Vaata uuesti. Lisa Scottoline
vahetasid pilke, kuid kumbki neist ei öelnud midagi. Nad ei pidanudki seda tegema, kuna sõpradena mõistsid teineteist sõnadeta.
„Ma pean täna lahti laskma kaks inimest ja kuu lõpuks veel ühe.“
„Kaks, täna?“ kordas keegi, nagu oleksid Elleni mõtted ruumist vastu kajanud. Naise rinda kerkis kramp. Tal oli seda töökohta tarvis. „Kuidagi manööverdada ei anna?“ hõikas keegi.
„Vabandust, seekord mitte.“ Marcelo hakkas oma musta euroopaliku lõikega särgi, mida ta ilma lipsuta kandis, varrukaid üles käärima. „Te teate, mis selle taga on. Ajalehtede lugejaskond on oluliselt vähenenud. Me teeme kõik, mis võimalik, kasutame blogisid ja taskuhäälinguid, ja ma tean, et te kõik näete tublisti vaeva. See pole teie ega juhtkonna süü. Üle oma varju ei hüppa.“
„Seda nüüd küll,“ pomises keegi.
„Niisiis tuleb meil koondamiste kui reaalsusega leppida ja see on kohutav, kuna ma tean, et teil on perekonnad. Te peate endale uue töökoha leidma. Vajadusel kolima. Lapsed peavad kooli, abikaasad töökohti vahetama. Ma tean seda kõike.“ Marcelo tegi pausi ja ta morn pilk liikus ühelt jahmunud näolt teisele. „Kui ma omal ajal ema käest naha peale sain, ütles ta alati: „Kas tead, et mul endal on valusam kui sinul?“ Aga sabia que nao ena verdade. Tõlkes? Ma teadsin, et ta ajab jama.“
Töötajad naersid ja Ellen koos teistega. Talle meeldis, kui Marcelo portugali keeles rääkis. Naine olnuks õnnelik, kui mees teda lahti lastes portugali keelt rääkinuks.
„Niisiis, ma ei hakka teile ütlema, et minul on valusam kui teil. Aga ma ütlen teile, et tean, mida te tunnete, ja nii see tõepoolest on.“ Marcelo näole ilmus taas naeratus. „Nagu te teate, on mind lahti lastud mitme maailma parima ajalehe juurest. Isegi mu kodulinna lehest, Folba de São Paolost.“
„Hästi paned, ülemus,“ hõikas ajalehe kujundaja ja jälle naerdi.
„Aga ma elasin selle kõik üle. Ma elan üle sellegi, kui mind selle ajalehe juurest lahti lastakse, ega loobu kunagi ajakirjandusest, kuna ma armastan seda valdkonda. Ma armastan seda äri. Mulle meeldib tunda sõrmede vahel ajalehte.“ Marcelo hõõrus trotslikult naeratades sõrmeotsi. „Mulle meeldib trükivärvi lõhn. Mulle meeldib saada teada midagi sellist, mida keegi teine ei tea, ja seda teistega jagada. Just seda me teemegi, iga päev, igal leheküljel, ja ma tean, et teilegi meeldib seda teha.“
„Tõsijutt!“ hüüdis keegi ja isegi Ellen tundis end hetkeks kindlamalt. Temagi armastas seda valdkonda. Ta oli üles kasvanud, ristsõna lahendamiseks neljaks volditud ajaleht ema kohvitassi kõrval laual, ja tundis enda nime pealkirja all nähes endiselt elevust. Ta polnud tundnud veel ühtki tööd endale nii hästi sobivat kui emadus välja arvata ja selles vallas olid palgad veel nirumad.
„Aga see valdkond ei vasta meile alati omapoolse armastusega ja niisugune olukord annab eriti tunda just viimasel ajal.“ Marcelo raputas oma sillerdavat pead. „Pärast kõike seda, mida me oleme tema heaks teinud, teda armastanud, ei ole ta meile siiski truu.“ Mehe näole ilmus tõeline murdjanaeratus. „Ta veab koju teisi mehi. Ta pilk vilab alati ringi. Ta pageb meie eest.“
Kõik naersid ja tundsid end nüüd pisut muretumalt, teiste seas Ellen, kes oli peaaegu unustanud, et võib oma töökoha kaotada.
„Aga me armastame teda sellegipoolest, niisiis ei lahku me temast, kuni ta meid talub. Ajalehe jaoks on alati koht olemas ja need meie seast, kes on sõgedalt armunud, annavad talle kõik andeks.“
„Räägi enda eest,“ teravmeelitses keegi ärireporteritest ning kõik puhkesid naerma ja lõdvestusid, sellal kui Marcelo näoilme muutus ja tema laubale tekkis taas kurd, mis jättis mulje, nagu oleks ta vanem kui nelikümmend aastat ja veidi peale.
