Klaastroon 4: Varjude Kuninganna. Sarah J Maas
Kagusse suundudes valis ta suure iidse tunneli, süsteemi ühe peamise arteri. Ilmselt asus see siin sellest hetkest saati, kui Gavin Havilliard otsustas oma pealinna Avery kaldale asutada. Ta seisatas aeg-ajalt, et kuulatada, kuid mingit märki jälitajatest polnud.
Ees terendas ristmik neljast tunnelist. Neiu aeglustas tempot ja peitis võitlusnoad peopesadesse. Esimesed kaks tunnelit olid puhtad. Kolmas – see, mis ta otse kapteni teele viiks, kui too lossi suundub – oli pimedam. Samas laiem. Ja neljas... Kagusuund.
Ta ei vajanud haldjameeli teadmaks, et kagutunnelist immitsev pimedus ei olnud tavapärane. Ülevalt võredest tulev kuuvalgus seda ei läbistanud. Ei kostnud ühtki heli, isegi mitte rottide sibamist.
Veel üks Arobynni trikk – või kink? Nõrgad helid, mille järel ta tuli, pärinesid sellest suunast. Aga iga rada suri siin.
Ta tammus kassiliku vaikusega joone ees, kus sogane valgus läbimatuks mustavuseks hääbus. Hääletult korjas ta üles maha kukkunud kivitükikese ja heitis selle ees mustavasse pilkasusse.
Vastuseks ei tulnud ainsatki heli, kuigi see oleks pidanud maanduma.
„Mina seda sinu asemel ei teeks.”
Aelin pöördus jaheda naishääle poole ja sättis noad justkui muuseas õige nurga alla.
Võlvidest tuttav kapuutsiga ihukaitsja nõjatus vähem kui kahekümne sammu kaugusel vastu tunneliseina.
Noh, vähemalt oli üks neist siin. Mis puutus Chaoli...
Aelin tõstis ihukaitsja poole marssides noa ja kugistas alla iga detaili. „Kanalisatsioonis võõrastele ligi hiilimine on samuti midagi, mille eest ma hoiataks.”
Kui Aelin jõudis meetri kaugusele, tõstis naine käed – haprad, kuid armistunud. Tema nahk näis isegi tänavalt tuleva kaame valguse kumas jumekas. Kui naine suutis nii lähedale hiilida, pidi ta olema õppinud kas võitluskunste või vaikset tegutsemist. Või siis mõlemat. Muidugi oli naine osav, kui Chaol lasi tal Võlvides oma seljatagust valvata. Aga kuhu Chaol nüüd läinud oli?
„Halva kuulsusega lõbusaalid ja kanalisatsioonid,” lausus Aelin nuge nähtaval hoides. „Sa elad ikka mõnusat elu, eks?”
Noor naine lükkas end seinalt lahti ja tema tintjate juuste kardin kõikus kapuutsi varjus. „Mitte kõiki meist pole õnnistatud kuninga palgal olemisega, kangelane.”
Nii et vastane tundis siis Aelini ära. Tegelikuks küsimuseks oli aga see, kas ta ütles seda Chaolile – ja kus viimane praegu viibis. „Kas julgen küsida, miks ei peaks ma kive mööda seda tunnelit loopima?”
Ihukaitsja osutas Aelini taga kõige lähemal looklevale tunnelile – kirgas õhk lageda taeva all. „Tule minuga.”
Aelin kõkutas naerda. „Pead rohkem proovima.”
Sihvakas naine astus lähemale ja kuuvalgus tõi esile tema näo kapuutsi all. Kena, ehkki tõsine. Vahest paar-kolm aastat vanem.
Võõras torkas pisut kuivalt: „Sul on kakskümmend valvurit kukil. Nad on piisavalt kavalad, et hakata sind väga varsti siit alt otsima. Soovitan sul endaga kaasa tulla.”
Aelini kannustas tagant soov, et võõras põrgusse kasiks, kuid selle asemel muigas ta hoopis. „Kuidas sa mu leidsid?” Vastus ei huvitanud teda, kuid Aelin lihtsalt pidi naist veel pisut kompima.
„Vedamine. Minu kord oli luurel käia. Vupsasin korraks tänavale ja avastasin, et said uued sõbrad. Tavaliselt kehtib meil kanalisatsioonis uitavate inimeste osas kõigepealt-löö-siis-küsi-poliitika.”
„Ja kes need meie siis on?” küsis Aelin magusalt.
Naine hakkas lihtsalt mööda heledat tunnelit kõndima ega tundnud üldse muret nugade pärast, mida Aelin endiselt käes hoidis. Niisiis ülbe ja loll. „Võid minuga tulla, kangelane, ja saad teada asju, mida ilmselt tahtsidki. Võid ka siia jääda ja oodata vastuseid, mida toob sinu heidetud kivi.”
