Klaastroon 4: Varjude Kuninganna. Sarah J Maas
uut sõõmu võttes. Kahtlemata spetsiaalselt tema jaoks toodud pudelist. Polnud mingit võimalust selles sünge jumaluse leegitsevas maailmas, et Arobynn jooks veega lahjendatud rotiverd, mida leti taga müüdi. „Arvestades juhtunut pead sa vähemalt mitu nädalat siin veetma.”
Jää kattis Aelini sooned. Ta heitis Arobynnile laisa irve ja asus samal ajal Mala ja Deanna, nende õekestest jumalannade poole palvetama, kes tema järele nii palju aastaid valvasid.
„Sa ikka tead juhtunust, eks?” küsis Arobynn veiniklaasi pööritades.
Värdjas. Vastik värdjas selle eest, et sundis Aelini vastupidist kinnitama. „See siis selgitab kuningliku kaardiväe nii vapustavalt uhkeid mundreid?” Mitte Chaol või Dorian, mitte Chaol või Dorian, mitte Chaol või…
„Oi, ei. Need mehed on lihtsalt nauditav lisandus meie linnale. Minu akolüütidel on nii lõbus neid piinata.” Mees kummutas klaasi tühjaks. „Kuigi ma võin hea raha peale kihla vedada, et kuninga uus kaardivägi oli sel päeval kohal küll, kui see asi juhtus.”
Aelin hoidis kätevärinat tagasi, ehkki paanika õgis ära iga viimase kui riisme tervest mõistusest.
„Mitte keegi ei tea täpselt, mis sel päeval klaaslossis juhtus,” alustas Arobynn.
Kõikide Wendlyni minevikusündmuste järel taas selle juurde naasta... Aelin soovis meeletult Rowanit enda kõrvale, soovis tunda mehe männi-ja-lumelõhna. Mis iganes purustavad uudised Arobynnil ka varuks olid, aitaks haldjasõdalane Aelinist pudenevaid tükke kokku panna.
Aga Rowan viibis teisel pool ookeani ja Aelin palvetas, et haldjasõdalane ei vähendaks iial vahemaad Arobynniga ka sadakonna kilomeetri peale.
„Äkki lähed asja juurde,” pressis Aelin peale. „Tahaks vähemalt täna öösel paar tundi magada.” Polnud vale. Iga hingetõmbega mähkis kurnatus end tihedamalt ümber luude.
„Arvestades teie omavahelist lähedust ja teie võimeid, oleks sa pidanud olukorda kuidagi tajuma. Või vähemalt sellest mingil moel kuulma. Mõeldes üksnes selle peale, milles teda süüdistati.”
See tõbras nautis igat piinarikast sekundit. Kui Dorian oli surnud või viga saanud…
„Sinu nõbu Aedion vangistati riigireetmise eest – ta julges siinsete Riftholdi mässulistega kuninga kukutamist ja sinu troonile upitamist sepitseda.”
Maailm seiskus.
Seiskus ja käivitus. Ja seiskus taas.
„Aga nähtavasti polnud sul tema pisikesest plaanikesest õrna aimugi. See paneb mind muidugi imestama, kas kuningas otsis lihtsalt ettekäänet ühe teatud tuld sülgava kuningannalita tagasi meelitamiseks. Aedion hukatakse kolme päeva pärast printsi sünnipäeval peamise meelelahutusena. Praktiliselt kisendab lõksu järele, eks ole! Mina oleks taoliste asjade plaanimisel veidike peenekoelisem, aga samas ei saa ju kuningat selles süüdistada, kui ta soovib valju sõnumit edastada.”
Aedion. Aelin taltsutas pead looritava mõtteparve, lõi selle kõrvale ja keskendus palgamõrvarile enda ees. Arobynn ei räägiks talle Aedionist paganama hea põhjuseta.
„Miks mind üldse hoiatada?” küsis Aelin. Kuningas võttis Aedioni kinni, Aedion määrati võllas rippuma – talle mõeldud lõksuna. Kõik Aelini plaanid kihutasid hävingu poole.
Ei – ta saab need plaanid ikkagi lõpuni viia, saab ikkagi eesmärgid täita. Aga Aedion... Aedion pidi olema esimene. Isegi kui ta hiljem Aelini vihkab, isegi kui Aedion talle näkku sülitab ja teda reeturiks, hooraks ja valelikuks mõrvariks kutsuks. Isegi kui ta põlgaks Aelini tegusid ja seda, kelleks ta oli saanud. Aelin päästaks ta ikkagi.
„Võta seda vihjet kui teenet,” ütles Arobynn pingilt tõustes. „Hea kavatsuse tundemärgina.”
Aelin võis kihla vedada, et seal oli enamat peidus – vahest seoses ühe teatud kapteniga, kelle soojus püsis puupingil tema all.
