Süvenemine. Edule keskendumine hajusas maailmas. Cal Newport
ning Mark Twain kirjutas suurema osa raamatust „Tom Sawyeri seiklused“ aiamajakeses New Yorgi osariigis Quarry Farmis, kus ta perega suvitas. Twain töötas elumaja tegevustest nii eraldatuna, et söögiaegadele tähelepanu juhtimiseks pidi perekond sarve puhuma.
Tänapäevale lähemale liikudes võtkem näiteks stsenarist ja režissöör Woody Allen. 44 aasta jooksul, 1969–2013, kirjutas ja lavastas Woody Allen 44 filmi, mis esitati 23 korda Oscari kandidaadiks – täiesti absurdne kunstilise loovuse määr. Sel ajal tal arvutit polnudki ning kogu kirjatöö tegi ta ära Saksa kirjutusmasinaga Olympia SM3, vabana elektroonilistest segajatest. Samamoodi nagu Allen ei kasuta arvutit ka Peter Higgs, teoreetiline füüsik, kes teeb oma tööd niivõrd sügavas eralduses, et pärast tema kuulutamist Nobeli auhinna laureaadiks ei suutnud ajakirjanikud teda kuidagi kätte saada. J. K. Rowling küll kasutab arvutit, kuid on teada, et Harry Potteri sarja kirjutamise ajal hoidis ta sotsiaalmeediast eemale, hoolimata sellest, et just tollesse aega jäi selle tehnoloogia kiire tõus ja populaarsuse kasv avaliku elu tegelaste hulgas. 2009. aasta sügisel, mil kirjanik töötas „Ootamatu võimaluse“ kallal, tegid Rowlingu töötajad talle Twitteri konto, kuid esimese pooleteise aasta jooksul jäi tema ainsaks säutsuks „See olen päriselt mina, kuid te ei kuule minust paraku kuigi tihti, sest hetkel on minu prioriteet pliiats ja paber“.
Süvenenud töötamine ei ole muidugi omane mitte ainult ajaloolistele isikutele või tehnofoobidele. Teadaolevalt võtab Microsofti juht Bill Gates kaks korda aastas ette mõttenädalaid, mille käigus tõmbub tagasi (sageli järveäärsesse majakesse) ning tegeleb ainult lugemise ja suurte mõtete mõtlemisega. Just ühel 1995. aasta mõttenädalal kirjutas Gates kuulsa memo „Internet Tidal Wave“ („Interneti tõusulaine“), mille peale Microsofti tähelepanu pöördus alustavale ettevõttele Netscape Communications. Paradoksaalsel kombel on elektrooniliselt peaaegu võimatu saada kätte Neal Stephensoni, tunnustatud küberpungiautorit, kes aitas panna aluse levinud arusaamale internetiajastust – tema kodulehelt ei leia meiliaadressi, sealt võib üksnes lugeda kirjutist selle kohta, miks ta meelega nii kehv sotsiaalmeedia kasutaja on. „Kui ma saan korraldada oma elu nii, et mul on palju pikki järjestikuseid segamatuid ajajärke, siis saan kirjutada romaane. [Kui mind aga segatakse palju] mis siis tuleb selle asemele? Romaani asemel, mis jääb alles pikaks ajaks .. on hunnik üksikisikutele saadetud e-kirju.“
* * *
On oluline rääkida süvenenud töötamisest kui paljusid mõjukaid isikuid ühendavast joonest, kuna see on teravas vastuolus sellega, kuidas käitub enamik moodsa aja teadmustöötajaid – inimesed, kellel on väga kiiresti hakanud ununema süvitsi minemise väärtus.
Põhjus, miks teadmustöötajatel hakkab kaduma hea suhe süvenenud töötamisega, on üsna ilmselge: võrgustumistehnoloogia. Tegemist on laia kategooriaga, mis hõlmab sideteenuseid, nagu e-kirju ja SMSe, sotsiaalmeediavõrgustikke, nagu Twitterit ja Facebooki, ning infomeelelahutuslehtede, nagu Buzzfeedi ja Redditi sädelevat sasipundart. Kõigi nende esiletõus, lisaks veel pidev ligipääs neile nutitelefonide ja internetiga ühendatud kontoriarvutite kaudu on killustanud suure osa teadmustöötajate tähelepanust. McKinsey 2012. aastal tehtud uuring näitas, et keskmine teadmustöötaja veedab üle 60% oma tööajast elektroonilise suhtluse ja internetiotsingutega ning ainuüksi e-kirjade lugemisele ja neile vastamisele kulub ligi 30% tööpäevast.
Sedalaadi killustunud tähelepanu ei aita kaasa süvenenud töötamisele, milleks on vaja pikki segamatu mõtlemise ajavahemikke. Samal ajal ei tegele praegused teadmustöötajad sugugi logelemisega. Vastupidi, nad kinnitavad, et nende elu on kiirem kui kunagi varem. Mis siis selgitab niisugust vastuolu? Paljut on võimalik seletada ühe teistlaadi pingutusega, mis kujutab endast süvenenud töötamise põhimõtte vastandit.
Pinnapealne töötamine: kognitiivselt vähenõudlikud, logistilist laadi ülesanded, mida täidetakse sageli hajunud tähelepanuga. Need tegevused ei loo tavaliselt maailma jaoks mingit uut väärtust ja neid on lihtne korrata.
