Miljon väikest asja. Mischief Bay, 3. raamat. Сьюзен Мэллери
surus rehaga luugile nii kõvasti, kui jõudis. Luuk liikus pisut, kuid plõksatas uuesti kinni. Ta puhkas hetke, surus uuesti, võttes seekord appi ka keharaskuse. Ta tundis, et luuk annab pisut järele, siis veel pool tolli, siis veel pisut. Tal õnnestus pista lipuvarras avausse, et luuk uuesti kinni ei vajuks.
Ta raputas end sirgu ajades käsi. Kui ta peaks siit välja pääsema, tuleb Masoniga maha pidada üks tõsine jutuajamine. Ja hakata vast ka trenni tegema. Ja leida rohkem sõpru. Ja selline aparaat nagu vanainimestel, millega saab häda korral abi kutsuda.
Kui käed enam väga ei värisenud, asus ta uuesti tööle. Nüüd õnnestus tal luuk nii palju lahti saada, et pista pilu vahele väike kohver. Luuk surus plastile mõlgi sisse, kuid lasi ava suuremaks teha.
Kui ta oli vandudes käiku lasknud veel kaks kohvrit, vajus luuk avatud asendisse ja trepp vajus sujuvalt alla. Mason marssis temast mööda alumisele korrusele ja vaatas üles, just nagu küsides, mida see Zoe seal passib.
„Meil tuleb sinu suhtumise teemal maha pidada üks väga tõsine jutuajamine,” porises Zoe samuti trepist alla minnes. „Ja täna õhtul tuleb avada veinipudel.”
NELI päeva pärast pööninguintsidenti – nagu Zoe sellest mõtles – astus ta läbi Teeoaasi nime kandvast kohvikust, et osta sõbranna Jenile külla minnes mõned lusikakoogid. Üks kodus töötamise eeliseid oli see, et ta määras ise, millal teeb tööd, millal mitte. Mitte kellelegi ei läinud korda, kui tal tuli tahtmine töötada kell kaks öösel. Loomulikult oli puuduseks see, et mitte keegi ei tea, kui tema pööningul mumifitseerub.
Kuigi ta rahustas end ikka ja jälle, et oli sealt pääsenud ja tal pole midagi viga, ei vabanenud ta tundest, et oli surmale silma vaadanud. Aga võib-olla polnud ta rahutusel mingit pistmist pööningu ja surmale silma vaatamisega. Võib-olla oli asi rohkem selles, et ta tundis end nii kohutavalt teistest eraldatuna.
Kõik ta kolleegid olid kas kolinud koos firma peakorteriga San Josesse või leidnud teise töö. Ta isa oli väga tore inimene ja elas samuti siinkandis, aga ta oli ikkagi isa. Isaga ei lähe ju koos poodidesse. Pealegi töötas ta kodus ning tal polnud erilist põhjust sealt lahkuda. Viimastel kuudel oli ta kuidagi täiesti kaotanud arusaama sellest, mida tähendab oma elu elada.
Selles oli suur osa ka lahkuminekul Chadist, mõtles ta leti ees kooke valides. Kuigi see samm oli igati õige. Aga nüüd polnud tal oma eluga midagi peale hakata.
Ta valis tosin keefiri-, mustika- ja valge šokolaadi kooki ning sõitis sõbranna Jeni juurde.
Märtsikuine õhk oli jahe ja taevas selge. Vähem kui poole miili kaugusel asetsev Vaikne ookean reguleeris Mischief Bay kliimat ega lasknud temperatuuril liialt kõikuda. Isegi talvel ei langenud õhusoojus reeglina alla viieteistkümne kraadi, kuigi võis olla niiske.
Ta keeras tänavale, kus Jen elas, ning sõitis mööda ringikujulist sissesõiduteed maja ette. Suur ühekordne rantšostiilis maja laius avaral krundil. Maja ümber oli kõrghaljastus ja katus oli üsna uus. Võttes arvesse, kuidas kinnisvara hinnad kerkisid – eriti veel selles rajoonis –, oli Jenil ja ta mehel Kirkil kohutaval kombel vedanud.
Zoe kirtsutas nina, kuna selle vedamise hind oli olnud väga ränk. Ligemale kahe aasta eest oli Jeni isa ootamatult surnud. Jeni ema Pam oli andnud maja tütrele ja kolinud ise korterisse. Võis arvata, et kui Jen oleks saanud valida, oleks ta eelistanud jääda oma väiksesse korterisse, et vaid isa elus oleks. Zoe ise oli valmis andma kõik, et ema oleks veel elus.
„Kogu see pööninguvärk on mu täielikku masendusse viinud,” pomises ta autost väljudes. „Tuleb meeleolu muuta.”
Ta koputas vaikselt uksele. Kella kohale riputatud erekollane käsitsi tehtud silt teatas, et beebi magab.
Paar sekundit hiljem avas Jen Beldon ukse. „Zoe!” hüüatas ta üllatunult. „Kas ma ootasin sind?” oigas pähkelpruunide silmadega ilus brünett. „Täna on ju neljapäev. Anna andeks. Olen mina ikka üks lootusetu sõber. Astu sisse!”