Ta tõusis samuti ja libistas end lahtrist välja. Aelin teadis, et neid jälgis rohkemgi nuhke kui Arobynni kannupoisid – tüübid nägid teda saabumas, leti ääres ootamas ja seejärel Arobynni pingi juurde suundumas. Neiu mõtiskles selle üle, kas ka tema endine isand teadis seda.
Arobynn üksnes naeratas talle, mees oli peajagu pikem. Ja kui Arobynn end välja sirutas, lubas Aelin mehel sõrmenukkidega oma põske mööda alla silitada. Rakud sõrmedel ütlesid Aelinile piisavalt selle kohta, kui sageli Arobynn endiselt tavapärast liigutust harjutas. „Ma ei eeldagi, et sa mind usaldaks. Ma ei eeldagi, et sa mind armastaks.”
Ainult ühe korra nende põrgu ja südame murdumise päevade jooksul ütles Arobynn kordki välja, et armastas Aelini mingilgi moel. Ta oli Samiga linnast jäädavalt lahkumas ja Arobynn saabus tema laohoones asuvasse korterisse. Anus Aelinilt paigale jäämist. Väitis, et tundis viha Aelini lahkumise pärast. Ja kõik tema tehtud teod ja väärastunud sepitsused tulenesid vimmast, et Aelin kantsist minema kolis. Aelin ei saanudki teada, kas Arobynni armastusavalduse taga peitusid üldse ehedad tunded. Siiski kaldus Aelin neid sõnu järgnenud päevadel järjekordseks valeks pidama pärast seda, kui Rourke Farran ta uimastas ja oma räpaseid käsi üle kogu tema keha määris. Pärast seda, kui Aelin seal vangikongis elusalt mädanes.
Arobynni silmad pehmenesid. „Tundsin sinust puudust.”
Aelin astus ta käeulatusest välja. „Naljakas – ma olin sel sügisel ja talvel Riftholdis ja sa ei proovinud kordki mind näha.”
„Kuidas ma oleks söandanud? Arvasin, et tapad mu kohe. Aga siis sain täna õhtul teada, et oled viimaks naasnud. Lootsin väga, et oled ehk meelt muutnud. Andestad vahest, kui mu meetodid sinu siia toimetamiseks olid... kaudsed.”
Järjekordne käik ja vastukäik tunnistamaks viisi, aga mitte tegelikku põhjust. „Mul on parematki teha kui hoolida sellest, kas sa elad või sured,” ütles Aelin.
„Tõsi. Aga sa hoolid vägagi sellest, kas sinu kallis Aedion sureb.” Aelini pulss kõmises temast läbi ja neiu pani end valmis. Arobynn jätkas: „Minu ressursid on sinu päralt. Aedion mädaneb kuninglikus vangikongis ja teda valvatakse päeval ning ööl. Mis iganes abi või tuge sa vajad – tead ju, kust mind leida.”
„Mis hinnaga?”
Arobynn vaatas teda uuesti pealaest jalatallani. Miski madalal Aelini alakehas väänles pilgu peale, mis oli kõike muud kui venna või isa oma. „Teene – lihtsalt üks teene.” Aelini peas hakkasid helisema hoiatuskellad. Lihtsam oleks tehing mõne valgiprintsiga sõlmida. „Minu linnas redutab olendeid,” jätkas Arobynn. „Olendeid, kes kannavad inimkehi riietena. Tahan teada, kes nad on.”
Liiga paljud lõimed valmistusid puntrasse jooksma.
„Mida sa selle all mõtled?” küsis Aelin ettevaatlikult.
„Kuninga uues kaardiväes on ülemate seas mõned sellised. Nad ajavad kokku inimesi, keda kahtlustatakse maagiaga sümpatiseerimises – või neid, kes varem seda valdasid. Hukkamised igal päeval, päikesetõusu ja päikeseloojangu ajal. Need olendid näivad selles mõnulevat. Mind üllatab, et sa ei märganud neid sadamas varitsemas.”
„Nad kõik on minu jaoks koletised.” Kuid Chaol ei näinud ega mõjunud sellisena. Väike lohutus.
Arobynn ootas.
Aelin samuti.
Neiu lubas endal esimesena murduda. „See siis ongi minu teene? Räägin sulle, mida tean?” Vähe kasu tõuseks sellest, kui ta tõde eitaks või küsiks, kuidas Arobynn infole jälile jõudis.
„Osaliselt.”
Aelin turtsatas. „Kaks teenet ühe eest? Nii tüüpiline.”
„Ühe mündi kaks poolt.”
Aelin põrnitses meest kuivalt. „Aastaid kestnud teadmiste varguse ja mingi veidra arhailise väe läbi on kuningas suutnud maagia alla suruda. Ta suudab samas kohale kutsuda iidseid deemoneid, kes võtavad tema paisuva