Süvenemine. Edule keskendumine hajusas maailmas. Cal Newport
tasandid, on makrotasandi vastused meie arutelus tähtsamad, kuna need näitavad paremini, mida soosib meie majandus.
Nimetatud makroperspektiivi lahkamiseks tasub vaadelda MIT majandusteadlaste tandemit Erik Brynjolfssoni ja Andrew McAfeed, kes 2011. aastal ilmunud mõjukas raamatus „Race Against the Machine“ („Võidujooks masinaga“) toovad välja võimsaid argumente selle poolt, et muude oluliste põhjuste hulgas on just digitehnoloogia võidukäik muutnud meie tööturgu täiesti ootamatul viisil. „Oleme Suurte Ümberkorralduste varases faasis,“ kirjutavad Brynjolfsson ja McAfee oma raamatu alguses. „Tehnoloogia areneb pöörasel kiirusel, kuid suur hulk meie oskusi ja organisatsioone ei käi ajaga kaasas.“ Paljudele töötajatele tähendab selline mahajäämus halbu uudiseid. Kuna intelligentsed masinad üha arenevad ning lõhe masina ja inimese võimete vahel väheneb, hakkavad tööandjad suure tõenäosusega kasutama üha enam uusi masinaid, selmet palgata uusi inimesi. Töökohtadel, kus saab kasutada ainult inimesi, muutub tänu täiustunud kommunikatsiooni- ja informatsioonitehnoloogiale üha lihtsamaks kaugtöö, mis motiveerib ettevõtteid otsima olulistele kohtadele parimaist parimaid – kohalikud talendid jäävad aga ilma tööta.
Siiski, mitte igal alal ei ole pilt nii sünge. Brynjolfsson ja McAfee rõhutavad, et nn Suurte Ümberkorralduste tõttu ei kao kõik töökohad kiiresti, osa neist ka jagunevad. Ehkki uues majanduses jääb üha enam inimesi kaotajaks – kuna nende tegevust saab automatiseerida või väljast tellida –, leidub ka neid, kes üksnes ei jää ellu, vaid saavutavad suurt edu; neid hakatakse varasemast rohkem hindama (ja seetõttu ka paremini tasustama). Brynjolfsson ja McAfee ei ole ainukesed, kes on majanduse sedalaadi bimodaalse arengutee välja käinud. Näiteks avaldas George Masoni ülikooli majandusteadlane Tyler Cowen 2013. aastal raamatu „Average Is Over“ („Keskpärasus on möödas“), milles kajastab samuti digitaalse lõhe hüpoteesi. Brynjolfssoni ja McAfee analüüsi muudab aga eriti kasulikuks tõsiasi, et edasises arutelus eristavad nad kolme rühma, mis jagunedes jäävad tulusaajate poolele ja suudavad intelligentsete masinate ajastul ebaproportsionaalselt suurt kasu lõigata. Üsna ootuspäraselt on tegemist rühmadega, kuhu kuuluvad nii Silver, Hansson kui ka Doerr. Mõistmaks paremini, miks on need rühmad muutunud korraga nii väärtuslikuks, vaatame igaüht neist veidi lähemalt.
Hea kvalifikatsiooniga töötajad
Brynjolfsson ja McAfee nimetavad Nate Silveri sarnaste töötajate rühma hea kvalifikatsiooniga töötajate rühmaks. Uued tehnoloogiad, nagu robootika ja kõnetuvastus, automatiseerivad paljud halba kvalifikatsiooni eeldavad töökohad, kuid nagu rõhutavad Brynjolfsson ja McAfee, on „tehnoloogiad, nagu andmete visuaalne kujutamine, analüütika, ülikiire sidevõrgustik ja kiire prototüüpimine, suurendanud abstraktsema ja andmepõhise analüüsi olulisust, suurendades selliste töökohtade väärtust“. Teisisõnu, ettenägelikud inimesed, kellel on oskused saada väärtuslikke tulemusi üha keerulisemaks muutuvate masinatega töötades, on edukad. Tyler Cowen võtab selle mõtte kokku veidi konkreetsemalt: „Võtmeküsimus on järgmine: kas te olete intelligentsete masinatega töötamises tugev või mitte?“
Nate Silver, kes suutis koondada info suurtesse andmebaasidesse ning valis sealt seejärel teavet Monte Carlo meetodil väljatöötatud saladuslikesse ennustusmudelitesse, on hästi kvalifitseeritud töötaja võrdkuju. Intelligentsed masinad ei takista Silverit olemast edukas, vastupidi, masinad on selle eeltingimus.
Superstaarid
Teise rühma hea näide on tipp-programmeerija David Heinemeier Hansson. Tegemist on rühmaga, kuhu kuulujaid peavad Brynjolfsson ja McAfee meie uue majanduse superstaarideks. Ülikiired andmesidevõrgustikud ja suhtlustööriistad, nagu e-kirjad ja virtuaalsete koosolekute tarkvara, on jätnud regionalismi paljudes teadmusmajanduse sektorites minevikku. Enam ei ole näiteks mõtet palgata täiskohaga programmeerijat, rentida kontoripinda ja maksta boonustasusid, kui selle asemel on võimalik maksta mõnele maailma parimatest programmeerijatest, nagu Hansson, ja teha seda ainult aja eest, mis kulub projekti elluviimiseks. Suure tõenäosusega on niimoodi võimalik saada vähema raha eest parem tulemus; Hansson omakorda saab ühe aasta jooksul olla kasulik palju enamatele klientidele ning on tänu sellele lõpuks paremal järjel.
