Kõik, mida soovime. Marybeth Mayhew Whalen
kutsus naise kööki, kus ootasid sõõrik ja värskelt valmistatud kohv koorega. Ta oli alles mõne nädala eest emadepäeval tähtsa tehingu sõlminud ja sestpeale oli Christopher harjunud mõttega, et emme hommikusöögi eest tuleb hoolitseda. Bryte’il polnud vastuväiteid, ent mõte ülimagusa sõõriku söömisest ajas teda iiveldama.
Talle meenusid varahommikused vannituppa tormamised ajast, kui ta oli Christopherit kandnud, ning see, kuidas ta oli oksendamist ühtaegu armastanud ja vihanud: ta oli armastanud asjaolu, et tema sees kasvas beebi, ja vihanud seda, et keegi teine oli tema elus ohjad haaranud. Tagasiteed ei ole, oli ta mõelnud iga kord, kui vetsupotti kallistas ja hommikusööki välja öökis. See juhtubki, oli ta seejärel mõelnud.
Aga ta teadis, et praegu on teisiti. Ta meenutas viimase aja jutuajamisi Everettiga sellest, et Christopher on suuremaks sirgunud ja nad võiksid uuesti proovima hakata. „Kas mäletad, kui palju aega see võttis?“ oli Everett eelmisel nädalal mangunud. Justkui suutnuks Bryte seda unustada.
Kuidas öelda abikaasale, et ta ei suuda seda uuesti läbi teha? Et ta soovib, et Christopher jääkski nende ainukeseks lapseks? Kas mees suudaks seda mõista või sellega leppida? Kas Everett armastaks teda ka siis, kui ta ütleks kindla ja vastuvaidlemist mittesalliva ei?
Mees, kes paistis tema mõtteid lugevat, küsis: „Sa mõtled praegu sellele, millest me varem rääkisime?“ Everett naeratas kütkestavalt – viisil, millega suutnuks panna Bryte’i peaaegu kõike tegema. Nii oli olnud juba sellest ajast saadik, kui nad õppisid üheksandas klassis ja Everett oli meelitanud ta kellegi hoovis öiste mängude ajal endaga amelema. Teised lapsed mängisid samal ajal kulli ja peitust ning pimedusest kostsid nähtamatud hääled.
Bryte oli alles eelmisel päeval sellest paigast mööda jalutanud, lapsekäru ees ja eaka naabri koer käekõrval. Majas, mida kutsuti „pinnuks silmas“, elas jälle uus perekond, üks paljudest, kes kolisid majja, et sealt varsti minema kolida. Bryte mäletas, missugune oli maja olnud enne, kui üürnikud hakkasid seda lagastama. Ta mäletas nii mõndagi naabruskonnast, mida oli terve elu koduks nimetanud.
Geograafilises mõttes polnud ta siit kaugele kolinud, kuid mõnes muus mõttes oli ta teinud asju, milleks polnud end võimeliseks pidanud. Ta meenutas käiku arsti vastuvõtule ja asju, mida oli pidanud pärast seda tegema. Ta ei tahtnud, et see enam iialgi korduks. Neile polnud rohkem lapsi määratud ja oligi kogu lugu. Nüüd pidi ta abikaasale oma vastumeelsust selgitama, ilma et oleks avaldanud, kui sügav see tegelikult on.
Everett piidles teda valvsalt. „Kuidas ma saaksin sind veenda, et see...“ – ta osutas kõrgel lastetoolil istuvale Christopherile, kel oli suu ümber šokolaadivõru – „...on väga hea mõte? Seda ei ole kunagi liiga palju.“
Sõõrikuamps, mille Bryte oli endale vägisi suhu toppinud, muutus kleepuvaks massiks. Ta rüüpas kohvi ja tundis, kuidas mass kurku kinni jäi, nii et tal oli raske kõnelda. „Christopher oli väga hea mõte.“ Nende sõnadega piidles ta poega ja oli valmis talle silma pilgutama. Ent poiss ei kuulanud, vaid oli keskendunud mänguauto sõidutamisele läbi sõõrikult maha pudenenud suhkrupärlite. Bryte jätkas: „Aga üks laps on praegu vägagi piisav. Me rääkisime ju meilist, milles mind tagasi tööle kutsuti. Nüüd, kui Christopher läheb sügisel lasteaeda...“ Ta nokkis taldrikult pururaasukesi, nii et lauale pudenes veelgi rohkem suhkrupärle. Ta ei suutnud Everettile silma vaadata.
„Emme, sa ajad kõik laiali,“ märkis poeg. Ta osutas laual vedelevatele värvilistele kuulikestele ja üritas söögitoolist välja ronida, et segadus kokku kraamida. Everett keelas teda ja sättis ta tagasi tooli rahustavate sõnade ning lubaduste saatel, et emme koristab kõik ise ära. Bryte vaatas mehele otsa ja pilgutas silmi. Nagu näha, oli asjade eest hoolitsemine tema ülesanne.