Zoe kallistas Jeni ja ulatas talle karbi. „Mina toon kaasa lootusetud koogid, mida me kumbki ei tohiks süüa, nii et ka mina olen halb sõber.”
„Jumal tänatud. Viimasel ajal ma muud ei tahagi kui üksnes süsivesikuid. Ja mida rohkem, seda uhkem.”
Jen juhatas ta suurde avatud plaaniga kööki. Ta pani vee keema ning võtnud kapist teekannu, mõõtis sõela tee.
„Päevad lendavad uskumatult kiiresti,” kurtis ta. „Ma kaotan täiesti ajataju. Kogu aeg on nii palju teha.”
Jen kandis mustade joogapükste peal avarat T-särki. Jalas olid tal valged sokid, susse aga mitte. Ta silmaalused olid tumedad, just nagu poleks ta magada saanud, ja lapse kandmisel kehale kogunenud lisakilod polnud kuskile kadunud.
„Kirkil on nii palju tööd. Ma saan aru, et ta on tööga rahul, aga tema päevad on täiesti ettearvamatud. Ja tema paarimehest ma parem ei räägi.“
„Ajab su ikka veel närvi?” küsis Zoe kaastundlikult.
„Iga päev. Ta on läbi ja lõhki kauboi. Tema ei hooli reeglitest. Ma ei saa üldse aru, miks teda pole distsiplinaarkorras karistatud või lahti lastud.”
Kirk oli poole aasta eest jätnud Mischief Bay politseijaoskonna suhtelise turvalisuse ning asunud Los Angelese politseis uurijakohale. Tema paarimeheks oli Lucase-nimeline uljaspea. Jen elas pidevas hirmus, et Lucas tõmbab Kirki mõnda ohtlikku olukorda.
Zoe tõstis koogid taldrikule ja pani taldriku lauale. Ta tõi külmikust või ning tee jaoks piima.
Ta kiikas sõbranna poole. „Kas peaksin Jacki kohta küsima?”
Jeni silmad olid otsemat teed pisarais. Ta keeras pilgu kõrvale, siis uuesti Zoe poole. „Nagu ikka. Rõõmsameelne ja soe. Kui ta vaid...”
Kann hakkas vilistama. Jen tõstis selle tulelt ja valas keeva vee teekannu.
Zoe istus ohet maha surudes oma kohale. Jack oli armas poiss ja arenes just nii nagu vaja. Õppis keerama, istuma, roomama, asju haarama. Aga ta ei rääkinud. Ta tegi üldse harva häält ja ilmutas oma soove muul moel.
Jen oli viimastel kuudel üha ärevam ning veendunud, et Jackil on midagi viga. Zoel polnud kogemusi, et oma arvamust avaldada, aga kuna kõik spetsialistid, kelle juures Jen oli käinud, kinnitasid nagu ühest suust, et Jack hakkab rääkima siis, kui on selleks valmis, mõtles ta, et võib-olla kütab sõbranna end asjatult üles ja probleemi tegelikult ei olegi.
Jen valas tee välja ning tõi beebimonitori kapilt söögilauale. „Teen Jackiga endiselt palju koduseid teste,” rääkis ta. „Kõik tulemused on head. Minu arust on ta nutikas ja minu arusaamist mööda ei ole ta areng peetunud. Järgmisel nädalal viin ta veel ühe spetsialisti juurde.” Ohates võttis ta koogi. „Võib-olla on asi toitumises.” Ta vehkis koogiga. „Temale ma seda küll ei annaks. Ma suhtun tema toitumisse väga tõsiselt.” Ta ohkas raskelt. „Kui ma vaid magada saaksin. Aga see on nii raske. Ma muretsen.”
„See on ju loomulik. Sul on ju nii palju asju korraldada.”
„Ja kuidas veel. Pidin koristusfirmast loobuma. Nad kasutasid pihustiga puhastusainet. Kas kujutad ette? Ütlesin, et nad tohivad kasutada üksnes auru ja neid spetsiaalseid lappe, mis ma ostsin. Mis siis, kui Jacki arengut mõjutavad kemikaalid? Mis siis, kui värv seintel või lakk põrandatel?”
„Mis siis, kui tal pole midagi viga?”
Zoe lausus seda pikemalt mõtlemata, kuid tahtis kohe öeldu tagasi võtta. Jen saatis talle süüdistava pilgu ja surus huuled kokku.
„Sa räägid juba nagu mu ema,” nähvas ta. „Ma saan aru, et sinu silmis pole see midagi, aga Jack on minu laps ja mina olen ainus, kes tema eest seisab. Ma tean, et midagi on lahti. Lihtsalt tean. Küll siis saad aru, kui sul kord endal ka lapsed on.”
Zoe oli mõnuga mõelnud, et saab suutäie šokolaadikooki, kuid nüüd polnud tal selleks tahtmist.
„Anna