Tormi kütkeis. Pikselöögi triloogia 1. raamat. Барбара Фритти
oleks keegi teda jälginud.
Ragin tema selja taga põõsastes pani ta kiirelt pead pöörama ja märgates enda taga tantsivaid varje, jättis ta süda löögi vahele.
Hetke pärast nägi ta kahte pesukaru metsa vudimas ja hingas kergendatult. Loomad otsisid lihtsalt kindlat varjupaika tormi eest. Kõik oli hästi.
Kümneminutiline kiire sörkjooks pani ta hingeldama ja tema südame ärevalt pekslema, kui ta läbis pargi mägise osa ning jõudis viimaks raja lõpus olevale lagendikule. Tiheda võsa ja puude asemel avanes talle siit vaade Atlandi ookeani mäslevatele lainetele. Aga see ei olnud meri, mis pani kõhedusejuti mööda tema selgroogu jooksma, vaid need olid kõrged, justkui tornidena kõrguvad pilved, mida meteoroloogid nimetasid cumulonimbus ehk rünksajupilvedeks. Neid pilvi seostati äikesetormide ja müristamise ja atmosfäärilise ebastabiilsusega. Alicia tundis end tormise taeva ees ühteaegu hirmunud ja võlutuna.
Ta võttis välja peegelkaamera. Kuigi viimasel ajal kasutas ta juba rohkem digifotoaparaati, ei olnud see siiski võrreldav tormi jäädvustamisega filmilindile.
Kui äike üle ookeani raksatas, klõpsis Alicia mõned kiired järjestikused kaadrid. Ta võttis kellalt aega, lugedes viisteist sekundit, enne kui kostis müristamist. See tähendas, et äike oli pisut enam kui nelja kilomeetri kaugusel.
Kaheksa sekundi pärast lõhestas välk pilved kaheks, sakilised välgunooled suundusid ranna poole. Torm liikus kiiresti edasi – nüüd oli äikese kese vaid kilomeetri kaugusel.
Alicial oli tunne, et ta teab, kuhu pikne järgmisena lööb.
Sööstes mööda kõrvalteed allapoole, suundus ta vana, dekoratiivsete kuldribidega karusselli poole, mis pidi piksevardana toimides enam kui kindlalt äikest ligi meelitama.
Kui ta läbi tiheda võsa liikus, tihenes vihmasadu, aga ta ei aeglustanud käiku. Ta pühkis piisad näolt ja rühkis edasi.
Kui välk tema ees avaneva vaate heledaks lahvatas, tõstis ta kaamera ja klõpsis veel kaks võtet, enne kui jätkas teed allapoole. Karussell oli nüüd otse tema ees.
Müristamine oli nii vali, et lõi ta peaaegu jalust.
Alicia seisatas äkitselt, kui järjekordne sakiline välgunool karusselli tabas, lüües kogu ümbruse valgeks. Silmipimestavas helenduses nägi ta meest ja naist omavahel rüselemas.
Mees tõstis käe, tema sõrmede vahel helkis midagi metalset. Oli see nuga?
Naine karjatas.
Alicia astus sammu lähemale, aga maailm tõmbus jälle pimedaks. Ta püüdis kätte saada telefoni, et kasutada selle taskulampi – siis ta näeks, kuhu minna.
Kõlas järjekordne müristamine.
Ja sähvatas järjekordne äike.
Alicia nägi veel tantsivaid varje. Siis kuulis ta pikka, luust ja lihast läbi käivat karjatust. See kostis nüüd lähemalt. Talle tundus, et naine jookseb tema poole.
Ta peab teda aitama. Alicia liikus mööda teed edasi, komistas kivide otsa, aga jälle lahvatas välk. Puu tema kõrval raksatas pikselöögist. Suur raske oks langes läbi õhu ja lõi ta jalust. Alicia kukkus õnnetult ja maandus peaga vastu kivi, nii et valuhoog silme eest mustaks võttis.
Ta võitles, püüdes meelemärkusele jääda, teades, et peab põgenema kaugemale tema ümber pragisevatest leekidest.
Kus, kurat, oli see vihm nüüd?
Sadas ikka veel, aga mitte piisavalt, et tuld kustutada.
Alicia ajas end jalule, tehes endale põlevate okste vahel raevukalt teed.
Viimaks avanesid taevaluugid ja vihm langes pahisedes alla, kustutades leegid ja võimaldades nende piiramisrõngast vabaneda.
Ta sikutas oksa alt välja oma seljakoti ja astus rada mööda allapoole.
Kasutades jälle taskulambi abi, liikus ta karusselli juurde, tundes iga sammuga, kuidas pinge temas kasvab, aga seal ei olnud enam kedagi. Ei meest ega naist, ei nuga ega rüselust. Mis oli üldse juhtunud? Kuhu nad olid kadunud?
