Miljon väikest asja. Mischief Bay, 3. raamat. Сьюзен Мэллери

Miljon väikest asja. Mischief Bay, 3. raamat - Сьюзен Мэллери


Скачать книгу

      Originaali tiitel:

      Susan Mallery

      A Million Little Things

      2017

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Jana Kuremägi

      Korrektor Mari Mets

      © 2017 by Susan Mallery, Inc.

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11333

      ISBN (PDF) 978-9949-84-406-7

      ISBN (ePub) 978-9949-84-815-7

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      ESIMENE PEATÜKK

      „MINU nimi on Zoe Saldivar ja ma sain äsja hakkama selle nõmedusega, et käisin vana peikaga voodis.”

      Seda öeldes tõmbas Zoe ettevaatlikult laest rippuva ärklitoaluugi köit. Mehhanism oli üsna jäik ja võib kinni kiiluda, nii et luuki ei saagi enam lahti. Vähemalt nii ütles talle ehitusinspektor, kes oli enne seda, kui ta maja ära ostis, siin käinud.

      „Kuigi ma ei taha sellega öelda, et seks oli nõme,” jätkas ta. „Seks oli normaalne. Tahaksin öelda, et olin purjus, aga ei olnud. Ma teadsin, et seda ei tohiks teha. Ja ma tean, et ma poleks tohtinud seda teha, aga ma olin nõrk. Nii, olen selle nüüd välja öelnud. Sain hakkama sellega, et läksin nõrkusehetkel vana peikaga voodisse.”

      Treppredel laskus pikkamööda väiksesse esikusse. Zoe toetas jala esimesele astmele ja vaatas siis oma suure ruuge kassi Masoni poole.

      „Ja sina ei ütle sõnagi?” küsis ta. „Sul pole mulle siis mingit nõu anda?”

      Mason pilgutas silmi.

      „Kas see peab tähendama, et sul pole kõige selle vastu vähimatki huvi või et sa eelistad oma arvamust mitte öelda?”

      Mason haigutas.

      „Ei oskagi kohe öelda, mis on halvem,” tunnistas Zoe, „kas nõme seks või see, et sina oled ainus, kellega ma sellest räägin.”

      Ta ronis mööda kitsast ja logisevat treppi üllatavalt avarale ärklikorrusele. Siiani polnud ta sinna suurt midagi viinud – peamiselt seetõttu, et sellest trepist oli suurte või raskete asjade ülesvinnamine peaaegu võimatu. Aga ta oli leidnud koha oma kohvritele ja uuele pühadelippude kollektsioonile, mille oli ostnud hiljuti rannas korraldatud käsitöölaadalt. Emale oli ikka meeldinud kõiki pühi ja tähtpäevi tähistada. Nüüd, kus Zoel oli oma maja, tahtis ta seda traditsiooni jätkata.

      Ta süütas tule ja eiras kõhedust, mis loomuldasa kaasnes pööningutel olemisega. See pööning oli avatud ning siin puudus kopitushais. Aga tegu oli ikkagi pööninguga.

      Ta vedas pisut üle meetri pika lipuvarda luugi juurde ja läks siis tooma „kevadelippu”, mille kavatses heisata. Ta imetles eredates toonides lilli kujutavat lippu.

      „Just see, mis vaja.”

      Midagi kriuksatas.

      Ringi keerates nägi ta Masonit trepist üles tulemas.

      „Ei!”

      See veel puudub, et kass kaob mitmeks tunniks mõnda tolmusesse nurka, kust teda tuleb välja meelitada.

      Mason saatis talle oma roheliste silmadega ilmsüütu pilgu ja hüppas pööningule.

      Mason oli suur, kaalus kaheksa kilo kanti, millest osa moodustasid lihased, osa kaalu oli aga tingitud maiustamisest. Igatahes läks nii, et Masoni hüppamise peale põrkas ka trepp maast lahti, tõusis uskumatu kiirusega üles ja luuk vajus kinni niisuguse mütsatusega, et kogu maja värises. Sellele järgnes vaikus.