„Niisiis tuleb mul teha raske otsus ja kaks teist lahti lasta täna ja veel üks kuu lõpuks. Minejatele – palun pidage meeles, et mul pole kavas teid personaliosakonnale üle anda ja seejärel sinnapaika jätta.“
Keegi esireas noogutas, kuna kõik nad olid kuulnud, kuidas ta oli kunagi aidanud ühel Seattle Timesi juures lahti lastud reporteril uut kohta leida.
„Minu meelest olete te kõik suurepärased ajakirjanikud ja ma teen kõik endast oleneva, et aidata teil uut kohta saada. Mul on kõikjal sõpru ja ma luban teile seda.“
„Tänan,“ ütles keegi reporteritest ja siis ühines temaga teine ning Courtney tegi otsa lahti aplausil. Ellen avastas, et temagi plaksutab kaasa, kuna Marcelo jõudis naiseni tasandil, mida ei saanud põhjendada üksnes hea välimusega, kuigi sellestki oli abi. Ehk oli asi mehe avatuses, aususes, emotsionaalsuses. Mitte ükski teine toimetaja ei oleks rääkinud ajakirjanduse armastamisest või reporteri poolel olemisest. Marcelo pilk libises üle inimmere ja kohtus põgusalt naise silmadega ning Ellen sattus sellest nii suurde kohmetusse, et vaevu tundis müksu vastu külge.
„Valvel, tüdruk,“ sosistas Courtney kavala naeratusega.
Viies peatükk
Naiste tualettruum on alati ühtlasi peakorter, niisiis oli igati loomulik, et Ellen, Courtney ja veel üks reporteritest, Sarah Liu, leidsid end kraanikausside juures koondamistest rääkimas. Kohe pärast koosolekut oli lahti lastud üks fotograafidest, niisiis ootasid kõik kirve teistkordset langemist. Courtney ja Sarah töötasid uudistetoimetuses, aga Ellen seevastu olustikulugude rühmas, kus töötavaid reportereid traditsiooniliselt kõige vähem väärtuslikuks peeti. Naine pesi käsi ja talle tundus, et vesi on tulikuum, kuigi see võis vabalt olla tema kujutlusvõime vili.
„Kedagi spordiuudiste omadest Marcelo lahti ei lase,“ ütles Sarah ja ärevus muutis ta tavaliselt niigi kiire kõne veelgi kiiremaks. Naine oli sale ja väikest kasvu, tal olid ilusad silmad ja väike, huulepulgaga rõhutatud suu, mis iialgi liikumast ei lakanud. „Ma arvan, et läheb mõni reporteritest, kas uudistest või olustikulugudest.“
„Täna lastakse veel keegi lahti,“ tähendas Courtney ja tema Bostoni aktsent kaotas sõnalõpud ära. „Ma arvan, et uudistest.“
„Ei, see ei tule kõne alla. Neil on meid tarvis.“ Sarah vedas sõrmedega läbi oma läikivate mustade juuste, mis kihtidena ta kõrvadele langesid. Naise kõrvades vilkusid pisikesed teemantkõrvarõngad ja ta nägi oma mustades pükstes, mustas soonikkoes sviitris ja rätsepatööna valminud valges särgis šikk välja nagu ikka. „Nad ei saa kogu uudistemassi kuskilt agentuurist võtta.“
„Just selleks jumal Reutersi lõigi,“ kõhistas Courtney heatahtlikult.
Ellen sirutas käe paberkäteräti järele ja märkas oma peegelpilti. Naise huuled tõmbusid sirgeks kriipsuks ja ta võinuks vanduda, et tal oli kanavarbaid korraga rohkem kui hommikul ärgates. Tavalisest tugevam meik rõhutas ta silmade rohelist, kuid hetkel tundus naisele, et ta on end omaenda koondamise tarvis üles löönud.
„Sa lihtsalt eksid, Courtney,“ väitis Sarah ja see tuletas Ellenile meelde, miks naine talle kunagi meeldinud polnud. Agressiivsus oli ajakirjandusega kaasas käiv ametirisk ja Sarah ei tabanud kunagi ära, millal see tuleks kõrvale jätta. „Neil on uudistereportereid vaja, eriti arvestades sündmusi Iraagis ja uut valitsust.“
„Milleks? Keegi meie omadest ei ole ju Valge Maja pressiruumis tegev.“ Courtney raputas pead. „Ja pealegi on meie kord, sest viimati koondati just olustikulugudest. Suzanne’i mäletad?“
„Ta oli selle ära teeninud,“ teatas Sarah ning Ellen viskas paberkäteräti minema ja tundis, kuidas ta kõht krampi tõmbus.
„Suzanne ei olnud seda ära teeninud. Mitte keegi ei ole.“
„Kui lahti lastakse keegi uudistest, siis mina see igatahes ei ole.“ Sarah põimis käed rinnale vaheliti. „Mul on linnavalitsuses head allikad ja nad teavad seada.“
„See olen mina,“ arvas Courtney ja Ellen pöördus kuuldu vastu tõrget tundes tema poole.
„Ei, Court, nad ei saa sinust loobuda.“
„Jah,