Röövitud tüdruk. Kendra Elliot
kuidas Josiel läheb. Tavaliselt võttis naine temaga umbes kord kuus ühendust, pakkudes infot, mida ta tahtis müüa. Ta polnud Josiest kolm kuud piuksugi kuulnud, aga talle polnud tulnud pähe sellele mõelda.
Süü.
Ta läks Ray järel korterist välja, alla tumedatest treppidest. Nad vältisid vanade kortermajade lifte. Trepikojad võisid haiseda kuse järele, aga see oli parem, kui jääda mõneks tunniks lõksu vanasse krigisevasse lifti. Seda oli kaks korda juhtunud teiste uurijatega, teistes majades. Mason ei tahtnud seda kogemust.
Ta tungis maja uksest välja ereda päikesevalguse kätte ja tõmbas kopsud jäist õhku täis. See oli üks neist haruldastest talvenädalatest Vaikse ookeani kirdeosas, kui inimesed otsisid välja oma päikeseprillid ja teesklesid, et ei vaja pakse mantleid. Masoni nahk imas päikest, mis oli kuid peitunud tumehallide vihmapilvede taha. Ta oli peaaegu unustanud, et taevasinine võib olla nii kirgas.
Mõni punt inimesi olid kogunenud kõnniteele, nad kissitasid päikese käes silmi ja tegid oletusi, uurides nelja paariti pargitud politseiautot. Portlandi ümbruskond koosnes tosinatest väikestest korterelamutest ja vanadest majadest kitsaste tänavate ääres. See kant oli tuntud tudengitest ja lühiajaliselt siin elavatest täiskasvanutest koosnevate asunike poolest. Keegi ei jäänud siia väga kauaks. Ray vaatas oma kella.
„Peaaegu lõuna. Otsime midagi süüa?”
Mason pomises, et ei ole näljane ja tõmbas taskust välja vaikseks pandud mobiili. Tal oli viis vastamata kõnet eksabikaasalt.
Pask. Jake.
Tema süda hakkas kiiremini lööma ja ta helistas järsku külmaks tõmbunud sõrmedega tagasi. „Jake’iga on miski lahti,” ütles ta Rayle. „Robin on viimase poole tunni jooksul viis korda helistanud.”
„Kas ta on tulnud kolledžist koju talvevaheajale?” küsis Ray.
„Robin võttis ta kaks päeva tagasi lennujaama juurest peale. Ma pole Jake’ilt sõnagi kuulnud, ta vastas ainult mu SMSile, kus ma küsisin, kas ta lend läks hästi.” Tema poeg elas tema eksnaise juures, tolle uue abikaasa ja nende ühiste noorte tütardega. Mason oli kavatsenud pojaga sel nädalavahetusel ühendust võtta, et küsida, kas ta tahab minna vaatama järgmist Trail Blazersi korvpallimängu.
Just kui ta hakkas arvama, et kõne läheb postkasti, võttis Robin lõpuks vastu. „Mason?” küsis ta.
Peaaegu kümme aastat oli möödunud nende lahutusest, aga mees teadis naise toonist, et ta on hirmul.
„Mis juhtunud on? Kas Jake’iga on kõik korras?” haukus ta telefoni.
„Jake on kombes.” Robini hääl murdus. „Asi on Henleys. Ta on kadunud.” Ta hakkas nuuksuma.
Masoni mõistus ei hakanud tööle. Henley? Kes...
„Lucas on omadega läbi,” nuuksus Robin.
Ahhaa. Henley oli Robini kasutütar. Mason ei suutnud meenutada, kui vana see tüdruk on. Napilt teismeline? Jake mainis teda harva, ja Mason oli tüdrukut ainult kord või paar näinud. Ta elas suurema osa ajast oma emaga.
„Millal teda viimati nähti? Kas te olete politseisse helistanud? Kui kaua ta kadunud on olnud?” Mason tulistas oma eksile küsimusi.
„Muidugi helistasime me politseisse. Clackamas County šerifile. Ta on kadunud tänasest hommikust. Ta hakkas kooli minema, aga nad ütlevad, et ta ei ole sinna jõudnud.” Robini hääl oli nüüd kindlam.
„Kas ei ole juba koolivaheaeg?”
„Täna on viimane päev.”
„Hüva. Ma helistan Clackamas Countysse ja viin ennast kurssi. Kui vana ta on?”
„Üksteist,” sosistas Robin.
Pask. Mason pani silmad kinni. „Me leiame ta üles.”
Oodates, et Lucas Fairbanks ta oma majja juhataks, kandis Mason keharaskust ühelt jalalt teisele. Sissepääs raamatupidaja äärelinnamajja oli tohutu, raske puidust ja rauast uksega, mis sobinuks kindlusele. Ja maja nägi välja täpselt nagu ülejäänud viiskümmend maja äärelinna kõrgema keskklassi allüksuses. Mason polnud kunagi olnud Lucase fänn, aga ta tunnustas meest selle eest, et ta aitas tõsiselt Jake’i kasvatamisel. Pärast raamatupidajaga abiellumist oli Robin paistnud alati õnnelikuna.
