Tormi kütkeis. Pikselöögi triloogia 1. raamat. Барбара Фритти
täna ei olnud see päev. Selle vähese meigi, mis ta oli täna näole kandnud, oli vihm maha pesnud ja peas tuikav valu oli tekitanud silme ümber väsinud jooned.
Ta pani fööni käest, võttis ravimikapist kaks tabletti ibuprofeeni ja kinnitas endale, et tunneb end poole tunni pärast juba tunduvalt paremini. Siis läks ta elutuppa.
Ta võttis Liliana ametimärgi ja läks sellega köögilaua taha. Avanud sülearvuti, tippis ta otsingusse Liliana nime, vanuse ja sünnikuupäeva. Perekonnanimi Valdez on tuhandete Kuuba ja Puerto Rico immigrantide elukohana tuntud Miamis kindlasti väga levinud, seepärast teadis ta juba ette, et teda ootab ees keeruline ja pikk otsing.
Üllataval kombel ei olnud see ei ühte ega teist.
Juba esimesel leheküljel hakkas talle silma artikli pealkiri: „Sõjaväekohtu advokaat jäi Miamis teadmata kadunuks“.
Artiklit lugedes avastas ta, et Liliana Valdez, mereväeleitnant ja kõrgema sõjaväekohtu advokaat oli jäänud kadunuks, kui tuli juuli lõpus õe laulatusele. Teda oli viimati nähtud Paladari, Little Havanas asuva populaarse Kuuba restorani juures asuval parkimisplatsil. Sealt oli leitud tema auto, kuid mingeid vägivallamärke ega vihjeid tema asukoha kohta ei olnud avastatud.
Alicia ohkas, toetus vastu diivani seljatuge ning vaatas välja, kus vihm nüüd vihaselt vastu aknaid peksis ja neid mööda alla nirises.
Liliana Valdez oli kadunud kaks kuud tagasi ja pärast seda ei olnud mitte keegi teda näinud.
Alicia võttis ametimärgi uuesti kätte, see oli ikka veel pisut niiske ja mullane, ning silitas sõrmega Liliana nime, tundes sedasama kummalist sidet, mida ta oli ka varem tundnud.
Tal oli vihje kadunud naise kohta. Ta pidi selle politseisse viima.
Ta oli jõudnud juba püsti hüpata, kui ta peatus ja mõtles, et tegelikult võib tal olla vihjeid isegi rohkem kui üks. Ta tõi fotoaparaadi ja viis selle magamistoaga külgnevasse garderoobi, mille ta oli isiklikuks pimikuks ümber teinud.
Kui pildid olid ilmutatud, hakkas Alicia entusiasm kahjuks raugema.
Paari, keda ta oli karusselli juures näinud, ei olnud näha ühelgi võttel. Välguvõtted olid küll imelised, aga need olid nii heledad, nii lähedalt pildistatud, et oli pea võimatu näha midagi valgusest kaugemale, kindlasti ei olnud seal võimalik näha ühtki konkreetset inimest, mis tähendas, et tal ei olnud rohkem vihjeid peale ametimärgi. Siiski oli see midagi. Loodetavasti oli sellest küllalt, et kadunud naist leida.
KAKS
Kell oli üheksa läbi, kui Alicia istus kõvale toolile Miami-Dade’i politseijaoskonna kriminaaluurimise üksuses uurija Ron Kellermani laua taga. Uurija oli keskealine, kiilanev mees, kelle vöökoha ümber oli paari lisakilo moodustatud polster. Mees oli ootamatult jaoskonda kutsutud, mistõttu ta oli pidanud jätma katki oma reedeõhtused plaanid ja tegelema juba viimase tund aega sellega, et esitada Aliciale kaks kuni kolm korda järjest ühtesid ja samu küsimusi. Alicia oli hakanud end tundma pigem kahtlusaluse kui tunnistajana.
