohale ja klaarib selle ära. Koer klaaris alati kõik segadused.
Kella viieks oli majapidamine õhkõrnas üleminekus kaosest rahusse. Vähemalt nii veenis end Gabby. Õhtusöök oli ahjus, Makayla pakkis nädalavahetuseks asju ja kaksikud olid mängutoas ning püüdsid otsustada, mida õhtul Ceceliaga teha.
„Mängime täiskasvanuid,“ teatas Kennedy kindlalt, väike roheline kübar peas. „Ja Legodega.“
„Legodega kindlasti,“ nõustus Kenzie. Tema kübar peaaegu koosneski sulgedest ja pitsist. Mõlemad olid nii armsad. Kangekaelsed, aga armsad.
Gabby leidis, et õhtu lapsehoidjaga laabus alati paremini, kui kõigil olid õiged ootused. Seetõttu jättis ta alati nii lastele kui hoidjale midagi söögipoolist. Samuti kandis ta hoolt, et mänguasjad, raamatud ja filmid oleksid juba eelnevalt välja valitud.
Mänguasjad valiti välja ja pandi viieaastastele kohase suurusega lauale. Nende kõrval oli kolm raamatut, mida Cecelia neile enne magamajäämist ette loeb, ning mitu DVD-d. Seedehäirest taastunud Jasmine patseeris sisse. Ta läks Gabby juurde ja näugus naiselikult, millega andis mõista, et tema kassimaailmas on kõik hästi. Boomer tuli samuti, nina vastu vaipa, otsides söögipalasid ja jumal teab mida veel.
Kaksikud kallistasid loomi. Gabby kasutas hetke, et toast lahkuda. Tal tuli veel käia duši all – sest hommikul polnud tal selleks aega jäänud – ning juustega midagi ette võtta.
Ta oli katsetanud mõnda aega blonde juukseid, kuid kolme lapse kõrvalt oli raske käia väljakasvanud juuri värvimas. Peagi läheb ta tagasi tööle. Kui tal pole selleks aega nüüd, siis hiljem hoopiski mitte. Ja seega oli ta viimase aasta jooksul läinud pikkamööda tagasi oma loomuliku värvi juurde, mis oli natuke nagu pruunikas, natuke nagu punakas. Ta mõtles lasta töölemineku tähistamiseks triibud teha, aga üksnes siis, kui juuksur kinnitab, et neid pole vaja värskendada sagedamini kui kaks korda aastas.
Tal õnnestus käia duši all, ilma et teda oleks hüütud või oleks tekkinud vajadus lahendada mõni väiksemat sorti kriis. Kui ta duši alt tuli, olid kaksikud, Boomer ja Jasmine kolinud vannituppa, kus lamasid põrandal maas ja vaatasid, kuidas ta käterätti õngitses.
Kenzie ja Kennedy, kübarad viltu peas, hoidsid Boomeri kõrvu väikestes pihkudes ja silitasid koerale toetudes ta siidist karva. Jasmine vaatas kraanikausi juures matil lamades kõike pealt, just nagu tema oleks siin peremees. Ja nii see ilmselt oligi. Jasmine’ile meeldis olukordi kontrollida.
„Mis sa selga paned?“ küsis Kenzie. „Sa teed end ilusaks.“
„Tänan. Selles ma veel kahtlen.“
„Kleit,“ teatas Kennedy. „Ja kontsad.“
Sest kaksikutele meeldis täiskasvanuid mängides kontsakingi kanda.
„Ja huulepulk,“ lisas Kenzie.
Gabby pani aluspesu selga ja läks suurde garderoobi, mida ta Andrew’ga jagas. Kui Andrew pool oli korras ja kõik riided tüüpide ja värvide järgi organiseeritud, siis tema poolel ei valitsenud nii suur kord. Mõned asjad olid riidepuude all põrandal maas. Ta ei osanudki öelda, kas see oli nii mõeldud või oli Jasmine need maha tõmmanud, ja praegu polnud õige hetk seda uurida.
Sisseehitatud kummut ja topeltstanged oleksid asja parandanud, aga millegipärast ei jõudnud ta selleni. Vähemalt oma poolel mitte. Andrew’ sahtlid olid piinlikus korras. Sokid olid sorteeritud värvide järgi, trennisärgid ja alussärgid eraldi. Miks see küll nii oli? Tema pani ju riided pärast pesemist ära. Nii et ta hoolitses Andrew’ asjade korrasoleku eest, kuid lasi enda poolel valitseda kontrollitud kaosel.
Aga praegu polnud nende põhjuste üle arutlemiseks õige aeg, mõtles ta oma stangelt talutavalt puhast ja pisut peenemat musta kleiti otsides. Ta leidis selle taganurgast karvase roosa hommikumantli kõrvalt, mis talle üldse ei meeldinud.