Teisisõnu – võrgustumisajastul asendavad teadmustöötajad süvenenud töötamise üha enam pinnapealse alternatiiviga, saates ja saades pidevalt e-kirju nagu inimruuterid ning katkestades oma tööd sagedate kiirete kõrvalepõigetega. Suuremad ettevõtmised, mille edukus oleneb süvenenud töötamisest, näiteks nagu uue äristrateegia koostamine või olulise granditaotluse kirjutamine, killustatakse hajunud tähelepanuga sooritatud sööstudeks, mille tõttu kannatab aga kvaliteet.
Süvitsi tehtava töö jaoks teeb asja hullemaks veel see, et üha enam leiab kinnitust tõsiasi, mille kohaselt ei ole kord juba toimunud nihet pinnapealse poole sugugi nii lihtne tagasi pöörata. Kui veeta piisavalt pikalt aega palavikulises pinnapealses tegevuses, ei ole inimene enam kunagi võimeline taastama süvenenud töötamise võimet. „Mulle tundub, et internet kärbib kildhaaval minu keskendumis- ja juurdlemisvõimet .. ja ma ei ole sugugi ainus,“ tunnistas ajakirjanik Nicholas Carr 2008. aastal ajakirja The Atlantic palju tsiteeritud artiklis. Carr laiendas oma väidet raamatus „Triiv madalikule“ (eesti k 2012), millest sai üks Pulitzeri auhinna finaliste. Üsna kohaselt kolis Carr raamatu kirjutamise ajaks metsamajakesse ning sundis end maailmast eralduma.
Arusaam sellest, et võrgustumisvahendite tõttu nihkub meie töö sügavast pinnapealse poole, ei ole sugugi uus. „Triiv madalikule“ oli lihtsalt esimene paljudest hiljuti ilmunud raamatutest, mis uurivad interneti mõju meie ajule ja tööharjumustele. Nende seas on näiteks William Poweri „Hamlet’s BlackBerry“ („Hamleti BlackBerry“), John Freemani „The Tyranny of E-mail“ („E-kirjade türannia“) ja Alex Soojung-Kin Pangi „The Distraction Addiction“ („Sõltuvus tähelepanu hajutajatest“), mis kõik on põhimõtteliselt ühel meelel selles, et võrgustumine häirib pikemat süvenemist nõudvat tööd, vähendades samal ajal meie keskendumisvõimet.
Seega, tõendusmaterjal on olemas ning oma raamatus ei hakka ma kinnituste otsimisele enam rohkem aega kulutama. Loodetavasti võime lähtuda eeldusest, et võrgustumistehnoloogia mõjutab negatiivselt süvenenud töötamise võimet. Jätan ka avamata diskussiooni selle muutuse pikemaajalisest mõjust ühiskonnale, kuna selleteemalised argumendid kipuvad tekitama ületamatuid vastuolusid. Ühel pool on sellised tehnoloogiaskeptikud nagu Jaron Lanier ja John Freeman, kes kahtlustavad, et paljud võrgustumistööriistad – vähemalt praegusel kujul – on ühiskonnale kahjulikud. Ja teisel pool on tehnoloogiaoptimistid, nagu Clive Thompson, kelle väitel need küll kahtlemata muudavad meie ühiskonda, aga paremuse poole. Näiteks võib Google küll muuta meie mälu halvemaks, kuid kuna me saame hetkega otsida internetist kõike, mida teada soovime, siis me ei vajagi enam mälu.
Minul puudub selles filosoofilises vaidluses oma seisukoht. Minu huvi selles küsimuses on palju pragmaatilisem ja individuaalsem: meie töökultuuri nihe pinnapealse töö poole (olgu see siis lugeja arvates filosoofiliselt hea või halb) on avanud tohutult majanduslikke ja isiklikke võimalusi neile vähestele, kes on osanud näha potentsiaali sellele suundumusele vastuseismises ja taibanud eelistada süvenenud töötamist – võimalus, mille kasutas näiteks ära üks Virginiast pärit noor igavlev konsultant, Jason Benn.
* * *
On terve hulk viise avastada, et te ei ole meie majanduskeskkonnas väärtuslik. Jason Bennile oli asi selge, kui ta üsna pea pärast finantskonsultandina tööle asumist märkas, et suurt osa tema töökohustustest on võimalik kiiruga kokku keeratud Exceli skripti abil automatiseerida.
Benni palganud firma koostas raporteid pankadele, kes tegelesid keeruliste tehingutega. („Asi oli just täpselt nii huvitav, nagu see kõlab,“ naljatas Benn ühe meie intervjuu käigus.) Raportit koostades kulus tunde, et andmeid tervel hulgal Exceli töölehtedel käsitsi töödelda. Alguses läks Bennil ühe raporti koostamiseks ligi kuus tundi (ettevõtte kõige tõhusamad veteranid said ülesandega hakkama poole kiiremini). Bennile see ei meeldinud.
„Viis, kuidas mind seda tegema õpetati, kogu protseduur tundus mulle kohmakas ning käsitsi tehes liiga töömahukas,“ meenutab Benn. Ta teadis, et Excelil on olemas makronimeline toiming, mis võimaldab kasutajal korduvaid ülesandeid automatiseerida. Benn luges selle kohta artikleid ja pani peagi kokku uue, arvukate