Väike kollane liblikas. Fern Michaels
„Jah, ma teen nõnda. Teil on vaja teha järgmist…”
1. peatükk
Kaheksateist aastat hiljem
Jake St. Cloud ärkas pohmelliga, mis oli kõigi emapohmellide kuninganna. Ta ajas silmad pilukile ja vaatas vasakule. Ta nägi, et koht ta kõrval voodis on tühi, kuid kindlasti oli seal keegi maganud. Jake sulges silmad ja püüdis eelmist õhtut meenuda. Siis mõtles ta ümber: milleks see vaev. Eluvend St. Cloud oli mängus tagasi. Ma pean selle jamaga lõpu tegema, mõtles ta. Ma jään liiga vanaks, et küünalt mõlemast otsast põletada.
Ta pidi üles tõusma, päeva alustama. Ta oigas, mis pani ta niigi tuikava pea veel rohkem valutama. Ta vajas tomatimahla ja natuke aspiriini või peaparandust. Kuradi pihta, kui mulle vaid meelde tuleks. Ta oli ainult kolm päeva linnas tagasi olnud ja jälle nullpunktis tagasi. „Seep see on!” möirgas ta kõigest kõrist ja soovis siis, et oleks vait olnud.
Jake vedas jalad suuri vaevu üle voodi ääre, võttis kokku viimse jõuraasu, et püsti tõusta, ja läks duši alla. Mille kuradi pärast ma siia tagasi tulin? Tagasi tähendas antud juhul Slidelli linna Louisianas. Paps oli vist hädas ja ta tuli siia kahjurõõmu tundma. See näis olevat loogiline. Enam-vähem.
Tegelikult oli see vaid osa põhjusest, miks ta kodulinna tuli. Tal oli kolmekümne viies sünnipäev ja ema advokaadid leppisid kokku temaga kohtuda. Kohustuslik etteaste kell üksteist täna hommikul. See tähendas ülikonda, lipsu, valget särki, läikima löödud kingi ja selget silmavaadet. Ja ta pidi hästi lõhnama.
Jake astus duši alla ning keeras vee jääkülmaks. Ta oleks peaaegu minestanud, kui kakskümmend seitse tarretavalt külma veejuga ta keha tabasid. Kui ta ei suutnud seda enam hetkegi taluda, keeras ta vee kuumaks ja jällegi lõi tal silme ees mustaks. Lõpuks reguleeris ta vee parajaks ning seebitas end sisse. Ühe pöörase hetke kestel soovis ta, et võiks sooja duši alla jääda igavesti või vähemalt nii kauaks, kuni ta jõuab mineviku silme eest läbi lasta ning uuesti alustada.
Võib-olla suudab ta seda pärast tänahommikust kohtumist. Kuna tal on sünnipäev, siis tähendab ju see mingit uut algust. Arvatavasti tähendas see seda, mida keegi soovis tähendavat.
Tulnud duši alt ära, kuivatas Jake end, raseeris ja rõivastus. Ta läks neljateistkümne aasta eest kolledži lõpetamise ajal ostetud maja väikesesse kööki ja tegi kohvi. Ta vaatas ringi. Ta oli ostnud majja uue köögisisustuse, mis sobis poissmehele, ja lasknud teisele korrusele sisse seada vannitoa. Peale värvimise ja uue mööbli oli see kõik, mida ta oli lasknud teha. Ta oli tahtnud kindlat kohta, kuhu aeg-ajalt tagasi tulla. Aeg-ajalt tähendas praegusel juhul kord aastas. Eakad naabrid vaatasid maja järele, et teenida veidi pensionilisa. Ainult sellel abielupaaril oli ta eramobiiltelefoni number. Kuna vanad inimesed võtsid oma kohustust tõsiselt, erinevalt tänapäeva tuulepeadest, pidas vanapaar oma kohuseks saata talle vähemalt kord nädalas sõnumeid tema isa ja tolle naftafirma St. Cloud Oil kohta. Jake’ile see algul ei meeldinud, kuid vähehaaval mõistis ta, et Tiboudoux’d mõtlesid sellega head, luges pikad sõnaohtrad teated läbi ning unustas need otsekohe.
Jake valas endale suure klaasitäie tomatimahla, lisas veidi Tabasco kastet ja poole laimi mahla. Ta kulistas selle alla koos nelja aspiriinitabletiga. Cajun’i-kohv oli paks, must ja kange. Ta lootis, et see leevendab pohmelli, ja kui mitte, eks siis homme ole teistsugune päev. Parem oleks siiski, kui see aitaks. Tänane päev oli tähtis. Sel päeval pidi ta langetama mõne otsuse, viima end kurssi… taevake, nii paljude asjadega. Ta polnud pidanud ainsatki emale antud tõotust. Mitte ühtki. Süü rõhus ta õlgadele nagu üle finišijoone ratsutav džoki oma hobusele. Ta pidi kõik heaks tegema ja sellega tuli kohe alustada.
Kuidas see vanasõna oligi? Täna on kogu mu edasise elu esimene päev. Õige.