JENCEY
Jencey keeras McDonald’si parklasse ja manööverdas hiigelsuure sportauto kitsale parkimiskohale. Ta lükkas käigu reipalt välja ja temast õhkus enesekindlust, mida tal tegelikult ei olnud. Ta pööras ümber ja talle vaatas vastu kaks paari suuri silmi. Tema laste näoilmed olid samasugused nagu siis, kui ta oli nad tsirkusesse viinud – hämming oli segunenud hirmuga. „Kas teil on kõht tühi?“ küsis Jencey.
„Me sööme... siin?“ imestas vanem tütar Pilar.
„Jah!“ vastas ema, manades hääle muretuks ja sundimatuks. „Lähme ja vaatame, mida siin pakutakse.“
Pilar pööritas silmi ja demonstreeris teisme-eeliku suhtumist. „Ema, see on McDonald’s. Siin müüakse burgereid.“
„Ja friikartuleid!“ lisas Jencey noorem tütar Zara. Ta kummardus lähemale ja tasandas häält, justkui avaldanuks saladuse. „Kas me võiksime friikartuleid osta?“
„Muidugi!“ kinnitas Jencey. Ta avas juhiukse ja süütas salongivalguse, mis tõi tütarde näod õhtuhämaruses selgemini esile. Selles autos on kõik, mis on mulle elus oluline, mõtles ta. „Me võime isegi piimakokteili osta!“ Ta andis käeviipega märku, et lapsed talle järgneksid, ja ronis autost välja.
Pilar paotas ust ja vaatas ema sellise pilguga, mis meenutas tollele nii väga Archi, et ta oli sunnitud pilgu mujale pöörama. Jencey torkas võtmed käekotti raharulli kõrvale, mille Arch oli tema jaoks ära peitnud. Osaga sellest tasub ta õhtusöögi eest. See oli kogu raha, mis tal üldse oli. „Ema,“ kuulis ta Pilarit manitsemas, „varem sa ei lubanud meil McDonald’sis süüa.“
Jencey pöördus tütre poole. „Nojah, aga iga asja jaoks on kunagi esimene kord, eks?“ Ta hakkas kõndima, lootes, et tüdrukud järgnevad talle. Nii juhtuski.
Sees astusid nad järjekorda. Ema uuris menüüd ja üritas meelde tuletada, mida ta oli tellinud vanasti koos Bryte’iga, kui neil oli õnnestunud sinna minna. Talle meenus, et nad olid armastanud jäätist kuuma šokolaadiga. Ja pähklitega. Ta nägi menüüst, et neid serveeritakse ikka veel. See pakkus talle suurt lohutust. Mõni asi ei muutunud kunagi. Ta ei teadnud, kas Sycamore Glen on muutunud.
Zara sikutas ema küünarnukist, et tema tähelepanu köita. Jencey vaatas alla. „Jah?“
„Kas sa mõtlesid piimakokteili ostmist tõsiselt?“ sosistas tüdruk.
Jencey puhkes naerma. „Täiesti tõsiselt,“ sosistas ta vastu. Ta üritas tabada Pilari pilku, kuid vanem tütar ei teinud temast välja. Tüdruk oli õnnetu, et oli pidanud kodu, sõbrad ja terve senise elu seljataha jätma. Jencey ei mõistnud teda hukka. Temagi oli vihane. Vihane ja kurb.
Ta mõtles Archi peale teisel pool klaasist vaheseina, suu liikumas sünkroonselt heliga, mis kostis läbi telefonitoru. „Sul pole aimugi,“ oli mees öelnud, „kui raske oli seda kõike teostada.“ Tema sülg oli maandunud klaasile, joonistades sinna mustri, tähtkuju. „Tegin seda sinu pärast!“ oli ta lisanud, justkui olnuks Jencey tema kuritegudes kaassüüdlane. Selle peale oli Jencey neid ühendanud toru hargile pannud ja minema kõndinud. Kui mees ütleski veel midagi, siis tema seda enam ei kuulnud.
Zara tellis šokolaadi-piimakokteili, mille peale Jencey lisas teeseldud rõõmsusega: „Kolm tükki, palun!“ Pilar tahtis piimakokteilist keelduda, kuid ema vaigistas teda pilguga. Me peame seda tegema, andis ta vanemale lapsele hääletult mõista. Mängi kaasa.
Kassapidaja lõi summa kokku ja Jencey hakkas täpset raha lugema. Üks penn pani plehku ja veeres laisalt leti alla, kus jäi kassiiri jalge ette kleepuvale põrandale lebama. Tüdruk pilgutas pruuni nokkmütsi alt silmi ning manas näole ühtaegu tüdinud ja asjaliku ilme, kuni toda viimast senti ootas. Jencey ulatas talle uue penni. Varasemas elus polnud ta pennide üle arvestust pidanud.
Pärast niinimetatud õhtusööki ja kiiret bensiinipeatust lähimas tanklas asuti uuesti teele. Jenceyl oli plaanis otse vanemate majja sõita, isegi kui tüdrukud uinuvad. Kiirteenumbrid muutusid: 95-st 40-ks ja 85-ks. Vanasti oli ta neid hästi tundnud, ent praegu üritas ta meenutada, kas paaritud numbrid jooksid idast läände või põhjast lõunasse? Ilmselt ikka põhjast lõunasse. Kõik klappis: veidra teekonna paaritud numbrid viisid ühest endisest kodust teise endisesse koju. Ta