Loodame parimat. Carolina Setterwall
enam-vähem kogu aeg. Ootan, et sa endast märku annaksid ja enne seda tunduvad tunnid igavikuna.
Aga sa annad endast märku. Sa annad endast alati märku. Kui ootan paar tundi, siis tuled varsti tagasi. Hakkan sinu rütmi ära tundma. Hakkan ära õppima, kuidas sinu maailmas elada. Ma olen sinusse nüüd armunud. Raske on täpselt öelda, kas selleks kulus kaks nädalat või kaks päeva.
OKTOOBER 2014
Kiirabi on kohal ja sealt väljunud sõbralik mees oli korteris vaid paar minutit. Ta tuleb minu ja Ivani juurde ja ütleb, et mul oli õigus, mu elukaaslane on surnud. Ütleb, et kui see kuidagigi lohutab, siis tundub, et ta suri valutult ja see juhtus une pealt rahulikult. See ei lohuta.
Päästetöötaja palub mul korterisse tulla. Ma tean, et peaksin minema, ma tean, et peaksin vähemalt Ivanil mähet vahetama, aga ei suuda liigutada. Ma ei taha sinna enam kunagi minna.
Helistasin su vennale ja tema helistas su vanematele. Helistasin oma kasuemale ja kõik tulevad praegu siia, nad kihutavad siia kohtadest, kus nad äsja olid alustanud täiesti tavalist esmaspäeva. Ma ütlen päästetöötajale, et tahan siin väljas istuda, kuni jõuab kohale mõni tuttav inimene. Ta ütleb, et see on okei. Räägib, et politsei on teel ja rõhutab, et noorte inimeste äkilise surma korral on see standardprotseduur. Ärgu ma arvaku, et mind kahtlustatakse või et on toime pandud kuritegu, vaid nad lihtsalt peavad niimoodi toimima. Ta ütleb veel palju asju, aga ma ei suuda neid jälgida, sest nüüd tuleb välisuksele üks naaber. Tal on laps kaasas ja laps vahib, kuidas me postkastide juures pingil istume. Mina pidžaamas, Ivan kõhukotis, päästetöötajal tumerohelise fliisi peal erekollane vest. Laps vahib meid uudishimulikult ja küsib emalt, kes me oleme, mis on juhtunud, mis meie nimed on. Ma ei vasta. Ei vasta ka lapse ema. Vait on ka päästetöötaja. Naaber kiirustab minema, võtab lapse sülle, vaigistab küsimused ja astub kiiresti tänavale. Ma vaatan trepikoja halli betoonpõrandat. On tunne, et mul ei ole enam kodu.
Politseinikud jõuavad kohale sinu vennaga ühel ajal. Ma ei tea, kuidas ta suudab, aga mingil moel õnnestub tal olukorra juhtimine üle võtta. Võtab mul tugevalt ümber õlgade ja suunab korterisse. Ma ütlen, et magamistuppa ma enam ei lähe. Ta ütleb, et seda pole vajagi, et olgu ma köögis. Politseinikud tahavad mulle seal paar lühikest küsimust esitada.
Köögis vaatavad politseinikud läbi meie ravimikappi. Üks ütleb teisele, et siin on nii palju asju, et ei tea, kust alustada. See naine vaatab mu käsimüügiravimina ostetud Ameerika unetablette ja küsib, kelle omad need on. Ütlen, et minu ja tunnen piinlikkust, et olen aastate vältel nii palju rohtusid kogunud. Et ma kogun just USA päritolu tabletipurke. Et ma ei ole neist tablettidest peaaegu ühtegi tegelikult võtnud, aga igal New Yorgi reisil olen ostnud uue purgi. See ei kõla normaalselt, kui proovin seda politseinikele selgitada. Seda saab teha ainult hull inimene. Politseinikud noogutavad ja otsivad edasi. Vaatavad sinu rohtusid ja küsivad, kas ma olen sinu juures viimasel ajal märganud midagi imelikku. Ma vastan, et ei ole. Politseinik küsib, miks meil on kodus unerohud, mida saab vaid retsepti alusel. Ma vastan, et arst kirjutas, et saaksin magada, kui olen liiga palju öid järjest Ivaniga üleval olnud. Räägin, kuidas laps rinda võtab ja et tal tekivad öised hirmuhood ja et mul on tema ärkamiste vahel raske uuesti uinuda. Ma palun, et politseinik teeks tabletikarbi lahti, et ta näeks, et ma pole sealt võtnud ühtegi tabletti, et kõik on alles. Minu jaoks on tähtis, et ta seda näeb, et ma ei ole ühtegi võtnud. Kui ta pakendi avab, siis tuleb mul korraga hirm. Mõtle, kui tabletileht on tühi. Mõtle, kui sa oled endalt elu võtnud. Seda mõtet mõtlen esimest korda. Politseinik avab justkui aegluubis väikese karbi, mille küljel on punane ohukolmnurk. Kõik tabletid on alles.
Politseinik teeb märkmeid ja tõstab rohupurgid ükshaaval lauale. Küsin, millal nad valmis saavad ja politseiniku hääl pehmeneb, kui ta vastab, et varsti, nad peavad ainult selle siin ära tegema. See on standardprotseduur.