      Zoe ja Mason vahtisid teineteisele otsa, siis aga läks kass, saba püsti, pööningut avastama. Just nagu kõik oleks parimas korras. Aga Zoe teadis, et ei ole.

      Ärge lööge pööninguluuki pauguga kinni. Luuk on aegade jooksul paisunud, see tuleb välja vahetada. Kui lasete selle pauguga kinni langeda, kiilub see kinni.

      Zoele meenusid inspektori sõnad. Ta oli hoiatust küll kuulnud, kuid polnud mitte midagi ette võtnud. Tema mõtted olid keerelnud seinte värvimise ja uute kardinate ümber. No kes siis pöörab tähelepanu pööninguluugile? Selline asi ei ole ju üldse oluline.

      Nüüd aga oli. Ja kuidas veel.

      Lipp kukkus ta käest maha. Ta läks luugi juurde ja surus seda. Ei midagi. Ta surus kõvemini, aga ikka ei midagi.

      Mehaanika polnud just tema tugevaim külg. Ta sai hakkama pirni vahetamisega ning oskas anda arvutile korralduse uuendusi teha, aga kõik sellest keerulisemad asjad käisid üle tema mõistuse. Ta sai põhimõtteliselt aru, mis moodi pööningutrepp toimib. Kokkukäiv trepp vajus lahti. Ja kui seda vaja ei ole, saab selle uuesti kokku lükata ning luugi kenasti sulgeda.

      Aga kuidas panna seda sündima ise pööningul olles? Kui seista luugile ja see avaneb, kukub ta ju ülevalt alla. Ja see ei lõpeks sugugi hästi.

      Ta põlvitas luugi ette ja surus kätega kogu jõust trepimehhanismile. Ei mingit tolku. Ta oli lõksus.

      Ta istus põrandale maha ja üritas mõelda, mida teha. Appikarjumisest poleks mingit abi. Kodus pole mitte kedagi – peamiselt sellepärast, et ta elas üksi. Tal olid muidugi sõbrad, aga nood hakkaksid tema pärast muretsema alles mitme päeva möödudes. Sama lugu isaga. Telefon oli all majas ja ka naabritele oleks keeruline endast märku anda, sest pööningul polnud ühtki akent.

      Ta neelatas, rahustades end mõttega, et siin ei lähe väga kuumaks. Tal polnud midagi viga ja ta sai hingata. Kõik on korras. Miski liigutas nurgas. Võpatades surus ta käe pekslevale südamele. Mason ilmus nähtavale. Kas talle tundus nii või uuris Mason teda tõesti kiskjaliku pilguga?

      „Sa ei söö mu maksa ära,” teatas ta kassile.

      Kass naeratas.

      Zoe sundis end jalule tõusma. Igale probleemile on lahendus. Ta leiab lahenduse. Kui midagi muud üle ei jää, tuleb viskuda luugile lootuses, et ta elab kukkumise üle. Ikka parem kui üksinda siin üleval aeglast ja valulikku surma surra.

      Ta üritas pööningul ringi käies positiivselt mõelda. Kõik saab korda. Pärast võib selle üle naerda. Aga ta aju tuli välja igasuguste kohutavate lugudega inimestest, kes leiti alles siis, kui nad olid juba mumifitseerunud. Sest mitte keegi ei pannud nende kadumist tähele.

      Ja nii võib minna ka temaga, mõtles ta seda mõistes õudusega. Ta elas üksi. Ta töötas kodus. Ta parima sõbranna kogu maailm oli ta pooleteiseaastane poeg ning ta helistas harva. Võib väga hästi juhtuda, et ta jääb ilma maksast ja mumifitseerub. Looduslootunnis oli ta selliseid pilte näinud. Mumifitseerumine ei kaunistanud kedagi.

      Kakskümmend minutit hiljem oli ta korjanud kokku oma kohvrid, lipuvarda, kaks vana kopitanud tekki ja üllataval kombel ka metallreha. Kaks viimast asja olid jäänud siia maja eelmistest omanikest. Kui James Bondil õnnestub tappa vaenlane sulepeaga, siis õnnestub ka temal McGyverit mängida ja pööningult pääseda. Ta pani lipuvarda


Скачать книгу