Kunstniku elu. Toomas Vint

      TIPUS

      Kuulujutud, need vastikud või imepärased

      Härra Vahur Koolpuu ärkab sel päikeselisel hommikul halva tundega. Ei, mitte ta ihuline tervis ei anna tunda, halb elab Vahuril peas, kõnnib kutsumatult seal ringi ja peremehetseb nagu oma kodus. Koolpuude korter on vaikne, lähedusest ei kostu ainsatki koduhäält, üksnes läbi lahtise akna tuleb tänav tuppa. Korterivaikus lisab Vahuri enesetundele portsu mahajäetuse või hüljatuse ängi ja ta tajub, et see, mis teda jätkuvalt vaevab, ei ole ainuüksi halb enesetunne, vaid reaalne elu, mille siiani kenasti kulgenud lõim on viimasel ajal sasipuntraks muutunud. Arusaamatuks sasipuntraks, muide.

      See, et ta on füüsiliselt üksipäini – naine on läinud koos pojaga sõbratari juurde suvevõõraks –, teeb Vahuri olukorra just hommikuti väljakannatamatuks. Ta püüab ennast lohutada, et üksindus on küll ängistav, kuid selles peitub ka annus müstilist salapära, midagi sellist, mida pole niisama lihtne kirjeldada, kuid ega seegi muuda olukorda talutavamaks. Minu ellu oleks nagu isevärki katkestus või tühik tekkinud, arutleb Vahur ennast kõrvalt vaadates. Isegi parim semu Igor, kellega nad olid aastate vältel nagu sukk ja saabas, reisis mõne kuu eest ookeani taha ja viimasel ajal polnud temast enam midagi kuulda. Elektronkirjad haihtusid ja telefon oli üha levist väljas. Kas ta ongi enam elus, vaagib Vahur juba ei tea mitmendat korda murelikult, kuid see pole ta muremõtetest peamine.

      Peamine hakkas pihta eelmisel nädalal, neljapäeval täpsemalt, kui Bergmann ta enda juurde kutsus ja asja ees teist taga sõimama kukkus. „Teeme nii, et kirjutad nüüd palgata puhkuse avalduse, ja kui kahe kuu pärast tagasi tuled, siis vaatame juba rahumeelselt, mis sinust edasi saab,” ütles juhataja viimaks ja hakkas prille lapiga hõõruma. See prillide hõõrumine oli justkui rituaal, mis andis märku jutuajamise lõplikust lõpust. Juhatajal oli üleüldse kümneid veidraid harjumusi, mis muigamisi kinnistusid asutuse igapäevaellu. Mida sõnadega ei soovitud öelda, seda teatati alluvatele kehakeele kaudu. Bergmanni kabinetist väljudes ei mõistnud Vahur arvatagi, mida ta oli valesti teinud või mille vastu eksinud, kuid tundis, et koridori põrand kõigub, justkui seisaks ta mingi paadi või parve peal.

      Oli päevselge, et temast taheti lahti saada. Mingil käsitamatul hetkel oli ta üleliigseks muutunud ning otsustati, et asutuse elu võib edasi rulluda ilma temata. Vahuri senised pingutused – oma arust polnud ta halvem kui ükskõik kes, pigem vastupidi – olid tühja jooksnud, edutamise asemel ootas teda lihtlabane vallandamine. Kuid lõpparvega venitati veel. Miskipärast … Vahur oli kindel, et kõige selle taga seisab keegi, kellele ta oli valusalt varba peale asunud, kuid ta ei osanud arvata, millal ja mismoodi, ega aimanud, kellele nimelt.

      Aga vahest jahtub asi aja jooksul maha – püüab Vahur ennast rahustada. Võimalik, et ta kujutab praegu ette olematuid asju. Et hirmul on suured silmad, sest kui oleks tegemist kindla vallandamisplaaniga, oleks Bergmann sellest otse rääkinud … Lahti lastud inimene peab ikka hulk aega uut töökohta otsima ja selleks oleks kindlat teadmist vaja … Ta on kuulnud, et keerulisel ajal mängitaksegi mitmetes asutustes just palgata puhkusega, et palgafondi mitte kärpida. Kuid selle asemel, et maha rahuneda, hakkab Vahuri aju kirjutama üha hullemaid ja hullemaid tulevikustsenaariume. Viimaks ajab ta end voodist üles, aimates, et kuni ta oma sandiks läinud olukorra üle juurdleb, muutuvad asjalood aina kehvemaks – ülekohus võtab suuremaid mõõtmeid, paisub lõpmatult ning teda kammitsev nähtamatu nöör tõmbub üha koomale, köidab ta viimaks ebamäärase kujuga õnnetusepuntraks ja kõik viib lõpuks selleni, et ühel hetkel ei tunne ta iseennast enam äragi.