Aelin kaalus sõnu ja sel ööl nähtut ning kuuldut. Selgroogu mööda jooksvast judinast hoolimata astus ta ihukaitsja kõrvale kõndima ja lükkas noad reitel olevatesse tuppedesse.
Iga kvartaliga, mille ulatuses nad kanalisatsioonilögas vantsisid, kasutas Aelin vaikust jõu kogumiseks.
Naine sammus nobedalt, ent sujuvalt mööda üht ja siis teist tunnelit. Aelin pani tähele igat pööret, ainulaadset tunnust ja võret ning koostas nende liikumise ajal mõttes kaarti.
„Kuidas sa mind ära tundsid?” küsis Aelin viimaks.
„Nägin sind mitu kuud tagasi linnas. Punased juuksed olid põhjus, miks ma sind Võlvides kohe ära ei tundnud.”
Aelin vahtis teda silmanurgast. Võõras ei pruukinud teada, kes Chaol tegelikult on. Mees võis kasutada teist nime, ehkki naise väitel teadis ta üht teist sellest, mida Aelin jahtis.
Naine küsis jahedal ja rahulikul häälel: „Kas valvurid jahivad sind seepärast, et tundsid su ära, või seepärast, et norisid Võlvides meeleheitlikult tüli?”
Üks punkt võõrale. „Äkki ütled sina seda? Töötavad valvurid siis kapten Westfalli heaks?”
Naine naeris omaette. „Ei – need valvurid talle aru ei anna.” Aelin neelas kergendusohke alla, ehkki tema kolbas kõrises veel tuhatkond küsimust.
Aelini saapad litsusid laiaks millegi ebameeldivalt pehme ja ta surus alla judina, kui naine järjekordse pika tunneli sissepääsu ees peatus, mille esimest poolt valgustas siin-seal võredest alla voogav kuuvalgus. Kaugemast otsast hoovas ebaloomulikku pimedust. Kiskjalik liikumatus hiilis üle Aelini, kui ta pilkasusse piilus. Vaikus. Täielik vaikus.
„Siin,” ütles võõras tunneli külje sisse ehitatud ja kõrgemal asuvale kivist käiguteele lähenedes. Rumal. Nii rumal, et paljastas niimoodi oma selja. Ta isegi ei näinud, kuidas Aelin ühe noa vabaks libistas.
Nad olid tulnud piisavalt kaugele.
Naine astus käiguteele viivale väikesele ligedale trepile. Tema pikkade jäsemete liigutused olid graatsilised. Aelin arvutas välja lähimate väljapääsude kauguse ja tunneli keskosast läbi voolava väikese solgioja sügavuse. Piisavalt sügav, et vajadusel laipa sellesse peita.
Aelin keeras noa õige nurga alla ja lipsas naise taha. Sama lähedale kui armuke, et talle tera kõrile panna.
F6f
„Sul on üks lause,” kähistas Aelin naisele kõrva ja surus pistoda talle kõvemini kaelale. „Üks lause veenmaks, miks ma ei peaks su kõri läbi lõikama.”
Naine astus trepilt maha ja polnud tema kiituseks piisavalt rumal, et haarata küljele peidetud relvade järele. Seljaga Aelini rinna vastu toetudes jäid tema relvad nagunii väljapoole käeulatust. Naine neelatas, kõrisõlm pistoda vastu liikumas. „Ma viin su kapteni juurde.”
Aelin vajutas noa veidike rohkem vastase naha sisse. „Pole kuigi veenev kellegi jaoks, kes su kõril relva hoiab.”
„Kolm nädalat tagasi lahkus kapten oma postilt ja põgenes soovist meie võitlusega liituda. Mässajate võitlusega.”
Aelini põlved ähvardasid vankuma lüüa.
Ju ta oleks pidanud oma plaanides kolme osapoolega arvestama: kuninga, Arobynni ja mässulistega. Viimastega võis vabalt arvete klaarimist ette tulla pärast seda, kui ta möödunud talvel Archer Finni sisikonna välja lasi. Isegi kui Chaol nende heaks töötab.
Ta sulges mõtte enne, kui selle täielik löök teda tabas. „Ja prints?”
„Elus, aga endiselt lossis,” sisistas mässaja. „On sinu jaoks nüüd infot piisavalt, et see kuradi nuga ära koristada?”
Jah. Ei. Kui Chaol nüüd mässajatega koostööd teeb... Aelin langetas noa ja astus pea kohal asuvast võrest