Röövitud tüdruk. Kendra Elliot
kolledžisse läks, oli ta igal teisel nädalavahetusel isa juures,” pakkus Lucas.
Kasuisal on võmmist isa kohta häid asju öelda. Ava arvates rääkis see uurija kohta head. „Kõik paistavad siin väga hästi läbi saavat,” ütles ta. „Te ei ole mingi karjuv lahutatud pere, nagu mõnes telesarjas näha võib.”
Peaaegu liiga hea, et olla tõsi...
„Me oleme suhteliselt mõistlikud inimesed,” seletas Lucas, kui oli Robini ja Lilianiga pilgu vahetanud. „Meie hulgas pole hullumeelseid. Lapsed on kõige tähtsamad. Seni, kuni see prioriteet on kõigil, asjad toimivad.”
„Rääkige mulle Henleyst,” palus Ava leebelt, Lilianile silma vaadates. „Mida ta teha armastab?” Ava tundis ennast küsitledes järjest mugavamalt, kasutas oma kuulamisoskust, kui ema rääkis, ja jälgis tema kehakeelt, kuulates sealt sõnu, mida naine ei öelnud. Tema kõrval jätkas Wells märkmete tegemist.
Ava vaimusilmas tekkis kild-killult üha selgem kujutlus väikesest tüdrukust, see muutus üha elavamaks, kui Henley ema kirjeldas oma tütre päikeselist loomust. Ava lülitas enda jaoks välja teised selles toas aset leidvad vestlused ja keskendus Liliani jutustusele. Iga sõnaga sai Henley Fairbanks millekski enamaks kui ainult foto oma ema telefonis.
3
Mason peatus korraks oma poja magamistoa suletud ukse taga. Ta teadis selle maja ruumide paigutust, aga ei saanud lahti tundest, et siin omapäi ringi käia on vale. Ta oli möödunud väikese tüdruku magamistoast, mida otsisid läbi kaks ülikondades agenti, ja astus koridoris eest kolmel agendil, kes möödusid, käed täis arvuteid. FBI ei raisanud aega.
Ta juurdles, kas äkiline riistvara kaotamine mõjutab Lucase raamatupidamisäri. Ta teadis, et Lucasel oli kontor Lake Oswego juures, kus agendid ilmselt juba koputasid uksele, küsitlesid kaastöötajaid ja nõudsid kõvakettaid. Kui palju tööd tõi Lucas endaga koju? Mason oletas, et raamatupidajal olid failidest tehtud varukoopiad kuskil andmebaasis, aga on kohutav piin töö tehtud saada, kui riistvara on läinud. Asi seegi, et oli detsember, mitte aprill.
Ta koputas Jake’i uksele ja ootas.
Vaikus.
Ta koputas kõvemini ja viimaks uks avanes. Tema pojal olid kaela ümber kõrvaklapid mikrofoniga ja käes mängu juhtpult.
„Tere, isa.” Jake astus tahapoole ja hoidis ust lahti kutsena oma tuppa astuda. Mason tõmbas ninaga lõhnu. Jake’i tuba lõhnas kergelt pitsa järele ja ta nägi paari allesjäänud servatükki taldrikul poja laual. Mason tundis kerget tuttavlikkuse lainet; tema poeg ei söönud ikka veel pitsaservi.
Mõnel päeval tundus Masonile, et ta ei tundnud oma poega. Jake elas peamiselt oma ema juures ja Mason oli kümme aastat olnud iga-teise-nädalavahetuse isa. Aga nüüd nägi ta väikest poissi, keda ta alati tundnud oli. Jake’i silmad olid nutmisest punased. Ta oli alati olnud empaatiline laps.
Mason osutas peakomplektile. „Mängid kellegagi?”
Jake tõmbas selle kaela ümbert. „Mitte enam. Ma mõtlesin, et see on hea moodus mitte mõelda Henleyle, aga kõik mu sõbrad küsivad küsimusi ja ma ei taha sellest rääkida.” Ta viskas isa pilku vältides peakomplekti voodile. Tema längus õlad murdsid Masoni südame.
„Nad leiavad ta üles, Jake. FBI on paisu avanud. Peaaegu kõik Portlandi agendid trambivad ringi, et teda leida.”
Poeg pöördus tema poole ja Mason tahtis sassis juuksed tema märgade silmade eest ära pühkida. „Ta on ainult laps. Väike tüdruk. Kas sa tead, missugune haige tõbras röövib väikseid tüdrukuid?” Tema hääl murdus.
„Ära vannu,” parandas Mason teda automaatselt. „Ma ei tea, kes need sitapead on. Mitte keegi ei tea kõiki neid haigeid inimesi paremini kui mina. Aga ei tohi lasta oma mõttel minna halvima võimaluse juurde. See ainult masendab sind.”
„Keegi ei lase mul midagi teha.” Jake pillas puldi oma voodile sülearvuti kõrvale. „Ma tahtsin minna ja rääkida tema kooli lastega, aga võmmid ütlesid, et ma pean siia jääma.”
