Vaata uuesti. Lisa Scottoline
armukadedusetorget. „Tänan veel kord,“ ütles naine ja Connie lahkus ukse vahelt sisse paiskuva jäise õhu pahvaka saatel. Seejärel lükkas Ellen ukse kinni ja keeras selle lukku.
„MINA JOONISTASIN SELLE!“ Will muutus üheksainsaks suureks pisaramereks ja joonistus hõljus ta käest laudpõrandale.
„Oi, kullake. Sööme õige õhtust.“
„Täitsa ise.“
„Tule siia, kullake.“ Ellen küünitas poisi poole, kuid ta käsi riivas hiina toidu kotti ning lükkas selle koos saabunud postiga põrandale. Naine tõstis koti püsti enne, kui toit jõudis ümber minna, ning ta pilk riivas taas kadunud poisi pildiga valget kaarti.
Kui veider.
Naine võttis koti toiduga kätte ning jättis posti põrandale vedelema.
Praeguseks.
Teine peatükk
Ellen pani Willi voodisse, masinatäie pesu masinasse, krabas siis kahvli, salvräti ja pappkarbi üle jäänud hiina toiduga. Naine võttis söögitoa laua taga istet ja kass seadis end sisse laua teise otsa; tema merevaigukarva silmade pilk keskendus toidule ning saba oli ümber looma töntsaka keha keritud. Kass oli üleni must, kui välja arvata valge triip keset ta nägu ja kindaid meenutavad valged käpaotsad, ning Will oli just selle kassi välja valinud põhjusel, et loom sarnanes väga Figaroga „Pinocchio“ DVD-lt. Nad ei suutnud otsustada, kas panna kassile nimeks Figaro või Oreo ja niisiis kandis loom nime Oreo Figaro.
Ellen avas pakendi, kühveldas kanakarri oma taldrikule ja valas kõige peale riisijäägid, mis pudenesid karbist välja monoliitse kuubiku kujul nagu mänguämbrisse kokku surutud liiv. Naine lammutas kamaka kahvliga laiali ja märkas siis oma naabreid, Coffmane, ühise sissesõidutee teises otsas asuva maja söögitoas laua taga koduseid töid tegemas. Coffmani poisid olid pikad ja tugevad, mõlemad Lower Merioni lakrossimängijad, ja Ellen oleks teada tahtnud, kas ka Will hakkab gümnaasiumi jõudes spordiga tegelema. Oli olnud aeg, mil naine ei osanud poissi isegi tervena, veel vähem lakrossireketit viibutavana ettegi kujutada.
Ellen sõi tüki erkkollase kleepuva karrikastmega kaetud veel leiget kana. See maitses hästi. Naine tõmbas saabunud posti enda ette, sorteeris arved välja ja pani need kõrvale. Kuu lõpp polnud veel käes, niisiis ei pidanud nendega kohe tegelema. Naine võttis veel ühe suutäie ja oli juba valmis Tiffany kataloogi lehitsedes pisut unistama, kui ta pilk langes valgele kaardile. Ta katkestas mälumise ja võttis selle kätte. KAS TE OLETE SEDA LAST NÄINUD? Kaardi alumisse serva oli kirjutatud „Ameerika Kadunud ja Röövitud Laste Keskus“ (AKRLK).
Ellen pani kahvli käest ja silmitses taas kadunud poisi pilti. Seekord ei saanud ta midagi valgustuse kaela ajada. Tema söögitoa laes rippus messingist koloniaalajastu lühter ja selle eredas valguses nägi poiss veelgi rohkem Willi moodi välja. Foto oli mustvalge, niisiis ei saanud naine aru, kas neil oli ka sama silmade värv. Ta luges teksti pildi all:
Nimi: Timothy Braverman
Elukoht: Miami, Florida
Sünnikuupäev: 19. jaanuar 2005
Silmad: sinised
Juuksed: blondid
Röövitud: 24. jaanuar 2006
Naine pilgutas silmi. Mõlemal poisil olid sinised silmad ja blondid juuksed. Nad olid isegi samaealised, mõlemad kolm aastat vanad. Will oli 30. jaanuaril kolmeaastaseks saanud. Ellen uuris pilti ja analüüsis kadunud poisi näojooni. Sarnasus algas laia vahega silmadest ja nende ümarast kujust. Mõlemal oli väike nina ja ühesugune paremale poole kaldu viltune naeratus. Kõige suuremaks sarnasuseks oli rahulik ja tasakaalukas pilk, millega mõlemad poisid maailma takseerisid.
Väga kummaline, mõtles Ellen.
Ta luges pildiallkirja, märkas tärni ja uuris kaardi alumisse serva kirjutatut. „Selline peaks Timothy Braverman arvutiprogrammi kohaselt välja nägema kolme aasta vanuses.“ Sõna „arvutiprogramm“ tekitas naises hetkeks segadust, kuid siis jõudis selle tähendus pärale. Arvuti või kunstnik oli püüdnud näidata, milline poiss võiks praegu välja näha. See arusaamine tekitas temas arusaamatut kergendustunnet ning Ellenile meenus päev, mil ta Williga kohtunud oli.
