Pilvede varjud. Marje Ernits
vanaisa kustumatu kirg geoloogia vastu ja nii oli ta koos taadiga reisinud pea igal suvel kusagile mägedesse, et seal kirka ja seljakotiga ringi rännates kive toksida.
„Kaubamajas?“ kordas Agnes, kes oli vahepeal kõrvu kikitanud ja tahtis teada, mida ta uus sõbranna sealt ostma läheb. „Vaata! Kas sellega võiks koolis käia? Mul oleks midagi eksklusiivsemat vaja,“ lisas ta, kui oli oma nutitelefoni ekraanile mingi riideeseme reklaampildi kuvanud.
„Kas ka mina võin kaasa tulla?“ küsis Valter, end Anabeli ja ekraani vahele surudes.
„Ei – palun mitte!“ sõnas Anabel ärritudes, sest koos poistega šoppamisest oli tal oma arvamus juba välja kujunenud. „Ja tegelikult ei lähe ma ostlema – lihtsalt mu ema töötab seal.“
„Vau!“ hüüdsid ta kaaslased selle peale, aga seda juba koos tundi helisenud kellahelinaga ning Anabel pääses vabanduste otsimisest, miks ta ei saanud oma uusi kaaslasi ema töö juurde kaasa võtta.
Esimese koolipäeva lõpuks oli äsja tekkinud sõpruskolmikule selge, et selles õppeasutuses armu ei antud. Isegi olümpiaadide staarosavõtjana tunnustust võitnud Valter pidi tõdema, et oli vähemalt aktusepäeval lõdvemat tunniplaani oodanud.
„Aga ei! Kohe pandi täie rauaga – isegi koju anti tööd!“ lisas ta tüdrukutest sammugi maha jäämata.
„Kas sul siin kedagi teist pole, kelle kannul jõlkuda?“ märkis Agnes tüdinult.
„Ei! Ainult Anabel …“ kinnitas Valter
„Ma mõtlen mõnd poissi!“ parandas Agnes oma mõtet ja sai veel šokeerivama vastuse.
„Ega ma mõni gei ole – ikka täiega heteromees!“ lausus poiss selle peale ja pani oma käe matšoliku liigutusega Anabeli õlale, kuid tõmbas siis kohe jälle tagasi.
Anabel muigas. See liigutus meenutas talle tema enda nooremat venda Stevenit, kes iga aastaga aina imelikumalt käituma hakkas. Kui Steven sündis, oli Anabel kaheksane ning tema venna ootamise õhin asendus peagi pettumusega. Titad polnud üldse sellised armsakesed, nagu nad lapsevankrisse pakituna näisid. Kõik oli palju tüütum ja räpasem, kui eemalt vaadates paistis. Siis ei saanud Anabel mõnel hommikul kuidagi aru, miks ema seda röökides tatti pritsivat ja toitu suust välja ajavat jõmpsikat üldse nii väga armastas, et talle kõik andeks andis ning lisaks veel tema järelt koristas, iga liigutuse eest kiitis ja heaks lapseks nimetas.
Anabeli lootus, et kunagi saab Stevenist tema suur väikevend, kõikus ühest äärmusest teise. Mida suuremaks poiss kasvas, seda enam meeldis talle oma õde lollitada, tema asju lõhkuda ja kiusata, aga kui asi võttis tõsisema pöörde, oli Anabel esimene, kelle kaitsva tiiva alla see lapsuke peitu puges. Valteri õlalepatsutuses tajus Anabel mingeid sarnaseid jooni, sest polnud kindel, kas noormees otsis või pakkus talle tuge, aga ehk ta hoopis põgenes kellegi kolmanda, näiteks Agnese tõrjuva suhtumise eest.
„Vaata seda! On ju lahe,“ jätkas uus sõbranna ühes käes nutitelefoni hoides ja teisega Valterit eemale tõrjudes.
Nõnda kestis see kuni esimese koolinädala lõpuni, kuni Anabelile sai selgeks, et gümnaasium ei erinenud oma olemuselt põhikoolist muu, kui vaid õppekavade ja õpetajate poolest, sest reaalselt suheldi ikka vaid telefonitsi või läbi interneti oma endiste sõpradega. Uued kaaslased, kellega samas klassiruumis istuti, lävisid küll omavahel, kuid vaid grupiti. Tõsi, käidi ja kuvati ka teisi seltskondi, kuid erilisteks kogunemisteks polnud veel soovi ega tahet. Kui mõni ettur vahetaski gruppide vahel kohta, siis vaid info jagamise eesmärgil.
„Mida sa jõllitad!?“ nähvas Agnes pea alati, kui keegi kolmikule liiga lähedale tuli või nende suunal mõne salvava kommentaari lendu laskis.
Kommenteerijaid muidugi jagus, kuid Anabel oli sellega juba harjunud, et kaaslasi ei valitud erinevuste, vaid sarnasuste põhjal. Ta enda parim sõbranna oli olnud lausa tema enda mõtete kloon, kuid kahjuks ei valinud Iris peale põhikooli lõpetamist temaga sama rada ja läks edasi õppima Soome, sest ta vanemad elasid töö tõttu enamuse oma ajast nagunii seal. Anabel oleks võinud sama teha, sest ta isal oli naaberriigis oma ehitusfirma ja ka korter, kuid ema poleks sellega nõus olnud, sest peale Soidre Põhikooli sulgemist tuli ka Stevenil hakata linnas koolis käima ja siis pidi keegi tal silma peal hoidma.