Alicia vaatas imestusega ringi. Sellest oli ju möödas vaid mõni minut, kui ta oli neid näinud – oli ju? Või oli ta kaotanud teadvuse, kui oks ta jalust lõi?
Seda ta ei uskunud, aga ta tundis end uimasena ja pea valutas.
Hoolimata ebakindlast tundest, ei suutnud ta vabaneda kujutluspildist, millel pikk mees kõrgus lühema naise kohal. Ta võis kõrvus ikka veel kuulda naise hirmukarjatust.
Alicia pööras aeglaselt ümber, nägemata varjulises ümbruses midagi, mis oleks olukorda selgitanud. Siis aga tabas tema pilk midagi maas lebamas. Ta kükitas ja võttis üles läikiva, ristkülikukujulise sõjaväelase identifitseerimismärgi.
Tema kõhus tõmbus õõnsaks. Tal oli kodus ehtekarbis täpselt samasugune märk – märk, mis oli kuulunud ta isale.
Aga sellel siin tema käes ei olnud tema isa nimi – see kuulus naisele nimega Liliana Valdez, kes teenis Ameerika Ühendriikide mereväes ja oli katoliiklane ja kelle veregrupp oli 0 positiivne. Sünnikuupäevast järeldus, et naine oli kahekümne kaheksa aastane.
Nimi ei öelnud Aliciale midagi, kuid ta tundis miskipärast kummalist sidet naisega, kes oli märgi kaotanud. Kas see oli olnud sama naine, keda ta oli näinud oma elu eest võitlemas? Kas too oli kandnud sõjaväevormi?
Ta ei mäletanud. Tal oli tunne, et naisel oli olnud seljas pikk tume mantel, aga midagi täpsemat ta öelda ei osanud. Võib-olla oli ta suutnud naise mõnele fotole jäädvustada? See mõte sundis teda end jalule ajama.
Ta pidi koju kiirustama ja pildid ära ilmutama. Alicia kõndis tempokalt tagasi parklasse, peatudes vaid selleks, et teha veel mõned pildid äikesest, mis nüüd möllas juba Miami silueti kohal.
Siis istus ta autosse ja sõitis kiiruga edasi tammi poole, lootes, et ta ei olnud oodanud liiga kaua selle ületamisega ja et torm ei olnud veel jõudnud teed läbipääsmatuks muuta.
Kui ta sillani jõudis, loksus vesi juba üle kaitsepiirde, aga ta jõudis Miamisse tagasi ilma vahejuhtumiteta. Ta tundis kergendust, et oli linna tagasi jõudnud, aga valu tema meelekohas meenutas, mida ta oli karusselli juures pealt näinud. Kes olid olnud need inimesed? Kas oli juhtunud midagi kohutavat? Kas ta oli olnud tunnistaja... millele siis õieti?
Alicia pilk langes identifitseerimismärgile auto laekas – nimele Liliana Valdez. Ta pidi Liliana üles leidma, talle mitte ainult märgi tagastama, vaid teadma, et temaga oli kõik korras, et ta on ikka veel elus.
Alicia elas Wynwoodi kunstnike linnajaos – piirkonnas, mis jäi Miami kesklinnast põhja poole ja oli tuntud oma kunstigaleriide, butiikide ja võluvate kohvikutega. Ta elas kahekorruselise maja teisel korrusel, maja alumisel korrusel asus kunstigalerii, kuhu olid välja pandud tema tormifotod.
Petermani kunstigalerii omanik Eileen Peterman oli korteri talle aasta tagasi üürile andnud ja Alicia oli rõõmustanud võimaluse üle elada nii lähedal galeriile ja piirkonnale, kus elas nii palju kunstnikke ja disainereid. Ta oli end alati tundnud mugavamalt loomeinimeste seas, kes mõtlesid kastist väljapoole ja suutsid leida omamoodi lahendusi ning kes julgesid oma emotsioone välja elada, olgu siis skulptuuri või maali või fotode vormis. Ta ei olnud kunagi suutnud usaldada kedagi, kes oma tundeid vaka all hoidis. Sest see pani ta mõtlema, mida nad veel varjata võisid.
Sisenenud oma korterisse, pani Alicia seljakoti põrandale, asetas võtmed ja leitud ametimärgi abilauale, võttis seljast märja vihmamantli ja riputas selle ukse kõrvale nagisse. Ta lükkas saapad jalast ja läks vannituppa rätikut võtma.
Kui ta oli näo ära kuivatanud, tõmbas ta märgadest juustest juustekummi ja tuulutas fööniga oma lainjaid tumepruune niiskusest ja tuulest sasitud juukseid. Need olid pikad ja paksud ning ulatusid abaluude alla ja ta nägi pidevalt vaeva, et taltsutada jonnakaid lokke, mis olid nüüd tuule ja vihmaga veelgi enam pusasse tõmbunud.
Kui