Ta oli parasjagu kirjutanud Wilmingtoni Duponti haigla lastepolikliiniku südamehaiguste osakonna intensiivraviõdedest ja Willil raviti seal auku südames ehk vatsakeste vaheseina defekti. Laps lamas päikeselises palatis, tibatilluke mähkmetes poisipõnn kõrges valges haigla võrevoodis. Ta oli alakaaluline, ei tahtnud kuidagi kosuda, ning lapse pea mõjus kondise keha küljes kummaliselt suurena. Poisi näos torkasid silma suured sinised silmad, mis märkasid kõike, mis ta ümber oli, inimesed välja arvatud. Ta vältis silmsidet, mis – nagu Ellen hiljem teada sai – viitas hooletusse jätmisele ning tema voodi oli ainus, kus polnud ühtki pehmet mänguasja ega võre külge kinnitatud värvilist rippuvat lelu.
Päeval, mil naine last esimest korda nägi, ootas too oma teist operatsiooni – esimese käigus lapiti auk Dacroni proteesiga kinni ja teine oli vajalik proteesi paikamiseks, kui üks õmblustest lahti tuli – ning laps lamas vaikides, kordagi nutmata või halisemata, ümbritsetuna monitoridest, mis edastasid hõõguvate punaste, roheliste ja siniste numbritena õdedele poisi elulisi näitajaid. Tema külge oli kinnitatud nii palju torusid, et tundus, nagu oleks ta lõõga pandud; ninas olevat hapnikuvoolikut hoidis kinni plaastririba; toitmiseks kasutatav sond kadus otsapidi ninasõõrmesse ja alasti rinnakorvi keskelt kasvas välja läbipaistev voolik, millest vedelik plastkanistrisse nõrgus. Kätt ümbritses maona vonklev kanüül ja selle pooliku plasttopsiga kaetud ots oli kinnitatud voodi küljelaua külge, et laps ei saaks seda lahti tõmmata. Erinevalt teistest beebidest ei üritanud Will seda kunagi teha.
Ellen tegi artikli kirjutamiseks vajalikku uurimistööd edasi ja avastas peagi, et külastab Willi sagedamini, kui peaks. Ühest artiklist sai artiklite seeria ning loo keskpunkt nihkus õdedelt lastele, Will kaasa arvatud. Aga kõigi nende kudrutavate, kuristavate ja nutvate laste seas köitis naise tähelepanu vaikiv laps. Haigla sisekorrast tingitult ei lubatud teda poisi voodi juurde, kuid naine seisis voodile võimalikult lähedal ja silmitses last, vaatamata sellele, et poisi pilk oli alati lageda valge seina poole pööratud. Ja siis, ühel hommikul, kohtusid nende pilgud ja lapse merena sügavad sinised silmad vaatasid tema omadesse. Laps pööras pilgu küll peagi mujale, kuid sellest hetkest alates kestsid nende pilkkontaktid aina kauem ja kauem ja nende vahele tekkis side, mis ühendas ka südameid. Hiljem, kui kõik teada tahtsid, miks ta oli soovinud poissi lapsendada, vastas naine:
Asi oli selles, kuidas ta mind vaatas.
Willil ei käinud kunagi külalisi ja üks emadest, kelle pisitüdruk südame siirdamist ootas, rääkis Ellenile, et poisi ema oli nooruke vallasema, kes polnud pärast esimest operatsiooni last kordagi vaatamas käinud. Ellen uuris asja poisi eest vastutava haiglatöötaja käest, kes kuulas pisut maad ja andis siis teada, et lapsendamise võimalus on olemas, ning naine oli tol õhtul elevust tundes koju läinud, suutmata magama jääda. Elevus oli teda sellest ajast peale saatnud ja viimase kahe aasta jooksul oli naine jõudnud arusaamiseni, et kuigi tema polnud Willi sünnitanud, oli ta ometi poisi emaks sündinud.
Naise pilk langes taas valgele kaardile ning ta pani selle Bravermanide pere vastu kaastundesähvatust tajudes kõrvale. Ta ei suutnud endale ette kujutada, kuidas üks lapsevanem suudab sellise katsumuse üle elada või kuidas ta ise toime tuleks, kui keegi rööviks Willi. Ta oli aastate eest kirjutanud loo hooldusõigust puudutava kohtuvaidluse järel oma lapsed röövinud isast ning kaalunud järelloo tarvis laste emale, Susan Sulamanile helistamist. Kui Ellen oma töökohta säilitada tahtis, siis pidi ta lugude tarvis ideesid välja pakkuma, ja lisaks andis see talle vabaduse kohtuda oma uue toimetaja Marcelo Cardoso, aasta eest ajalehe juurde tööle tulnud ning L.A. Timesi ja modellist tüdruksõbra hüljanud seksika brasiillasega. Ehk osutuks üksikema meeldivaks vahelduseks ja võimalik, et naine juhataks elu kiirteel piisavalt tuhiseda saanud mehele kätte mahasõidutee otsa.
Ellen tundis, kuidas ta näole valgus lai naeratus, ja tundis piinlikkust,