Väike kollane liblikas. Fern Michaels

      Originaali tiitel:

      Fern Michaels

      Fancy Dancer

      2016

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike sündmuste, paikade või inimestega, elusate või surnutega, on täiesti juhuslik.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2012 by MRK Productions

      Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11325

      ISBN (PDF) 978-9949-84-489-0

      ISBN (ePub) 978-9949-84-882-9

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Armsad lugejad!

      Inimesed küsivad minult ja arvatavasti ka teistelt kirjanikelt alati, kust me saame oma ideed. Minu vastus on üsna argine. Ajalehtedest, televisioonist, sõpradelt, millestki, mida ma olen korraks näinud ja seniks meelde jätnud, kui hakkan ideed otsides mäluriiuleil sorima.

      „Väikese kollase liblika” idee tuli mulle kalmistul. Arvatavasti üllatas see mind ennast rohkem kui kedagi teist. Läksin sinna lilledega nendele omastele, kes olid viidud puhkama hiigelsuurte vanade tammepuude alla. See on ilus koht, kui kalmistuid tohib nimetada ilusaks. Igatahes on seal rahulik ja vaikne, väikesed kivipingid päevavarjusarnaste okste all ja looklevad kivirajad, mis viivad vanade mälestuste juurde, mida kunagi ei unustata. Kõnesoleval päeval istusin ühel niisugusel väikesel kivipingil, vaadates kaugusesse, kuid siiski märgates, et inimesed möödusid minust ja jätsid lilli. Enamasti vanemad inimesed, mõtlesin ma, nagu mäletan. Ma olin teadlik ka paljudest värvirõõmsatest lilledest hauakivide läheduses olevates vaasides. Aakrite kaupa lilli ja kive. Kõik kõndisid aeglaselt ja kõnelesid sosinal, võib-olla austusest, ma ei tea. Siis nägin silmanurgast pikka noormeest valgete rooside sülemiga. See nägi välja, nagu oleks ta mõne lillepoe tühjaks ostnud. Ma seirasin teda, sest mul on nii kombeks. Vaatlen inimesi ja mõistatan, mis on teinud nad niisuguseks, kes nad on. Mees laskus põlvili ja tal kulus tükk aega kõigi nende paljude rooside sättimiseks. Oletasin, et ta võib olla kolmekümnene. Mu tütred nimetaksid teda kobedaks või kuumaks tüübiks. Ta nägi tõesti kena välja.

      Kuigi ma püüdsin mitte vahtida, tegin ma seda siiski. Mees näis nii masendununa, et ma oleks peaaegu tõusnud ja tema juurde läinud, kuid loobusin. Vaatasin, kuidas ta ajas end püsti, lüües palja käe kõvasti vastu hauakivi ära. Ooh, see tegi kindlasti haiget. Kuid tema käitus, nagu poleks ta midagi tundnud. Siis astus ta paar äkilist sammu, kummardus ja sirutas käe välja. Isegi sealt, kus ma istusin, paistis väike kollane liblikas, kes laskus ta käeseljale. Ma arvan, et kõik Summerville’i elanikud kuulsid teda täie kopsujõuga karjumas: „JAHHHH!” Ka mul oli mõneks hetkeks tunne, et hüüan temaga kaasa.

      Vaatamist jätkates nägin, et lähenes teine mees. Vanem, väga hästi rõivastatud, ülikond, lips, kogu komplekt. Juulikuu kohta tsipa imelik, mõtlesin ma. Noormehe rõõmus meel kadus ruttu. Kuigi ma ei kuulnud sõnu, oli selge, et mehed tülitsesid omavahel. Nad žestikuleerisid raevukalt. Noorem mees lükkas vanemat eemale. Ta ei tahtnud teda kivi lähedale lasta. Hmmm.

      Vanem mees püüdis nooremal käsivarrest kinni võtta. Too raputas end lahti. Ta osutas lilledele, mis ta oli toonud. Ta oli vihane, väga vihane. Siis ütles vanem mees midagi ja noorem lõi ta silmapilk jalust maha. Vanem mees vankus tahapoole ja kukkus istuli. Mäletan, et ma mõtlesin: „Kui mul on aruraasugi peas, siis tõusen pingilt ja lahkun.” Kas ma tegin seda? Oh ei.

