Kett. Adrian McKinty
Rachel tahab öelda ei, ta tahab saabuvat katastroofi eemale tõrjuda, märkides, et tegelikult kasutab ta jälle oma neiupõlvenime Rachel Klein, aga ta teab, et sellel ei ole mõtet. Mitte miski, mida ta ütleb või teeb, ei takista sellel naisel talle öelda, et juhtunud on kõige hullem.
„Jah,” vastab ta.
„Mul on nii kahju, Rachel, aga mul on sulle kohutav uudis. Kas sul on pliiats ja paber juhtnööride jaoks?”
„Mis juhtus?” küsib ta juba tõeliselt hirmununa.
„Ma röövisin su tütre.”
3
Neljapäev, 8.42
Taevas langeb. Taevas kukub alla. Ta ei saa hingata. Ta ei tahagi hingata. Tema väike tüdruk. Ei. See pole tõsi. Keegi ei ole Kyliet röövinud. See naine ei kõla inimeste röövija moodi. See on vale. „Kylie on koolis,” ütleb Rachel.
„Ei ole. Ta on minuga. Ma röövisin ta ära.”
„Sa ei … see on nali.”
„Ma räägin surmtõsiselt. Me haarasime Kylie bussipeatusest kaasa. Ma saadan sulle pildi.”
Manusena saabub pilt tüdrukust, kelle silmad on sidemega kaetud ja kes istub auto tagaistmel. Tal on seljas seesama must kampsun ja beež villane mantel, mis Kylie selga pani, kui täna kodust lahkus. Tal on Kylie tedretäpiline haldjanina ja pruunid punaste triipudega juuksed. See on kohe kindlasti tema.
Rachelil hakkab halb. Silme ees virvendab. Ta laseb roolist lahti. Autod hakkavad signaalitama, kui Volvo oma reast välja vajub.
Naine räägib ikka veel. „Sa pead rahulikuks jääma ja kuulama tähelepanelikult, mis ma ütlen. Sa pead tegema täpselt nii, nagu mina olen teinud. Sa pead reeglid üles kirjutama, sa ei tohi neist kõrvale kalduda. Kui sa reegleid rikud või politseisse helistad, siis süüdistatakse sind ja süüdistatakse mind. Sinu tütar tapetakse ja minu poeg tapetakse. Nii et kirjuta kõik üles, mida ma sulle kohe räägin.”
Rachel hõõrub silmi. Miski ta peas möirgab nii, nagu murduks tema kohal hiigelsuur merelaine. Valmis teda pihuks ja põrmuks peksma. Juhtubki tegelikult, päriselt ka kõige hullem maailmas. On juba juhtunud.
„Ma tahan Kyliega rääkida, sa igavene mõrd!” karjub ta ja haarab siis roolist ning keerab Volvo otseks, põigates reka eest vaid mõne sentimeetri kauguselt kõrvale. Ta juhib Volvo üle viimase raja teepeenrale. Ta pidurdab järsult ja seiskab mootori, samal ajal kui kümned autojuhid signaali annavad ja roppusi karjuvad.
„Kyliega on praegu kõik korras.”
„Ma helistan politseisse!” karjatab Rachel.
„Ei, sa ei helista. Sa pead maha rahunema, Rachel. Ma poleks sind valinud, kui ma arvaks, et sa oled sellist tüüpi, kes enesevalitsuse kaotab. Ma olen su tausta uurinud. Ma tean Harvardist ja vähist paranemisest. Ma tean su uue töö kohta. Sa oled korralik inimene, ma tean, et sa ei keera seda tuksi. Sest kui sa keerad, siis on kõik lihtne: Kylie sureb ja minu poeg sureb. Nii et võta tükk paberit ja kirjuta üles.”
Rachel hingab sügavalt sisse ja haarab kotist kalendermärkmiku. „Olemas,” ütleb ta.
„Sa oled nüüd Ketis, Rachel. Me mõlemad oleme. Ja Kett kaitseb ennast ise. Nii et esiteks: ei mingit politseid. Kui sa kunagi politseinikuga peaksid rääkima, saavad Ketti juhtivad inimesed sellest teada ning nad käsivad mul Kylie tappa ja uus sihtmärk valida. Ma teen seda. Neid ei huvita sinu perekond, neid huvitab ainult Keti turvalisus. Said aru?”
„Ei mingit politseid,” ütleb Rachel tuimalt.
