Jevgeni Onegin. Александр Пушкин
lavastati lärmakaid
vürst Šahhovskoi komöödiaid,
siin ka Didelot veel eile säras,
siin, siin kulissitaeva all
mu noorus möödus tuhinal.
XIX
Mu jumalannad! Teile, teile
nüüd kajab minu kurblik hääl:
kas olete veel need, kes eile?
või säravad ehk teised sääl?
Kas kuulen kunagi te koore?
Kas näen veel, vene Terpsichore,
su hingestatud lendamist?
Ei näitelavalt leia vist
ma enam teid, ja pettund vaatel
lornjeti läbi mõõtes uut
suurilma võõrast publikut,
mul tundub haigutuse saatel
teaatriõhtu tüütult pikk
ja meeles mõlgub minevik.
XX
Teaatris iga loož ju särab;
täis publikut on kubinal
parterr ja toolid, rõdu kärab,
eesriie kerkib kahinal.
Kui kuuluks ta vaid õhuvalla
ja võlupoogna võimu alla,
nüüd seisab nümfisalga ees
Istomina. Näe, keereldes
jalg liigub tal, kuid samal viivul
selg nõtkub, sirgub hüppehoos
ja nagu haaraks Aiolos
ta äkki kaasa õhutiivul,
piht lennuli tal vibab-vaob,
üht kepsujalga teine taob.
XXI
Aplaus. Onegin vaatab ringi,
lornjeti silmadele säeb,
kesk toole tallab teiste kingi,
pead kallutades loože näeb,
kus võtnud võõrad daamid aset;
takseerib ehteid, maitse taset,
kuid pettub rängalt sedamaid;
siis tervitab ta isandaid
ja hajameelselt vaevalt näinud
hetk hiljem näitelavagi,
ta haigutas ja sõnas nii:
„See kõik on ajast-arust läinud,
uut midagi ballett ei too,
mind juba tüütab ka Didelot.“
XXII
Veel laval, mis kui nõiakatel,
kupiidod, kollid sagavad,
veel kammerteenrid kasukatel
eesruumis raskelt magavad,
veel kestab elevus ja sagin,
naer, köha, nuusked, käteplagin,
veel sees ja väljas laternad
kõik heledasti põlevad,
veel kutsarite kari tammub
kesk härmatanud hobuseid,
teeb tuld ja kirub härraseid:
Onegin aga saalist sammub
ja sõidab koju. Aeg on just
nüüd vahetada riietust.
XXIII
Kas aga seda kabinetti
sulg täpselt kirjeldada saab,
kus frant, kes tunneb etiketti,
moekohaselt end riietab?
Peen pudukaup, mis London loonud
ja üle Balti mere toonud,
kõik, mis ta laadib laevadest
siin meie puu ja rasva eest,
kõik, mida leiutades loodab
suurt menu näljane Pariis
ja ärivaim galanteriis
ekspordiks luksusele toodab –
kõik säras lausa külluses
mu noore filosoofi ees.
XXIV
Siin Türgi piibud, millel kallis
ja läbipaistev merevaik,
parfüümid, mille jaoks kristallis
on vääriline panipaik,
siin käärid, viilid, kammid, harjad
ja harjakesi terved karjad,
et ülim elegants ei kaoks,
küll hammaste, küll küünte jaoks.
Kord tehes karmi analüüsi
Rousseaule tekkis väike vimm,
et tema nähes kuulus Grimm
poleeris oma sõrmeküüsi.
Tõtt, priiust kaitsev tormlane
siin polnud päris õiglane.
XXV
Võib tubli olla omal alal
ka mees, kel meeles küüneviil –
miks moega seista sõjajalal?
Liig suur despoot on aja stiil.
Nii kui Tšaadajev moemaailmas
Onegin pidas kombeid silmas
prestiiži pärast kui pedant
ja oli nõnda-öelda frant.
Talt nõudis tualeti peenus
kolm pikka tundi peegli ees,
kuid kabinetist väljudes
näis ta kui vallatleja Venus,
kes frakis, torukübaras
on maskipeole minemas.
XXVI
Nüüd uhiuusi moedetaile
ja rätsepate kunsti peaks
me valgustatud lugejaile
serveerima siin meeleheaks.
See oleks julge, piltlik pala
ja kirjeldused on mu ala,
kuid pantaloonid, frakk, žilee –
kõik võõrad vene keelele.
Jah, paraku on võtnud voli
hulk võõraid sõnu niikuinii
mu vaeses värsis, olgugi
et kunagi mul kombeks oli
aeg-ajalt Akadeemia
suurt Sõnastikku sirvida.
XXVII
Kuid sedapuhku pole siiski
meil küsimuses keelepõld,
vaid balliõhtu, kuhu viiski
Jevgeni voorimehetõld.
Ju pimenevad kõrged hooned
ja vikerkaare-värvi jooned
on sõiduteel, kus helgivad
nii