„Ma tahan teada, kas ma olen teist õigesti aru saanud,“ ütles mees. „Te olite fotografeerimas tormi, kui nägite karusselli juures kahe inimese rüselust. Siis lõi äike teie kõrvale puusse ja raske oks paiskas teid maha. Selle ajaga jõudis paar kaduda. Kas ma sain õieti aru?“
Alicia ohkas. „Jah, jah ja jah. Kui mitu korda te mulle neidsamu küsimusi esitate?“
„Nii mitu korda, kui läheb vaja, et kõik üksikasjad oleksid selged.“ Mees vaatas teda teraval pilgul. „Kuidas teie peaga on?“
„Mul ei ole viga midagi. Ma tahan lihtsalt Lilianat aidata.“
Mehe kulmud tõmbusid kipra, kui ta vaatas naist kahtleval pilgul. „Te ütlete tema nime nii, nagu tunneksite teda.“
Mingil kummalisel põhjusel tunduski Aliciale, nagu ta tunneks Lilianat, aga ta ei kavatsenud hakata seda kentsakat tunnet tollele küünilisele ja kahtlustavale politseinikule selgitama. „Ei, ma ei ole temast enne tänast päeva midagi kuulnud. Kui ma pargist tagasi jõudsin, otsisin internetist tema nime. Kui avastasin, et tegemist on kadunud isikuga, arvasin, et olen leidnud olulise vihje tema kadumise kohta.“
„Te ütlesite, et olite pargis kella viie ja kuue vahel. Praegu on kell üheksa. Miks teil siiajõudmine nii kaua aega võttis?“
„Ma tahtsin kõigepealt ilmutada ära aparaadis olnud filmi, et näha, kas see rüselus oli peale jäänud. Kahjuks ei olnud.“
„Kas te võtsite fotod kaasa?“
„Ei. Neil ei olnud midagi näha, seepärast ma ei arvanud, et need oleksid olulised.“
Mees heitis pilgu paberile, millele ta oli vestluse käigus märkmeid teinud. „Mehel oli kapuuts peas ja naisel oli seljas pikk tume mantel. Kas nii?“
„Ma arvan küll.“ Alicia kortsutas murelikult kulmu, soovides, et suudaks anda parema kirjelduse.
„Kas te saite aimu nende pikkusest, kaalust, juustevärvist?“
„Mees oli naisest vähemalt viisteist sentimeetrit pikem. See oli kõik, mida ma nägin.“
„Kas nad rääkisid midagi omavahel?“
„Mina ei kuulnud küll midagi.“
„Kas nemad teid nägid?“
Naine kõhkles, üllatudes uuest küsimusest. „Ma ei usu, et nägid.“ Vastusele järgnes mure. Kas nad olid teda näinud? Ta tõesti ei teadnud, mis oli toimunud nende mõne minuti jooksul pärast seda, kui oks oli ta maha paisanud. „Kas teil on kahtlusaluseid? Kas te saate mulle öelda, kuidas on uurimine seni edenenud?“
„Mul on kahju, kuid ma ei saa teile käimasoleva uurimise üksikasju avaldada. Tänan, et te kohale tulite! Me jätkame siit ise.“
Naine kortsutas kulmu, ta oli lootnud saada rohkem infot, kui politseinik oli valmis talle andma. „Kas te arvate, et see ametimärk võib teid edasi aidata?“
„Ma loodan. See on esimene vihje, mille me oleme kahe kuu jooksul saanud. Me saadame otsingurühma parki niipea kui võimalik.“ Mees tõusis. „Kas te olete rääkinud veel kellelegi sellest märgist või pargis nähtud juhtumist?“
„Ei,“ vastas naine ja tõusis samuti.
„Mitte kellelegi Chronicle’i juurest?“
„Ei. Miks te küsite?“
„Ma tahaksin välja anda pressiteate, nii et teie nimi välja jääb – teie enda turvalisuse huvides.“
Nende sõnade peale jooksis üle naise selja külmavärin. „Kas mind ähvardab oht?“
„Ma ei usu seda, aga me ei tea, kellega meil on tegemist ja üks naine juba on kadunud.“ Mees ulatas talle oma visiitkaardi. „Helistage mulle, kui teile meenub veel midagi või kui teil tekib mingeid muresid.“
„Tänan! Ausalt öeldes ajate te mulle natuke hirmu peale.“
„Parem karta kui kahetseda, nagu ma alati oma tütardele öelda tavatsen.“
Sedasama oli ka Alicia ema alati temale öelnud, aga ta ei olnud teda kunagi kuulanud. Nagu tema isagi, oli ka Alicial olnud kalduvus pigem oma elu täiega elada kui seda elu kaitsta. Vahest oli aeg seda harjumust muuta...
Viibida keset ööd alles poolelioleva maja kuueteistkümnendal korrusel, eriti kui sellel puuduvad seinad ja aknad, mis oleksid võinud pakkuda kaitset Miami kesklinnas märatseva tormi, tugeva tuule ja vihma eest, oli kahtlemata ohtlik, kuid Michael Cordero väljus liftist majas, millest pidi ühel päeval saama Barkley keskuse kontorihoone, isegi mõtlemata kõikvõimalikele riskidele.
Kuna mees oli Janseni kinnisvaraarenduse projektijuht, oli ta harjunud liikuma kõikvõimalikes ehitusjärkudes olevates kõrghoonetes ja paljud neist tõusid pea pilvedesse. Tema vanaisa William Jansen oli rajanud selle kinnisvarafirma,