Pilvede varjud. Marje Ernits
„See käis kähku,“ sõnas ta enda rahustuseks ja tajus siis oma telefoni hoidval käel Inessa küsivat pilku
„Juba jõudsid või?“ lisas Inessa muiates.
See oli kolmas solvang, aga õnneks oli Anabel suutnud selle negatiivse toime ennetada ning tema jaoks oli asi möödas.
„Mul on muud ka teha, kui …“ ühmas ta ja pöördus, lauset lõpetamata jättes, et Raunolt ühe asja kohta täpsustust paluda.
„Mida sa nende võrdsete võimaluste all mõtlesid?“ küsis ta ja vaatas silmi vidutades poisile otsa.
Rauno venitas vastamisega, reageerides siiski küsimusele. Tühisõna oota tuli ta suust justkui iseenesest ja selles polnud midagi imelikku ega halvustavat. Anabel ootas, tehes sama, mida Raunogi – näppis seni oma telefoni.
„Mida sa küsisid?“ lausus poiss veidi aja pärast ning siis oli Anabeli kord öelda oota.
Nii nad siis ootasid teineteise ootamisi, kuid sama hästi oleks nad võinud lihtsalt kumbki oma suunas minema kõndida, ent Rauno jäi ja Anabeli jaoks oli see märk ning kui kell poleks tundi helisenud, oleks sellel ootamiste jadal produktiivsemgi lõpptulemus võinud olla.
Klassi jõudes istus Anabel oma kohale ja jäi justkui õpetaja tulekut ootama, aga tegelikult kammitses teda küüru vajumast Inessa pilk, mis aina ta turjal püsis. Tühja sest, mõtles ta, kuid need olid vaid sõnad. Tegelikult hakkas Anabel sellest hetkest peale tajuma, et ta seljatagune oli kaitsetu. Abi polnud ka sellest, kui ta uus sõbranna Agnes oma lauda lähemale liigutas, sest juba järgmise tunni algul tegi Inessa sedasama ja mitte ainult seda. Inessa polnud rumal tüdruk, aga küllalt laisk, et õpetaja küsimuste peale kätt tõsta, kuid sellest päevast muutis ta oma senist taktikat ja hakkas igale küsimusele vastama ning alustas või lõpetas oma vastuse alati viitega mõnele teisele, kes justkui polnud pädev vastama.
Anabel tundis end puudutatuna ja kuigi ta seda välja ei näidanud, märkas keegi ometi midagi ja selleks päästeingliks oli Rauno, kes ühel vahetunnil nende kolmikuga liitus ja ilma igasuguse sissejuhatuseta Valteriga juttu alustus. Anabel tundis, kuidas ta keha sisemiselt justkui hõõguma lõi, sest iga kord, kui Rauno oma lause lõpetas, vaatas ta tegelikult Anabelile otsa. Valter oli muidugi meelitatud, et üks tema klassi poistest ise talle sõprust pakkus. Agnes küll mossitas, kuid ei jätnud oma uurimistöö tulemusi vaid enda teada.
„Tead, Anabel!“ lausus ta õhinaga, kui leidis tualettruumis privaatse võimaluse rääkimiseks. „See Rauno ja Inessa on samast perest või nagu vend ja õde, aga tegelikult nad pole … see oli üks imelik sõna,“ kõneles Agnes ust kinni hoides.
„Kärgpere?“ pakkus Anabel asjast huvitudes.
„Jah – just!“ rõõmustas Agnes leitud sõna õigsuse üle ja jätkas: „Raunol on oma vanemad ja Inessal omad, aga ühe isa ja teise ema on omavahel abielus ning neil on veel üks laps, kes on nii Inessa kui ka Rauno õde – jube keeruline värk ikka.“
„Siis sellepärast!“ hüüatas Anabel tahtmatult, kuid pikemaks seletamiseks polnud tal mahti, sest tualettruumi ukse taga läks ägedaks trügimiseks ja neil tuli kõrvale astuda ning soovijad sisse lasta.
Ukse taga kuulanud seltskond itsitas neid nähes, aga korrapidaja, kellel oli tüdrukute korrarikkumisest juba teada antud, nõudis aru, küsides: „Miks te ust kinni hoidsite?“
„Anabelil oli leke … ta pidi seelikut pesema ja tampooni vahetama,“ vastas Agnes ja ta sõbranna pidi punastama, sest poleks ise suutnud sellist vabandust välja mõelda.
Korrapidaja silmitses tüdrukuid uurivalt ja jäi Agnese juttu uskuma. Anabel seevastu mõtles pisut ja küsis siis sõbrannal varrukast haarates ning teda aknaaluse tühja nurga poole tõmmates.
„Kas sina kasutad juba tampoone?“
„Muidugi!“ vastas Agnes pooli hääli ja imestades.