Nüüd astub kööki mu kasuema. Tund aega tagasi, kui helistasin, hüppas ta Uppsalas kohe autosse ja sõitis siia. Niikaua kui mina teda tunnen, nüüdseks juba ligemale 30 aastat, on ta olnud tegus naine. Kui ta mind politseinike kõrval köögilaua ääres kallistab, hakkan täna esimest korda nutma. Nutab ka kasuema. Ma libistan end tema kindlate käte vahelt välja, ütlen, et ta peab nüüd Ivani võtma, et laps peab hommikust sööma ja tal on vaja mähet vahetada, et mina ei suuda praegu veel midagi teha. Kasuema saab aru ja teeb seda, mis mulle hetkel kõige rohkem abiks on. Kui ta Ivani mu sülest võtab, siis panen tähele, et olen hoidnud kätt peaaegu kramplikult ümber kõhukoti. Minu käed ei tea, mida nüüd peale hakata, kui Ivan ei istu kõhukotis mu süleluses. Mul on süda paha. Kasuema kussutab Ivani, kui too nutma puhkeb, paneb talle kuiva mähkme, mängib temaga köögilaua selles nurgas, kus ei ole politseinikke ega tablette, ja ütleb, et mu pärisema on ka teel. Istun elutoa diivanile ja kuulen Ivani naeru ja näen silmanurgast, kuidas kasuema küünitab politseiniku selja tagant külmkapist lapsetoitu võtma. Ivan on nüüd hoole all ning mina püüan lõdvestuda ja mõtteid koguda. See ei õnnestu. Ma mõtlen, et ei lähe enam kunagi sinna magamistuppa. Ei kunagi, ei kunagi enam. Muidu on pea tühi.
MAI 2009
Sul on homme sünnipäev ja sa ei taha sellest rääkida. Ütled, et sinu meelest on sünnipäevad mõttetud ja kindlasti ei tohi ma mingit kinki osta. Räägid, et sünnipäev tekitab ängi, kuna meenutab sulle aja kaduvust ja sa pole viimastel aastatel hakkama saanud millegi erilisega. Arvad, et ajatähisena tuletab sünnipäev ebamugavalt meelde, mis on sinu vead inimesena. Ma küsin, milliseid vigu sa silmas pead, aga sa hakkad nihelema ja tahad jutu ära lõpetada. Ütled, et oled nüüdseks juba liiga palju aastaid teinud ühte ja sama tööd, elanud samas kohas, teinud umbes samu asju. Ma mõtlen, aga ei ütle, et sa oled imelik. Nii on ju kõi-gil, keda ma tunnen. Sellegipoolest tähistavad nad oma sünnipäeva. Ja sa kohtasid nüüd ju mind. Me ju oleme peaaegu koos? See on uus asi, suur asi, kui üldse? Huvitav, miks sina niimoodi ei mõtle?
Meil saab varsti neli nädalat ja ma olen mures, et ei tea, mida sulle sünnipäevaks kinkida. Imelik on alustada suhet ilma, et ei teeks teineteisele sünnipäevakingitusi. Otsustan, et midagi pead sa saama, aga ei tea, milline tase sobib inimesele, kes ühest küljest ütleb, et ei taha sünnipäeva tähistada, teisest küljest aga on ilusaim asi, mis minu elus on juhtunud viimase kümne aasta jooksul. Tasakaalu saavutada on raske ja püüan leida vihjet millelegi, mis sind rõõmustaks, mis sul puudu oleks ja mida sa vajaksid. Midagi parajat.
Korter ei paljasta küll, mida sa vajad või tahaksid. Tundub, et sulle meeldib elada lagedas ruumis. Kunsti ei julge ma sulle kinkida. Ka mööblit mitte, me oleme olnud koos vaid mõne nädala ja see oleks liiga suurejooneline. Võib-olla mõni köögiriist? Nii kohutavalt igav. Hei, siit tulen mina ja mu armastus ja … praepann. Jääb ära. Kaalun riideid, aga kahtlustan, et oled nõudliku maitsega ja kui valesti valin, siis viid asja poodi tagasi. Ma võtaksin seda isiklikult ja oleksin puudutatud. Sinu garderoob on peaaegu sama lage kui su korter, meie tutvuse jooksul olen näinud sinu seljas vaheldumisi kolme ruudulist pluusi, paari valget t-särki, tumesinist dressipluusi ja paari-kolme paari erinevaid teksasid. Mõtlen tihti, et sul on fantastilised teksajalad. Sul on üldse kõige ilusamad teksajalad, mida olen näinud. Miks sa küll nende jalgadega teksamodell ei ole. Lähen endast välja. Otsustan, et ootan riietega, kuni tunnen sind natuke paremini.
Piilun su vannitoakappi ja ega imesta, et see on peaaegu tühi. Lõhnaveepudel on aga päris täis. Šampoonid ja seebid on tagasihoidlikud. Ma ei kiirusta su vannitoast minema. Sa veedad siin palju aega.
Sulle meeldib duši all käia ja pesed end päeva jooksul mitu korda. Ütled, et duši all tulevad paremad mõtted. Leiad lahenduse nii töistele kui ka teistele, pigem eksistentsiaalsetele probleemidele. Kui on aeg duši alla minna, siis võib juhtuda, et sa lihtsalt ütled seda ja kaks sekundit hiljem kaod vannituppa ja jätad mu voodisse või diivanile lebama või istuma, keha ikka veel sinu oma järgi vormunud. Sa pole mind kunagi duši alla kaasa kutsunud ja ma pole tahtnud peale käia. Paar korda olen vannitoa ust paotanud ja näinud sind seismas, seljaga minu poole ja alasti, sinu pikad ja minu meelest täiuslikud jalad ja taguots minu poole keeratud, veejuga su rinnale suunatud ja pilk valgel kahhelseinal. Sa ei näinud