      Kui Vahuril on hommikukohv joodud, kogeb ta jälle rõhuvat tühjusetunne. Midagi väga harjumuspärast on ära võetud ja ta ei tea, mida selle asemele sättida. Et mida võib inimene teha, kui tal äkki töölemineku sundust ei ole? Magada, lehte lugeda, telerit vaadata. Võileibu teha, neid närida ja seedida. Musti muremõtteid heietada? Ei, seda viimast ta enam ei taha, see oleks nagu suletud labürint, millest välja ei pääsegi … Ta kõnnib närviliselt mööda tuba, seisatab korraks akna all, siis teise akna all, seejärel pistab rahakoti taskusse ja võtab esikust turukoti.

      Turuväravas kohtab ta tuttavat karikaturisti, kes justkui parastades teatab, et on kuskilt või kellegi käest kuulnud, et Vahur olevat taimetoitlaseks hakanud. „Mina ja taimetoitlaseks!” naerab Vahur südamest, aga kui nad mõne aja pärast aiasaaduste leti ees jälle kokku saavad, silmitseb karikaturist ühetähenduslikult ta kotist paistvat rohelist selleripunti ja urahtab üsna kurjalt: „Näed, ikka oledki taimetoitlane … Ma ei saa aru, mis sellest nii väga häbeneda.” Nad vahetavad seejärel veel mõned naljatlevad tühised fraasid ja Vahur jälgib mõrult muiates, kuidas karikaturist, kes on sügavalt veendunud tema taimetoitluses ja kelle veendumust ei suuda enam miski kõigutada, lahustub aegamööda turul sagivate inimeste sekka.

      Turulettidele on laotatud kuhjade kaupa värvikirevaid suvevilju. Parv herilasi tiirleb Ungarist pärit murelite kohal, aga Vahur märkab, et suurem hulk sumiseb püünispurgis. Ta pole säherdust seadeldist enne näinud, ja Helen Mirrenit meenutav puuviljamüüja seletab, et algul pani ta peibutuseks purki mett, kuid herilased ei tundnud selle vastu vähimatki huvi – alles siis, kui ta lömastas sinna mõned murelid, hakkasid nad tuhinal lõksu lendama. „Herilased on meie iga-aastane nuhtlus ja sel aastal on neid hästi palju,” kurdab ta.

      „Räägitakse, et herilased aitavad impotentsi vastu”, naljatab Vahur nagu muuseas. „Mismoodi siis, et kui lasta nõelata või?” tunneb vale-Mirren elavat huvi. Vahur tahab juba nõusolevalt noogutada, aga kujutluses kangastub, kuidas lõksu püütud herilased pannakse mõne mehe lõtva riista nõelama, ja see näib liiga karm nali olevat. Ei olnud ju see vale-Mirren ega ta mees talle midagi kurja teinud või teele ette jäänud. Vahur seletab, et tema meelest olevat tegu tõmmise või salviga, ega ta täpselt tea. Ta ostab pool kilo mureleid – need on suured, kuidagi liiga suured, ja võib kahtlustada, et see pole eriti ökoloogiline kraam. Kuid Vahurile on see ükspuha.

      „Et kui ma neile herilastele tulise vee peale valan ja tõmmata lasen, siis saaks nagu ravimtee või …” küsib puuviljamüüja talle ebalevalt otsa vaadates. „Küllap vist,” kohmab Vahur mureleid kotti pistes ja järgmise leti juurde astudes. Tema jaoks on herilaste teema ammendunud, järgmisel hetkel juba unustatud, kuid ta võib olla üsna kindel, et äsja välja mõeldud impotentsiravimist hakatakse nii mitmeski peres täna õhtul juttu tegema ja neid purki püütud herilasi võib-olla keevas vees leotamagi.

      Suvehari kestab, maasikate aeg on küll läbi saamas, aga nüüd pakutakse ja ostetakse mureleid, kirsse, vaarikaid, mustikaid. Inimesed liiguvad lettide vahel kiirustamata, mingi seletamatu, aga kindla tempoga – igal juhul väga rahumeelselt, mis on lettide värvikirevusega kummalises kontrastis. Värviline peaks olema närviline, mõtleb Vahur kentsaka mõtte …