Kõik, mida soovime. Marybeth Mayhew Whalen
näol kahvatu jume ja kõhul väike rasvapolster. Zell puudutas hommikumantli all oma vöökohta. Tal endal oli samasugune polster. Pärast möödunud sügist olid nad kõik muutunud.
Ta lehvitas hüvastijätuks, kuid Alec, kes kandis suurt piimapakki, ei saanud vastu lehvitada. „Aitäh, proua Boyette!“ tänas poiss ja asus koduteele.
Kuna ta hoolis naabriperest võib-olla liigagi palju ja Aleci väikesed õlad olid kühmus, justkui kandnuks poiss koos piimaga õlgadel kogu maailma raskust, hõikas Zell Alecit, kes jäi selle peale seisma.
„Kas lähete täna basseini avamisele?“ Ta meenutas Debrat esimesel aastal pärast Aleci sündi ujutamas last basseinis tillukeses beebipaadis. Alec oli kandnud päikesekaitseks laia äärega kübarat, mis talle aina silmadele vajus, ja lagistanud lustakat beebinaeru. Debra oli pea kuklasse heitnud ja naernud koos pojaga.
Alec raputas aeglaselt ja nukralt pead. „Isa ütles, et ta peab tööle minema.“
Zellil lipsas tahtmatult üle huulte: „Tead, ütle talle, et võin teid kahte sinna viia. Palu tal esimesel võimalusel siia tulla ja me mõtleme midagi välja.“
Alec vaatas Zelli uskumatu pilguga, mispeale too noogutas oma sõnade kinnituseks. „Mine, mine! Ütle talle!“ Ta osutas poisi kodu suunas.
Tuppa naastes nägi ta, et John jälgib teda tähendusrikkal ilmel. „Mida Oliver Twist seekord tahtis?“ küsis mees. Ta teeskles, et on vana toriseja, kuid oli tegelikult pehme südamega.
„Ole viisakas!“ manitses Zell. Ta tõstis mehe ette magustoidu.
John kergitas kulme. „Kas sa tegid ettepaneku need lapsed täna basseini viia?“
Zell kehitas õlgu. „Vastasel juhul poleks nad saanud minna. Jumal ise teab, et Lance’il pole nende lõbustamiseks aega.“
John pani käed rinnale vaheliti ja kostitas abikaasat läbitungiva pilguga. „Vaata ette, vastasel juhul nad tirivad su koos endaga mülkasse.“
Zell rehmas tõrjuvalt käega. „Oh, ei tiri. Söö parem magustoitu.“
„Mulle meeldib hoopis puding,“ torises mees, kuid hakkas siiski sööma.
Pärast mõneminutilist vaikimist rüüpas John sõõmu kohvi ja alustas: „Rääkisin Clay Robinsoniga. Paistab, et nad on meiega sarnases olukorras. Lapsed on läinud ja suveks plaane ei ole...“ Zell vaatas mehele otsa ja aimas, kuhu too sihib. See ei meeldinud talle põrmugi. John ei teinud tema hirmunud pilgust välja, vaid jätkas: „Me arutasime neljakesi puhkusele sõitmist.“
Zell ei tahtnud koos teise paariga puhkusele sõita. Ta igatses perepuhkust nagu vanasti – üürida rannamaja või mägionn oja ääres või peatuda lõbustuspargi lähedal hotellis. Ta ihkas märgi rätikuid kokku korjata, päikesest põlenud nahka jahutada ja liiva kokku pühkida. Ta tahtis kalal ja matkal käia, karusselliga sõita, vahukomme grillida ja lauamänge mängida. Ta tundis puudust mineviku suvedest. Ta tahtis seda kõike uuesti läbi teha.
Aga ta ei võinud seda öelda Johnile, kes armastas ja ihaldas teda ikka veel ning hoidis tal käest kinni, kui nad autoga kuhugi sõitsid. See oli omaette väärtus. Ta puudutas abikaasa käsivarsi. Johnil olid väga jõulised käsivarred. Zell nautis viisi, kuidas lihased mehe naha all mänglesid. „Mis sul plaanis on?“ küsis ta.
„Mõtlesin Lure’i järve peale,“ vastas mees. „Või mõni muu vaikne ja rahulik koht. Või majake järve ääres.“ Ta naeratas ja oli oma plaani üle uhke. „Kus oleks varikatusega terrass.“ Zellile meeldisid säärased terrassid ja John teadis seda. Nad olid aastaid arutanud, kas peaks oma majale samasuguse ehitama, aga neil oli koolitada kolm last ja hind oli osutunud takistuseks. Võib-olla saaksid nad selle nüüd ära teha.