„Neil on täiesti õigus. Nemad tegelevad sellega. Neil pole vaja, et sa neil jalus sebiksid. Kas politsei või FBI on sinuga juba rääkinud? Nad tahavad iga pereliikmega põhjalikult rääkida. Tõenäoliselt rohkem kui üks kord.”
Jake raputas pead. „Mitte päriselt. Üks tüüp rääkis minuga umbes kümme minutit, küsis, kas mul on mõni mõte, kuhu ta võiks läinud olla, või kas ma olen näinud kedagi viimastel päevadel maja juures passimas. Ma polnud veel üleski tõusnud, kui ta kooli läks. Ma ei teadnud, et miski on valesti, enne kui ema tuli üles ja küsis, kas ma olen Henleyst midagi kuulnud.” Ta istus oma voodiotsale, tema käed olid surutud reite vahele.
Jake’i vaadates kerkisid Masoni silme ette mälestuspildid oma isast. Pikk, sale, tohutute käte ja laiade õlgadega. Kaheksateistkümneaastasena polnud Jake veel oma kasvu täis kasvanud. Tema rangluud tungisid läbi T-särgi esile ja ta ei teadnud, mida oma pikkade kätega peale hakata. Ta nägi välja, nagu peaks kuus kilo juurde võtma, et oma keha korralikult täita.
Jake osutas oma sülearvutile. „Ma vaatasin järele. Seitsekümmend viis protsenti lastest, kes lähevad kaduma, tapetakse kolme esimese tunni jooksul. Seitsme päeva jooksul kasvab see tõenäosus üheksakümne seitsme protsendini.” Tema silmad vaatasid isa paluvalt. „Sa pead neil aitama ta leida. Kas sa ei saa kellelegi helistada? Mingile superotsijale? Kas sa tunned kedagi, nagu näiteks mõnda palgasõdurit, kes võiks sellest bürokraatlikust pasast mööda minna? Ma tean, et Lucas maksaks nii palju kui küsitakse.”
Mason ei hakanud vandesõna parandama. Ta vahtis oma poega. Kelleks ta oma isa pidas? Mingit sorti salaoperatsioonide meeskonna juhiks, kes töötas osariigi politseis ainult kattevarjuna? Kas Jake’i mõtlemine oli filmide ja videomängude mõjul nii väärastunud, et ta mõtles tõemeeli, et see on võimalik? Mason raputas aegamisi pead ja vaatas, kuidas piin Jake’i silmis süvenes.
Mason istus Jake’i kõrvale, tundis, nagu oleks tema jalad kummist ja süda lõhkemas. „Mul on kahju, poeg. See pole päris maailm. Meie parim võimalus on lasta FBI-l teha seda, mida nad oskavad. Nad teavad, kuidas vaadata iga kivi alla. Ma tean, et tundub, nagu ei tehtaks midagi, aga kuni meie siin istume ja räägime, töötab selle kallal sada agenti, nad klopivad ustele ja otsivad igalt poolt.”
„Aga nad ei leidnud iialgi seda Portlandi poissi. Last, kes läks kaduma, kui kasuema ta kooli viis. Sellest on neli aastat!”
„Ei saa võrrelda Henleyd teiste juhtumitega. Iga olukord on isemoodi. Need inimesed allkorrusel ei anna alla ja neil on parimad ressursid sedasorti juurdluse jaoks. Su enda vaimse tervise nimel, sa pead positiivselt mõtlema. Möödas pole veel isegi päeva. Ära rutta sündmustest ette.”
„Kuidas saab keegi aastateks positiivseks jääda?”
„Mõtle nendele kolmele Clevelandi tüdrukule, kes vangistati kümneks aastaks. Või Elizabeth Smartile, kes oli üheksa kuud kadunud. Alati on lootust, kuni nad ei leia...” Mason neelatas raskelt. Ta oli ütlemas „surnukeha”.
Jake vahtis teda selliste silmadega nagu laps, kellele oli just öeldud, et jõuluvana pole olemas.
Tema poeg oli peaaegu täiskasvanu, aga tal oli endiselt lapse hing. Teda olid alati juhtinud emotsioonid. „Järgmisel nädalal on jõulud,” sosistas Jake. „Ma ostsin talle ühe neist padjakujulistest mänguasjadest. Tead, mänguloom, mida saab padjaks voltida. Tal on neid juba viis, aga tahab rohkem.”
„Me leiame Henley üles, ma luban sulle. Me toome ta jõuludeks tagasi,” vandus Mason oma pojale. Ta ei andnud kunagi lubadusi, mida ta pidada ei suutnud. Mitte kunagi. Aga ta oli just andnud lubaduse, mille täitumist polnud tal mingit võimalust kontrollida.
Ta tundis ennast valetajana.
Jake sukeldus Masoni käte vahele ja tõmbas sügavate hingetõmmetega õhku sisse, tema rind tõusis ja Mason tundis, et poisi kuumad pisarad leotavad