Anabelil tuli sellega leppida ja tegelikult polnudki vahet, kus keegi õppis või elas, sest vahemaade pikkus ei mõjutanud suhtlemist. Ta võis Irisega iga kell kõnelda või sõnumeid vahetada, ilma et see kedagi teist oleks häirinud. Agnes ei saanud mõnikord isegi aru, et Anabel kõneles vahetunnil kellegi teise kui temaga.
See grupis olemine ei tähendanud, et Anabelil endal poleks ümberringi toimuva jaoks silmi olnud. Tegelikult oli ta oma lemmikud juba välja valinud ning need polnud sugugi Agnes ja Valter, vaid Inessa ja Rauno. Algul tundus talle, et need kaks olid lihtsalt varem tuttavad, kuid juba paari päeva pärast ta enam nõnda ei mõelnud. Agnes jäi Anabeli huvi suhtes kidakeelseks ja Valter ei osanud oma vastse klassivenna kohta veel midagi kosta.
Mis Valterisse puutus, siis tema põhitegevus vahetunnil seisnes selles, et lõbustada tüdrukuid veebist leitud videoklippidega. Enamasti olid need mingite juutuuberite või blogijate poolt üles riputatud lollid naljad loomade ja lastega, sekka ka muid äpardusi, spordiõnnetusi või tobedaid liiklusapse. Agnes naeris südamest, Anabel harjumusest, sest Steven oli neid kõiki talle juba näidanud. Edasi nuhkis igaüks juba omaenda nutitelefonis, kuni leidis, mida kaaslastele näidata.
Anabelil oli oma nutiseadme mälus selleks tarbeks vanaisa poolt koostatud koduleht kõiksugu fossiilsetest kivimitest ja poolkristallidest valmistatud kunstiesemetest ning ehetest. Nõnda sai ta esimesele huvipakkuva heakskiidu Valterilt ja teisega rõõmustas ta Agnest, kes oli hull igasuguste ripatsite ja kaunistuste järele. Iseendast tehtud fotosid Anabel suhtlusportaalidesse ei riputanud, seda algul ema keelu tõttu ning hiljem juba enda põhimõtetest lähtudes, kuid postitamata ei jäänud need ometi – piltide töötlemisega tuli lihtsalt pisut rohkem vaeva näha ja siis ei tundnud isegi ema enam oma tütart ära.
Septembri lõpus tekkis Anabelil esimest korda võimalus seista Inessa ja Raunoga samas grupis, sest arutusele tuli rebaseks löömise peo kava. Tegelikult ei huvitanud Anabeli üritus kui selline, sest tal polnud plaaniski osaleda mingis nõmedas oksesöömise rituaalis. Kuna Inessa oli aga nimetatud peo rebastepoolne võtmeisik, tahtis Anabel temaga lähemat tutvust teha ning pakkus end abiliseks.
„No-nii, üks Playboy jänku on meil siis juba olemas,“ sõnas Inessa seepeale. „Kes teiseks hakkab?“
Muidugi oli kohe püsti ka Agnese käsi, kuid samas selgus tõsiasi, et teine jänku pidi tulema beekate seast ja selle nimetas Inessa ise: „Sofie, sina! Teie sobite omavahel hästi.“
Anabel polnud nimetatud tüdrukut seni isegi märganud, aga kui väikest kasvu ja pisut ülekaaluline Sofie ta kõrvale astus, tundis ta mõningast pettumust, sest tema meelest oli nende sobivusskaala nullilähedane. Kuna see polnud aga hetkeprioriteet, pidi Anabel tegema näo, et leppis kaaslase valikuga.
„Meie ei tohi lubada abiturientidel end lolliks teha, seepärast on meil vaja eelnevalt välja töötada oma strateegia ja taktika, kuidas asi toimiks nõnda, et rebased ei peaks olema need, keda sunnitakse vastikuid asju tegema – las ükskord olla ka vastupidi,“ sõnas Inessa ja vaatas siis Rauno poole, lisades: „Räägi sina, kuidas …“
Anabel kuulas ja kuvas samal ajal oma nutitelefoni ekraani, püüdes jääda ühteaegu nii apaatseks kui ka osalevaks. Rauno strateegiline plaan sobis kõigile, aga Anabelile meeldis ka noormehe kõnemaneer ning olek ja ilmekas esitlus. Boonuspunkte lisas ka see, et poiss ise oskas seejuures täiesti pingevabaks jääda. Erinevalt Inessast oli Raunos midagi eepilist, milles oli võimatu pettuda. Isegi noormehe välimus oli Anabelile varasemast vastuvõetavam, kuigi algul oli talle tundunud, et tegu võis olla mingi kampsunikandjast IT-nohiku või koguni lihtlabase ülbitsejaga.
„Kes Väädile välja lobiseb, see süüdistagu hiljem end ise, kui mõni asi ei meeldi,“ oli see lause, millega Inessa suureks vahetunniks võimla garderoobi kogunenud salakoosoleku