Süvenemine. Edule keskendumine hajusas maailmas. Cal Newport

      Sissejuhatus

      Šveitsis Sankt Galleni kantonis Zürichi järve põhjakalda lähistel asub küla nimega Bollingen. 1922. aastal valis psühhiaater Carl Jung selle koha välja, et luua sinna paik eemaletõmbumiseks. Algul ehitas ta sinna tavalise kahekordse kivimaja ja nimetas selle Torniks. Pärast naasmist India reisilt, kus ta oli lähemalt tutvunud kodudesse meditatsiooniruumide ehitamise kombega, laiendas ta hoonet ja lisas sinna ka privaatse kabineti. „Selles toas olen ma täiesti omapead,“ selgitas Jung selle ruumi olemust. „Kannan võtit kogu aeg endaga kaasas; ilma minu loata ei tohi keegi teine tuppa siseneda.“

      Ajakirjanik Mason Currey andis oma raamatus „Daily Rituals“ („Igapäevased rituaalid“) paljude Jungi käsitlevate allikate põhjal üksikasjaliku ülevaate sellest, millised olid psühhiaatri Tornis töötamise harjumused. Currey kirjelduste järgi tõusis Jung igal hommikul kell seitse ja veetis pärast korralikku hommikusööki kaks tundi töötoas segamatult kirjutades. Pärastlõuna saatis Jung sageli mööda mediteerides või ümberkaudses looduses pikki jalutuskäike tehes. Tornis ei olnud elektrit ning päeva õhtusse jõudes andsid valgust õlilambid ja sooja kamin. Kell kümme õhtul heitis Jung magama. „Selles tornis kogetud puhkus ja taastumine tundusid algusest peale väga intensiivsed,“ ütles Jung.

      Ehkki tundub ahvatlev mõelda Bollingeni Tornist kui puhkuse veetmise paigast, on Jungi tolle aja töist tegevust silmas pidades üsna selge, et järveäärne maja ei olnud ehitatud töö eest põgenemiseks. Aastal 1922, mil Jung paiga ostis, ei saanud ta endale puhkust lubada. Kõigest aasta varem, 1921, oli ilmunud ta „Psühholoogilised tüübid“, mõjukas teos, milles ta andis kindla kuju juba pikemat aega idanenud hulgalistele lahkarvamustele tema mõtteviisi ning ta endise sõbra ja mentori Sigmund Freudi ideede vahel. 1920. aastail oli Freudiga mitte nõustuda julge samm. Et oma raamatu seljatagust kindlustada, pidi Jung hoidma vaimu virge ning kirjutama arvukalt nutikaid artikleid ja raamatuid, mis toetaksid ja arendaksid analüütilist psühholoogiat – just nii hakati Jungi uut mõttesuunda edaspidi nimetama.

      On selge, et loengud ja konsultatsioonid hoidsid Jungi Zürichis väga tegusana. Sellest tegususest talle rahuloluks siiski ei piisanud. Jung soovis muuta meie arusaamist alateadvusest, ja selleks vajas ta sügavamat, hoolikamat mõttetööd, kui tormakas linnaelu seda võimaldas. Jung ei kolinud Bollingeni mitte tööelu eest põgenemiseks, vaid hoopis selle edendamiseks.

      * * *

      Carl Jungist kujunes üks 20. sajandi mõjuvõimsamaid mõtlejaid. Niisugusel edul on kahtlemata palju põhjusi. Minu raamatu seisukohast on aga kõige huvitavam üks Jungi oskusi, millele ta oli pühendunud ja mis mängis tema saavutustes päris kindlasti keskset rolli.

      Süvenenud töötamine: professionaalne tegevus, mida tehakse segamatu keskendumise staadiumis ning mis sunnib tegutsema kognitiivsete võimete maksimumi piiril. Sellised pingutused loovad uusi väärtusi, suurendavad oskusi ning neid on raske korrata.

      Süvenenud töötamine on vajalik, et pigistada inimese intellektuaalsetest võimetest välja viimnegi väärtusepiisk. Aastakümnete jooksul nii psühholoogias kui ka neuroteaduses tehtud uuringute põhjal teame nüüdseks, et süvenenud töötamisega kaasnev vaimne pingutus on vajalik ka inimese võimete arendamiseks. Teisisõnu, süvenenud töötamine oli just sedalaadi pingutus, mida vajati 20. sajandi algusaastail, et paista silma kognitiivselt nii nõudlikul alal nagu akadeemiline psühhiaatria.

Mõiste „süvenenud töötamine“ on minu välja mõeldud1 ning küllap poleks Carl Jung seda kasutanud, kuid tema tegevus tol ajajärgul oli just niisugune nagu inimesel, kes on tuttav süvenenud töötamise põhimõttega. Jung ehitas metsa kivist torni, et edendada süvenenud töötamist oma kutse-elus – ülesanne, mis nõudis aega, energiat ja raha. Pealegi ei lasknud see tal tegelda pakilisemate toimingutega. Nagu kirjutab Mason Currey, võtsid korrapärased Bollingenis käigud Jungilt vähemaks aega, mille ta muidu veetnuks kliinilist tööd tehes. „Ehkki Jungil oli tuge vajavaid patsiente hulganisti, ei peljanud Jung aega maha võtta.“ Süvenenud töötamine, mille esikohale seadmine oli kahtlemata keeruline, oli Jungi maailma muutmise eesmärgi seisu­kohast otsustava