See, et Hansson teeb oma tööd näiteks Marbellas, ehkki teda palganud firma peakontor asub Iowas Des Moinesis, ei ole ettevõttele üldse oluline, sest suhtlustehnoloogia ja tööriistad muudavad kogu protsessi väga sujuvaks. (Sellise tegelikkusega peavad aga arvestama Des Moinesis elavad vähem osavad ja kindlat palka vajavad programmeerijad.) Samasugune suundumus valitseb üha enamates valdkondades, kus tänu tehnoloogiale on võimalik teha produktiivset kaugtööd – konsulteerimine, turundus, kirjutamine, disain jne. Niipea kui andekatele töötajatele avaneb ülemaailmne turg, on turu tipptegijad üliedukad, teised aga kannatavad.
Majandusteadlane Sherwin Rosen esitas aastal 1981 väga uuendusmeelses artiklis nn võitja-võtab-kõik-turu matemaatilise käsitluse. Üks selle tähtsamaid ideid oli nimetada andekust – valemites tähistatud tagasihoidliku q-tähega – raskesti asendatavaks teguriks, mida Rosen ise selgitas järgmisel moel: „Keskpäraste lauljate järjestikune kuulamine ei anna kokku üht väljapaistvat esitust.“ Teisisõnu, andekus ei ole miski, mida saab hulgi osta ja vajaliku taseme saavutamiseks kombineerida; parim olemisel on oma eelis. Seega, kui teie eriala on turusegmendis, kus tarbijatel on juurdepääs kõigile teenusepakkujatele ning kus nende kõigi q-väärtus on teada, siis valib tarbija kõikidest kõige parema. Isegi juhul, kui parim on järgmisel positsioonil olevast ainult vähesel määral andekam, võidab superstaar turukonkurentsis alati.
1980. aastail, mil Rosen seda efekti uuris, keskendus ta filmitähtedele ja muusikutele, kuna seal oli olemas selge turg – muusikakauplused ja kinod, kus publikul oli ligipääs eri esinejatele ja kus nad said enne ostuotsuse langetamist esinejate andekust täpselt hinnata. Suhtlustehnoloogiate ja -tööriistade ülikiire areng on aidanud kaasa mitme teise varem kohaliku turuga valdkonna muutumisele ülemaailmseks turuplatsiks. Programmeerijat või suhtekorraldajat otsiv väikeettevõte saab nüüd vaadata ringi rahvusvahelisel talenditurul samamoodi, nagu võimaldasid muusikakauplused vaadata väikelinnade muusikafännidel mööda kohalikest muusikutest ja osta hoopis maailma parimate bändide albumeid. Teisisõnu, superstaari efektil on praegu laiem toetuspind, kui Rosen seda kolmkümmend aastat tagasi ennustada oskas. Üha kasvav hulk inimesi meie majanduses konkureerib oma sektori rokkstaaridega.
Omanikud
Meie majanduse viimane edukas rühm – rühm, mida esindab John Doerr – on inimesed, kellel on olemas kapital, mida investeerida Suuri Ümberkorraldusi juhtivatesse uutesse tehnoloogiatesse. Juba Marxist alates teame, et ligipääs kapitalile on tohutu eelis. Samas on tõsi ka see, et mõni ajajärk pakub rohkem võimalusi kui mõni teine. Brynjolfssoni ja McAfee arvates oli näiteks sõjajärgne Euroopa väga vilets koht rahahunniku otsas istumiseks, sest ülikiire inflatsioon ja agressiivne maksupoliitika hävitasid suuri varandusi uskumatu rutuga (võime seda nimetada ka Downton Abbey efektiks).
Erinevalt sõjajärgsest ajast on Suured Ümberkorraldused neile, kelle käsutuses on kapitali, väga hea aeg. Selle mõistmiseks tuleks esmalt meenutada kauplemise teooriat (tavapärase majandusliku mõtlemise üht põhialust): kui raha teenitakse kapitalimahutuse ja töö ühendamisel, on tulu sisendiga enam-vähem proportsionaalne. Digitehnoloogia tõttu väheneb aga paljudes valdkondades vajadus tööjõu järele ning intelligentsete masinate omanike tulu kasvab. Praeguses majanduses võib riskikapitali investeerija rahastada selliseid ettevõtteid nagu Instagram, mis müüdi lõpuks maha miljardi dollari eest ja kus töötas kõigest kolmteist inimest. Millal varem ajaloos on nii vähese tööjõukuluga olnud võimalik luua nii suurt väärtust? Masinaomanikele – praegusel juhul riskiinvestoritele – osaks saava tulu ja töötajate vähese arvu suhe on täiesti pretsedenditu. Pole siis ime, et üks niisugune investeerija, keda oma eelmise raamatu jaoks intervjueerisin, tunnistas mõningase murega: „Kõik tahavad minu tööd.“
* * *
Teeme esialgse väikese kokkuvõtte. Minu tähelepanekute kohaselt võib väita, et praeguse majandusliku mõtlemise kohaselt toob tehnoloogia pretsedenditu areng ja mõju majanduses kaasa ulatuslikud