„Mina võiksin Clayga golfi mängida. Sina ja Althea saaksite poodides kolada.“ Clay ja John olid kauaaegsed töösemud. Zell talus kuidagiviisi Althead, kuid ta poleks seda naist eales puhkusekaaslaseks valinud. Alhteal olid kummalised rinnad. Need nägid välja nagu õhupallid, mida Zelli poeg vahel nalja pärast särgi alla toppis, rippusid veidralt madalal ja liikusid kehast sõltumatult. Peale selle arvas Althea, et tema ainuke poeg näeb välja nagu Tom Cruise, ja kasutas iga võimalust, et tema fotosid näidata. See häiris Zelli väga: ta oli liigagi tihti pidanud kõrval seisma, kui Althea mõnd järjekordset ohvrit fotodega kiusas, samal ajal kui too viisakalt noogutas.
„Kõlab hästi. Helistan Altheale kohe, kui mul selleks võimalus avaneb,“ lubas Zell leplikult. Ta kavatses selle kohustuse hiljem maha raputada.
Rahulolev John pani kohvitassi käest. „Tead, ma ei pea kohe tööle minema,“ vihjas ta.
Zell puhkes naerma. „Ma ei ole veel hambaidki pesnud.“
„Sinu hambad mind ei huvita.“ Mees manas näole oma võluvaima naeratuse, tõusis toolilt ja viis nõud kraanikaussi. Ta pöördus uuesti naise poole ja kergitas kutsuvalt kulme. Zell kihistas naerda ja vehkis tõrjuvalt käega. Mees kehitas õlgu ja läks duši alla, et päevaks ettevalmistusi teha.
Zell läks kraanikausi juurde, asus kohvitasse ja hommikusööginõusid pesema ning kaalus ülemisel korrusel koos Johniga duši alla minekut. Kas just säärasest vabadusest polnud nad kunagi unistanud? Kraanikausitaguse akna taga püüdis tema pilku miski, mis katkestas mõttelennu. Tuules hõljus sinine südamekujuline õhupall, mis liikus mööda tänavat, justkui hoidnuks seda nähtamatu lapse käed. Zell jättis nõudepesemise pooleli ja jälgis eemalduvat palli.
BRYTE
Vaevalt oli ta silmad avanud, kui lülitus juba planeerimislainele ja asus päevakohustusi ritta seadma. Basseini avamise nädalavahetus tähendas veendumist, et kotid saaksid pakitud, lõunasöögid valmistatud, kohtumine sõpradega kokku lepitud ja suur kogus päevituskreemi varutud. Ta lebas voodis, mõtles kõigele sellele ja tõmbas peas ristikesi tehtud tegevuste ette.
Ta kuulis, kuidas Everett rääkis kõrvaltoas Christopheriga dinosaurustest, kordas sauruste liike ja vastas küsimustele, mis olid juba tosinaid kordi vastuse saanud. Christopher ei olnud veel suuteline keerulisi dinosauruste nimesid välja ütlema ja tema valesti hääldamised olid väga naljakad. Bryte kuulis Evi naermas selle üle, kuidas Christopher üritas hääldada nimetust velociraptor. Seejärel kuulis ta abikaasa möiret, kui too üritas sauruse häält imiteerida. Kisa sundis Bryte’i soojast voodist tõusma ning minema poja ja mehe juurde, kes olid perekonna tuum, tema süda.
„Emme tõusis üles!“ teatas Everett Christopherile ja naeratas üle väikese poisi pea. Nende juuksed olid täpselt ühte värvi pruunid ja silmad, olgugi et erineva kujuga, peaaegu identselt sinised. Minu poisid, mõtles Bryte ja tema süda tõmbus armastusest kokku.
„Räägi emmele, kus me täna hommikul käisime, kui tema alles magas,“ soovitas Ev.
Christopher vajus mõttesse ja kui talle turgatas pähe õige vastus, lõid tema silmad särama. „Krispy Kreme’is!“ Tema suust kõlas see nagu „Klispi Kliimis“.
„Ja millise sõõriku sa emmele välja valisid?“ suunas Everett.
„Šokolaadi ja nonparellidega!“
Bryte naeris koos Everettiga. Ta teadis, et „tema“ sõõriku pistab peatselt nahka üks naeruste silmadega ligi kolmeaastane jõnglane, kes armastab dinosaurusi. Ta kahmas poisi sülle ja surus enda vastu, nuusutades tema varahommikust lõhna, nagu oli teinud lapse sünnist saadik. Christopher oli armastatud ja kauaoodatud laps, keda ta oli kartnud mitte kunagi saavat.
„Kuule, sõbrake,“ ütles Bryte. „Mis tähega algavad sõõrik ja saurus?“
Christopher ajas näo krussi ja vajus sügavalt mõttesse. Ta oli väga nutikas, oskas juba häälikuid tähtedega seostada ja nende kirjapilti ära tunda. Nende selja taga sosistas Everett rõhutatult: „S.“ Bryte müksas meest, kui Christopher hõikas õige vastuse, justkui oleks selle ise välja mõelnud.
„S!“ kires poiss, puhkes naerma ja vaatas