Jevgeni Onegin. Александр Пушкин
ning jambi vahe
jäi talle täitsa segaseks.
Ta sarjas Homerost ja suges
Theokritost, seevastu luges
küll Adam Smithi, nii et lust.
Ta tundis rahvamajandust,
s.o võis rääkida, kust lisa
saab riigi rikkus, ja miks maa
agraarse tulu andjana
ei vaja kulda. Aga isa
ükskõikseks jättis see tiraad:
ta läks ja pani panti maad.
VIII
Jah, palju teadis veel Jevgeni,
kuid kõigest, mida mõistis ta,
ma tuua täielikku skeemi
siin ajanappusel ei saa.
Mis aga täitsa valdas teda,
kus võis ta vabalt valitseda,
kus geniaalse sära said
ta rõõmud, piinad, oli vaid
õrn armuteadus, mida luules
kord kuulus Naso õpetas,
mispärast päevad lõpetas
Moldaavias ta stepituules,
kus meenus kauge unena
õnn, hiilgus ja Itaalia.
IX
. . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . .
IX
Kui noorelt võis ta olla jahe,
ükskõikne, siiras, häbelik,
nii usaldav, nii vaikselt mahe
ja oh kui silmakirjalik!
Kuis oli ta küll teravkeelne,
kõrk, armukade, kurvameelne,
nii sädelev, nii sumejas
ja õrnas kirjas lohakas!
Kuis oskas ta, kui võttis voli
kuum igatsus ja mõttelend,
nii huupi unustada end!
Kui palju õrnust, julgust oli
ta pilgus, kus võis korraga
nii harras pisar särada!
XI
Kuis oskas näida igal juhul
ta ülbelt üllatav ja uus,
kuis oli mõnel õrnal puhul
tal varuks valmis ahastus,
hell meelitus või lõbus ohe,
kui tormiliselt ründas kohe
ta lapselikult tõsiseid,
veel rikkumata südameid!
Kuis mõistis ta neid varitseda,
liig ranget süütust sõidelda,
poolvargsi kätte võidelda
siis rendez-vous ja pärast seda
ka õppetunde õhinal
veel anda nelja silma all!
XII
Kui varakult ju oskas köita
ta kuulsaid koketeerijaid!
Kui aga väärata ja võita
ta tahtis oma võistlejaid,
kuis oli ta siis õel ja valvas,
kui sapiselt siis keel tal salvas!
Vaid auväärt naisemeestega
jäid soojad suhted püsima:
ta sõprust hindas õel ja õige,
niihästi mees à la Faublas
kui sarvekandjast abikaas,
kel käis maailmas üle kõige
ta kalli mina kõrge kraad,
ta naine ja ta linnupraad.
XIII. XIV
. . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . .
. . . . . . . . . . .
XV
Ta voodis vaevalt silmad avas,
kui kirjakesi tuuakse.
Vist kutsed? Mis on täna kavas?
Üks maja palub ballile,
siin lastepeole kutsub teine
ja kolmandas on õhtueine.
Mis teeb ta? Kuhu läheb ta?
Küll hakkama saab kõigega.
Nüüd esialgu aga köidab
mu võrukaela vaid bulvaar.
Peas laiaäärne bolivar,
seal ennelõuna-ehtes sõidab
ta ringi, kuni virk bregee
lööb kõlisedes lõunale.
XVI
Ju pimeneb. Ta istub saani.
„Eest ära!“ hüüab kare hääl.
Nüüd siis Taloni restorani,
Kaverin juba ootab sääl!
Õhk hõbetab ja traav on kärmas,
ta piibrinahka krae on härmas.
Uks avaneb – ja silmapilk
kork lendab lakke pudelilt!
Ennäe: roast-beef’ilt veri tilgub
ja trühvlid, trühvlid – moodne toon,
Pariisi kokakunsti kroon,
juust Limburgist, mis kihab-vilgub,
Strasbourgi kuulus pirukas
ja helekuldne ananass.
XVII
Veel nõuaks veini paar pokaali
kuum, rasvast särisev kotlett,
seal annabki bregee signaali,
et alanud on uus ballett.
Teatri tõre tooniandja,
aukodaniku tiitli kandja,
kes jumaldas nii võluvaid
kulissiriigi graatsiaid –
Onegin kähku sinna jõuab,
kus teeb furoori entrechat,
kus igamees Kleopatra,
Moїna etteastet nõuab
ja Phaedra välja vilistaks
(et teda ennast märgataks).
XVIII
Oh imemaa! Su võlupiiris
kui vabaduse sõber siin
Fonvizin säras kord satiiris
ja teisi jäljendas Knjažnin;
siin rahvas nuttes kiitust hõikas,
kui Ozerov nii ohtralt lõikas
Semjonovaga loorbereid;
siin