Ta ei olnud mingit avariid teinud ega kõrvetada saanud, aga oli niisugustele olukordadele vahel üsna ligi. Ta oli viimase kaheksateistkümne aasta kestel ka üht-teist saavutanud. Rohkemgi. Ta oli lõpetanud kolledži hiilgavate hinnetega, kuid ainult seepärast et tal oli lahtine pea. See oli tulnud suurema vaevata, kuid tal ei olnud raasugi kainet mõistust, vähemalt ütles üks professor talle nõnda. See mees oli lisanud, et Jake’il pole toeks elukogemusi. Jake pidas professorist liiga palju lugu, et temaga vaidlema hakata, pealegi ta teadis, et professoril oli õigus. Seepärast siirdus ta elukogemusi otsima. Ta oli maailmas ringi rännanud ja naftaleiukohtades raha teeninud, seepärast tundis ta naftatööstust läbi ja lõhki. Ta oli sõitnud kogu maailma risti-rästi läbi, aga kainuse ja arukuse mõttes polnud tal mitte vähimatki ette näidata. Elukogemused, mis jama see veel on!
Jake ütles endale, et ta poleks enda vastu nii karm, sest ta oli teinud ka üht head ja tõsist asja. Ta oli hakanud oma isa konkurentide nõustajaks ning olnud väga edukas. Ta oli andnud palju põnevat ainet ka ajalehtedele. Nii et isa oli püüdnud igati ta suud sulgeda. Kõik tahtsid tükikest Jake St. Cloudi, isegi Saudid. Ja parim osa tema nõustamistegevusest, mida ta pidas tasuvaks tegevuseks, oli see, et ta teenis rohkem raha, kui suutis kokku lugeda. Ta pidas kinni ainult ühest reeglist: mitte kunagi töötada St. Cloud Oili heaks.
Kuid nüüd Jake teadis, et ta peab elu jälle kindlatesse rööbastesse seadma. Kolmekümne viies sünnipäev ei olnud ta esimene päev sel rajal. Ta valas endale teise tassitäie kohvi ja jõi seda köögikapi ääres püsti seistes. Praegu tundis ta end juba üsna hästi.
Kui Jake oli tassi tühjaks joonud, pani ta selle nõudepesumasinasse. Siis mõtiskles ta terve minuti, kas lülitada nõudepesumasin ühe tassi pärast sisse. Ta kuulis kõrvus ema sõnu, et korraarmastus on elus kohe järgmisel kohal pärast jumalakartlikkust. Mees kehitas õlgu, pistis puhastustableti masinasse ja vajutas lülitile. Seega unustas ta täiesti ema sõnad, et kodust ei tohi kunagi lahkuda, kui mõni masin käib.
Ta väljus, istus voolujoonelisse musta Porschesse ja sõitis kohtuma ema advokaatidega. Roolis istudes tegi ta otsuse loobuda ekstravagantsest sõidukist ja osta Dodge Rami pikap. Ning koer, kellega jahil käia.
Advokaadifirmat Symon & Symon juhtisid kaks venda, kes olid kindlasti sama vanad kui Metuusala. Nende kondid ragisesid käimisel, aga mõistus oli terav nagu habemenuga, kui küsimuse all olid seadusenüansid ja klientide äriasjade ning vara kaitsmine. Miskipärast – Jake ei mäletanud enam põhjust – pidas ta neid ema kaugeteks sugulasteks. Elroy Symon ja ta vend Estes Symon, kogukonna tugisambad.
Mõlemad olid tulnud Jake’i vastu võtma kolmeosalistes ülikondades. Püksid, pintsak ja vest koos uuriketiga. Nad naeratasid ja teretasid teda kui vana sõpra. Kuigi Jake polnud nendega kohtunud juba kümme aastat. Nad pakkusid kohvi ja küpsetisi nimega beignet’d, mille kohta Jake teadis, et need on tehtud New Orleansi Café Du Monde’i kohvikus. Ta teadis seda sellepärast, et mäletas ema juttu, kuidas advokaadid pidasid auasjaks neid iga päev värskelt serveerida. Ta lükkas pakkumise tagasi.
„Siis on aeg hakata äriasjust rääkima,” ütles Estes. Või oli see Elroy, Jake ei teinud neil kunagi vahet. Ta mõistatas, kas nad on kaksikud. Veider, et ta ei teadnud seda.
„Te saate täna kolmekümne viieseks, Jacob. See on tähtis verstapost. Kuidas te end tunnete?” küsis üks vendadest.
„Mul ei ole selle vastu midagi. Ega mul polekski võimalik seda kuidagi muuta.”
„Nüüd olete täiesti täiskasvanud. Me oleme teie karjääri mõnel määral jälginud, noormees.”
Noh, nüüd läheb lahti, mõtles Jake. Ta ootas.
„Kas olete nüüd ringijooksmise lõpetanud, poeg?”
Ringijooksmise? „Kas te küsite niimoodi, olen ma oma sarved maha jooksnud?”
„Jah, küllap võiks ka niimoodi öelda,” lausus Elroy. Või oli see Estes. „Me küsime seepärast, et teie ema keelas teile pärandit üle anda enne, kui oleme kindlad, et te oskate sellega ümber käia. Seetõttu ongi meie ees praegu küsimus, kas olete valmis täismehe elu elama.” Viimased sõnad tulid nii sujuvalt, et Jake pilgutas silmi ja mõistis,