Lucas oli saanud hakkama sellega, milles Mason läbi kukkus. Robin teadis Masoniga abielludes, et abiellub võmmiga, aga ta ei olnud mõistnud, kui raske on olla alati töö järel tähtsuselt teine. Mason oli püüdnud igal õhtul mõistlikul ajal koju jõuda, aga see õnnestus tal harva. Kuritegusid ei sooritatud üheksast viieni ja tema ei piirdunud neid lahendades selle ajaga. Lahutuse ajal tunnistas Robin, et oli aastaid mõelnud endast kui üksikvanemast, et mõistusel püsida. See oli ainus viis, kuidas ta suutis vaimselt mehe puuduolemisega leppida. Kui ta ei mõelnud nii, siis ta muudkui ootas ja ootas. Tema peas oli loogilisem meest mitte kunagi oodata, siis ei olnud ta iialgi pettunud. Kui Mason leidis aega lõunaks koju tulla, oli see meeldiv üllatus.
Mason läks Lucase järel tema ametlikku söögituppa ja pingutas, et mitte jääda jõllitama maitsetut lühtrit. Tuba oli täiskasvanuid täis. Maja ees oli olnud kolm Lake Oswego politseijaoskonna autot, kaks Clackamas County masinat, üks erimärgistuseta politseiauto ja kolm tavalist Ameerika sedaani, mis viitas, et saabunud on FBI. Mason vaatas toa tuttavaid nägusid otsides üle. Ta ei tundnud ühtki politseinikku. Robin istus laua ääres ja pigistas ühe ülikondi kandvate meestega rääkiva naise kätt. Mõlema naise ees oli hunnik kasutatud paberrätikuid. Mason järeldas, et see naine on Henley ema, Lilian.
Mason polnud kunagi näinud, et Lucas oleks kössis. Tema tavaline särtsakas tervitus oli olnud väga summutatud ja ta nägi välja, nagu oleks juba nädalaid haige olnud. „FBI saadab rohkem inimesi,” ütles Lucas vaikselt. „Paistab, et neil on mingi spetsiaalne meeskond, mille nad lääneranniku kontoritest kokku panevad, kui on vaja reageerida lapseröövidele.”
„CARD tiim,” vastas Mason. „Child Abduction rapid deployment – Lapseröövide kohene positsioneerimine. Nad võtavad seda värki tõsiselt. Me kõik võtame seda tõsiselt.” Ta neelatas raskelt ja tänas taas taevast, et kadunud ei olnud tema laps. Ta vaatas Lucast ja tundis ennast kohe süüdi olevat. Mees jõllitas Masoni endist naist ja enda endist naist, kes Robini õla najal nuttis.
Mason ei teadnud, kuidas oli purunenud nende abielu. Ta polnud seda kunagi küsinud ja nüüd polnud sellel tähtsust. Nad pidid üles otsima väikese tüdruku. Oregoni osariigi politsei pakub vajalikke inimesi, aga Mason ei ole üks nendest. Pereliikmena ei saanud ta olla juurdlusega ametlikult seotud. Aga ta oli käigu pealt leiutanud plaani, kuidas sellest reeglist kõrvale hiilida. Ta oli juba mõne päeva vabaks küsinud. Ja kaitsku jumal igaüht, kes püüaks talle öelda, et tema abi ei ole vaja.
„Räägi mulle, mis juhtus,” ütles ta vaikselt Lucasele.
Lucas vaatas kaht naist ja nõksatas siis peaga, et Mason järgneks talle läbipääsu köögi ja söögitoa vahel.
„Henley oli sel nädalal meie juures. Tavaliselt saan ma ta üheks nädalaks kahest talvevaheaja nädalast, aga tema ema palus mul võtta üks nädal lisaks, kuni ta saab mingi töö tehtud. Henley läks nagu alati umbes pool kaheksa bussipeatusse. Robin saatis ta uksest välja. Paar tundi hiljem helistas tema ema, küsis, kas Henley jäi haiguse pärast koju, sest ta sai koolist automaat-teate, et Henley ei ole koolis.”
„Kool võtab teiega ühendust, kui teie laps kohale ei ilmu?” päris Mason.
Lucas noogutas. „Kui laps sel päeval kasvõi mõnest tunnist puudub, peab lapsevanem spetsiaalsel numbril helistama. Me unustasime seda kord või paar teha, kui Jake haiguse tõttu koju jäi, ja me saime hunniku teateid. See on hea süsteem.”
„Aga andmete töötlemisele kulub ikkagi paar tundi.”
„Nojah, nad peavad võrdlema kohalolijate nimekirja puudujate nimekirjaga. See sisestatakse käsitsi.