      Noormees põrutas minema, vanem tõusis üles ja läks talle järele. Noormees peatus, pöördus ümber, käed välja sirutatud ja peopesad vanema mehe poole pööratud. Siis andis ta endale jälle voli ja ma kuulsin teda ütlevat, nagu kuulsid arvatavasti kõik läheduses liikujad: „Sa ei ole mu isa, sa oled spermadoonor.” Vanem mees lihtsalt seisis paigal. Siis tahtsin ma ära minna ja oleksingi seda teinud, kuid nägin, et kollane liblikas lendas noormehe kannul, kogu tee kuni autoni. Lõpuks hakkas liikuma ka vanem mees ja läks oma auto juurde. Mille roolis oli juht.

      Ootasin, kuni mõlemad autod olid silmist kadunud, ja jooksin siis nii kiiresti, kui jõudsin, hauakivi juurde. Peale naise nime oli sinna kirjutatud:

      Ta oli tantsija.

      Ma arvasin, et mu pea plahvatab, kui sealt vilksatasid läbi igasugused mõtted ja stsenaariumid. Ootasin kärsitult kojujõudmist, et kõike kirja panna.

      Nii sündis romaan „Väike kollane liblikas”.

      Ma loodan, et loete seda sama suure naudinguga, kui mulle pakkus selle kirjutamine.

      Proloog

      Haigla koridoris teadsid kõik, et ta on poiss, kuid kõrvaline inimene oleks pidanud teda umbes kahekümne viie aastaseks noormeheks, nii tema kasvu – sada üheksakümmend sentimeetrit –, laia rindkere kui silmanähtava tugevuse tõttu. Ta kaalus ligi sada üheksa kilo. Keskkoolis arvasid Ameerika jalgpalli treenerid, et temast saaks ideaalne kaitsemängija. Kuni keegi vaatas talle silma ja nägi niisket haavatavat pilku, mida ta püüdis varjata. Jake St. Cloud oli just saanud seitsmeteistkümneseks ja pidi kolme nädala pärast ära sõitma, et ülikooli astuda.

      Tema kõrval seisev arst oleks võinud parajasti mängida telefilmi „Isa teab kõige paremini” proovistseenis. Ta oli sõbraliku ilmega, leebe kaastundliku pilguga, tal olid traatraamidega prillid ja pealael hõrenevad hallid juuksed. Esimesel pilgul ei tundunud ta ei pika ega lühikesena. Sellele ei pööranud keegi tähelepanu. Silma hakkasid valge kittel, stetoskoop ja sugestiivne pilk. Samuti osavad käed. Need olid nüüd Jake’i õlul. Sõnad olid alles tulemata. Jake ootas, tõmmates sügavalt hinge, teades, mis sõnu ta varsti kuuleb.

      „Öelge mulle, dr Fischer,” sõnas Jake lämbunud häälega.

      „Kohe ütlen, poja. Aga kõigepealt, kas sa tead, kus su isa on? Me oleme püüdnud talle terve päeva helistada. Oleme jätnud igale poole teateid, kuid ta ei vasta.”

      „Mul pole aimugi. Proovisin enne siiatulekut talle helistada, aga sekretär vastas, et ei tea, kus ta on, ta polevat täna tööl käinudki. Kas ema tahab teda näha?”

      „Ei. Ta küsis ainult sinu järele. Selma keeldus viimasest morfiinisüstist. Ta ütles, et tahab olla ärkvel ja ergas, kui sa sinna jõuad.” Sõbralik käsi lebas ikka Jake’i õlal, kui dr Fischer lausus: „Talle ei ole palju aega jäänud, Jake, seepärast kasuta iga sekundit.”

      Jake neelatas kõvasti. „Mis siis… mis siis, kui isa ei jõuagi… õigeks ajaks siia?” Ta mõistis, et küsimus on tobe, ja raputas pead, et mõtteis korda luua. Siis tõmbas ta käe arsti peost lahti ja jooksis mööda koridori 412. palati poole.

      „Kas me ei peaks juures viibima, doktor Fischer?” küsis korpulentne õde.

      „Jah, aga ukse taga. Selma ei taha erakorralise arstiabi brigaadi. Ta kirjutas kõigile pabereile alla. Praegu soovib ta ainult oma poja Jake’iga kokku saada ja temaga rääkida.”

      „Kas teen uuesti katset härra St. Cloudiga ühendust saada, doktor?”

      Arsti sõbralikku nägu varjutas vastikustunne. „Ma arvan, et tosinast kõnest piisab, õde Gilligan. Mees teab, mis seisundis ta naine on. Ma ei pehmendanud eile temaga rääkides sõnu. Teda ei ole siin, sest ta on nõnda eelistanud.”

      „Jake on nii tore