Põlvini kleit oli pikkade varrukatega ja rinnaosa topeltkangast. Ta polnud seda mõnda aega kandnud, aga see tundus küllalt puhas. Kui jätta välja hommikumantli karvad, mille saab rulliga eemaldada. Hoopis tõsisem küsimus oli aga see, kas kleit talle ka selga läheb.
Kuskil peaks olema Spanx-kombinee, aga enne, kui taluda selle kandmisega kaasnevat alandust, tahtis ta näha, kas see kleit tuleks üldse kõne alla. Ta tõmbas kleidi küljeluku lahti ja ajas selle üle pea.
Varrukad tundusid kitsad ja kangas kiskus rindade kohalt. Ta sikutas ja tiris ja vedas, kuni sai kleidi selga. Kuid juba enne, kui ta jõudis luku kinni tõmmata, oli tal selge, et asi pole nii lihtne.
Kleit nägi ta seljas välja kohutav. See tõi esile täidlase piha ja rasvarulli selle kohal. Luku juures oli kümnesentimeetrine vahe ja polnud lootustki, et see võiks kinni minna. Siin ei aita isegi Spanx.
Kui palju ta siis õieti kaalub? Ta polnud juba ligemale aasta aega kaalule astunud. Pärast tüdrukute sündi olid mõned kilod peale jäänud, aga praegune olukord oli ootamatu. Ega ta siis ometigi olnud veel kaalus juurde võtnud?
Mõeldes küpsisele, mille ta reeglina pärast hommikusööki endale lubas, ja šokolaadivarule öökapisahtlis, otsustas ta mitte teemast kõrvale kalduda. Andrew on iga hetk kodus. Cecelia on kohe kohal, Makaylat tabab enne ema juurde minekut kriis ja kaksikud on vait ja saavad ise endaga hakkama kõigest kakskümmend minutit korraga. Aeg hakkab kohe otsa saama.
Ta võttis kleidi seljast ja viskas põrandale ning haaras mustad püksid, mis ikka hädast välja aitasid. Püksid olid värvlist välja veninud ja tuleks välja vahetada, aga see kõik pole praegu oluline. Need lähevad jalga.
Ta pani püksid jalga ja otsis sinna juurde midagi, mis oleks asjalik ja samas pidulik. Ta leidis musta jaki, mis aitas alati hädast välja, aga sellel oli rinnal plekk. Ta lappas riidepuid, püüdes mõelda, mida tal veel on, mis pole liiga väike, liiga kulunud või liiga inetu. Ta kõri nööris paanika. Ta peas tiksus kohutava kiiruga kell ja sellele lisandus õudutekitav arusaam, et ta oli mingil hetkel paksuks läinud.
Ta märkas ülemise stange tagumises otsas punast varrukat. Ta tõmbas pluusi riidepuult ja hingas kergendatult. Okei, värv pole just parim, aga siidpluus on avar ja istub. Kangas oli pisut läbipaistev ning sellesse oli põimitud kuldne niit, mis talle eriti ei meeldinud. Tal polnud aimugi, miks ta oli selle üldse ostnud. Aga ta oli ikkagi tänulik, et tal on vähemalt midagi selga panna.
Ta pani selga lihtsa musta alussärgi, haaras punase pluusi ja läks kiiruga tagasi vannituppa. Kaksikud lamasid Boomeri vastas. Jasmine’i polnud näha. See polnud mingi üllatus – kassil oli suurepärane enesealalhoiuinstinkt. Ta tundus tajuvat väga hästi, millal majas on tulemas mingi kriis, ning kadus enne, kui see jõudis vallanduda.
Meik, mõtles Gabby kuumi rulle sisse lülitades paaniliselt. Juuksed lokkida, meikida, õhtusöök, Makayla, Cecelia, loomadele süüa, kaksikutega rääkida ja uksest välja. Ta veenis end, et see on võimalik. Ebatõenäoline, aga võimalik.
Ta viskas punase pluusi vanniservale. Kennedy kirtsutas nina.
„Emme, sa ütlesid ju, et paned kleidi.“
„Ei, seda ütlesid sina. Minule meeldivad püksid.“
„Sa oled ikkagi ilus,“ kiitis Kenzie lojaalselt.
„Tänan, kallis.“
„Issile meeldib, kui sa kannad kleiti.“ Kennedy ilme oli kangekaelne. „Ja kontsi.“
„Ma panengi kontsakingad.“ Mitte eriti kõrged, mõtles Gabby, tundes juba, kuidas varbad protestivad.
„Gabby, kus mu valged püksid on?“ küsis vannitoa uksel seisev Makayla. „Panin need hommikul pessu.“
Gabby haaras kammi. Ta eraldas salgu ja keeras rulli juustesse. „Reedeti ei pese ma valget pesu. Valget pesu pesen esmaspäeviti ja neljapäeviti.“