Anabel ei tihanud öelda, et järgis neis küsimustes ema nõuandeid, kuid samas tahtis ta siiski teada, kuidas oli võimalik seda asja paika seada, kui oldi süütu.
„Kas sa siis pole …“ küsis ta, suutmata lause lõppu välja öelda.
„Muidugi mitte!“ vastas Agnes teatava enesekindlusega ja lisas kohe ka vastuküsimuse: „Aga sina?“
Anabel viivitas, sest ei teadnud, milline vastusevariant oli parem – kas eitus või jaatus? Taas kord sai päästjaks koolikell, mis tunni algusest teada andis. Enne klassi sisenemist leidis ta siiski sobiva sõnapaari nii nõme, kuid polnud teada, kellele ta seda ütles.
„Mida sa kobised – ise oled nõme!“ mitte ainult ei kuulnud, vaid ka tundis, enne kui jõudis oma laua taha istuda, sest just hetk enne õpetaja saabumist kahises tast mööda Inessa ning näitas Anabelile püstist keskmist sõrme.
„Ei ropenda tunnis! Tere,“ manitses eesti keele ja kirjanduse õpetaja veel enne, kui kogu klassikoosseis jõudis ta terele vastuseks püsti tõusta.
„Mina ei öelnud midagi!“ nähvas Inessa ja sai vastuseks üttega lihtlause: „Ei räägi, Inessa,“ mis emakeeleõpetaja puhul oli juba tavaks saanud.
„Ma tahtsin vaid …“ jätkas tüdruk ning õpetaja vastas samaga.
„Ei räägi, Inessa! Teie istuge!“
„Mina pole süüdi … tema ütles,“ proovis Inessa uuesti ja sai jälle sama vastuse.
Ta teadis juba, mis nõnda jätkates juhtuma hakkab ning noris aina edasi, kuni õpetaja närv üles ütles ning ta Inessal tunni segamise pärast klassist lahkuda palus. Ilmselt oli tüdruk just seda taotlenudki, sest ruumist lahkudes tegi ta võitjanäo ja saatis Anabeli suunas teele taas mingi roppust kujutava liigutuse.
Agnes istus, nutitelefon põlvede vahel ja luges minuteid. „Kümme …“ resümeeris ta Inessa taidlemise peale kulunud aja ja sosistas siis lähimale lauanaabrile: „Ainult pool tundi veel …“
„Ei räägi, Agnes,“ lausa karjus õpetaja.
Anabel muigas ja luges põlvedele asetud telefoni kuvarilt konspekti, sest eelmisel õhtul polnud ta selle aine õppimiseni jõudnudki, kuna oli kogu oma aja kulutanud internetis surfamisele, et ühe teise ja märksa huvitavama aine tunni tarbeks materjali kokku otsida. Emakeele õppimine polnud tema jaoks prioriteet ega probleem, lihtsalt oli vaja teada, mida keeleõpetaja selles tunnis oluliseks pidas ja küsida võis. Selle meeldetuletamiseks piisas kümnest minutist, aga muus osas võis lõdvalt mõnd klassikut tsiteerida ja ainepunktid olidki kirjas.
Järgmisel vahetunnil oleks Anabel hea meelega pooleli jäänud teemat edasi arutanud, kuid see osutus võimatuks, sest nendega liitunud poistel oli nutiekraanil üht-teist uut kuvada.
„Sa ei saa Ra’d endale!“ kuulis Anabel korraga otse kõrva lausutud sõnu ning tundis kuklas kellegi kuuma hingõhku.
Ta oleks tahtnud pöörduda ja midagi vastu öelda, kuid tardus, sest tundis, kuidas midagi teravat tungis abaluude vahel vastu ribisid. Valu oli ehmatav, kuid Anabeli suu jäi lukku, sest kohe langes ta õlale Inessa sõbralik käsi ning vihast ei saanud juttugi olla.
„Vaata sa ka, Inessa, mis me avastasime,“ sõnas Rauno, keda ta kasuõde oli just Ra’ks nimetanud ning näitas tüdrukule äppi, mis aitas mentori võimekust testida.
„Sellega peaks meie Keelt ja Kirjandust uurima – kas tal ikka on see haridus, millega ta meid harib!“ sõnas Valter.
„Just! Sest kui ikka pedakas käib tunnis mustade kroksidega ja kulme ei kammi, siis ei saa ta teistele eeskujuks olla … on ju?“ oli Agnes öelduga omal moel täiesti nõus.
„Selle versiooni peale poleks ma küll tulnud – tubli aakas, Agnes!“ kiitis Inessa ja keerutas sõrmega Anabeli õlale langenud juustes, et siis lahkudes mõned neist kaasa tõmmata.
„Ai! See oli valus,“ kiljatas Anabel