„Teiseks: ühekordsed telefonid. Sa pead ostma ühekordsed telefonid, mida sa kasutad helistamiseks ainult ühe korra, nii nagu mina praegu teen. Said aru?”
„Jah.”
„Kolmandaks: sa pead alla laadima Tori otsingumootori, mis juhatab sind tumeveebi. See on keeruline, aga sa saad hakkama. Otsi Tori kaudu InfinityProjectsit. Kas sa kirjutad üles?”
„Jah.”
„InfinityProjects on lihtsalt nimi. See ei tähenda mitte midagi, aga sellelt lehelt leiad sa Bitcoini konto. Tori kaudu saad sa umbes poolest tosinast kohast krediitkaardi või pangaülekandega bitcoin’e osta. InfinityProjectsi kontonumber on kaks-kaks-kaheksa-üheksa-seitse-neli-neli. Kirjuta see üles. Kui raha on üle kantud, pole seda võimalik jälitada. Sinult tahab Kett saada kakskümmend viis tuhat dollarit.”
„Kakskümmend viis tuhat dollarit? Kuidas ma …”
„Mind ei huvita, Rachel. Liigkasuvõtja, teine hüpoteek, hakka palgamõrvariks, kurat võtaks. Vahet ei ole. Lihtsalt hangi see. Sa maksad raha ära, see on esimene osa. Teine osa on raskem.”
„Mis teine osa on?” küsib Rachel ärevalt.
„Ma pean sulle ütlema, et sa pole esimene ja sa pole viimane. Sa oled nüüd Ketis ja see protsess kestab juba pikka aega. Ma röövisin su tütre, et minu poeg vabaks lastaks. Ta on röövitud ja teda hoiavad kinni mees ja naine, keda ma ei tunne. Sina pead valima sihtmärgi ja röövima ühe oma sihtmärgi lähedastest, et Kett jätkuks.”
„Mida! Kas sa oled hu…”
„Kuula. See on oluline. Sa röövid kellegi, kes asendaks Ketis sinu tütart.”
„Millest sa räägid?!”
„Sa pead valima sihtmärgi ja hoidma ühte tema lähedastest kinni, kuni sihtmärk maksab lunaraha ja omakorda kellegi röövib. Sa teed täpselt samasuguse telefonikõne sellele, kelle sa valid. Sa teed oma sihtmärgile sama, mida mina teen sulle. Kohe, kui sina oled raha maksnud ja röövimisega ühele poole saanud, lastakse minu poeg vabaks. Kohe, kui sinu sihtmärk kellegi röövib ja lunaraha maksab, lastakse sinu tütar vabaks. Nii lihtne see ongi. Niimoodi Kett töötab ja jätkub igavesti.”
„Mida? Kelle ma valin?” küsib Rachel, täis õudu.
„Kellegi, kes reegleid ei rikuks. Ei mingit politseid, poliitikuid või ajakirjanikke – muidu jääb asi katki. Kellegi, kes sooritaks röövi, maksaks raha ning hoiaks suu kinni ja Keti töös.”
„Kuidas sa tead, et ma kõike seda teen?”
„Kui sa ei tee, siis ma tapan Kylie ja alustan kellegi teisega uuesti. Kui ma selle tuksi keeran, tapavad nad mu poja ja siis minu. Meie enam vahendeid ei vali. Ma tahan, et kõik oleks selge, Rachel: ma tapan Kylie ära. Ma tean nüüd, et olen selleks võimeline.”
„Palun ära tee seda. Lase tal minna, palun, ma anun sind. Nagu üks ema teist, palun. Ta on suurepärane laps. Ta on ainus, mis mul on. Ma armastan teda nii väga.”
„Sellele ma loodangi. Kas sa said aru, mida ma sulle rääkisin?”
„Jah.”
„Head aega, Rachel.”
„Ei! Oota!” hüüatab Rachel, aga naine on juba kõne katkestanud.
4
Neljapäev, 8.56
Rachel hakkab värisema. Ta tunneb end hädiselt, tal iiveldab, ta on liimist lahti. Nagu ravi ajal, kui ta lubas end mürgitada lootuses, et siis hakkab parem.
Vasakul undab liiklus lakkamatult, aga tema istub seal tardunult nagu mõni ammu surnud maadeavastaja, kes on sattunud võõrale planeedile. Nelikümmend viis sekundit on möödunud hetkest, mil naine kõne katkestas. Tundub nagu nelikümmend viis aastat.
Telefon heliseb ja ehmatab teda. „Halloo?”
„Rachel?”
„Jah.”
„Dr